Uma Laul “Lats om hoitu”

Võro kiil on minu kõrvus olnud sünnist saadik. Küll pole selle kõnõlõmist keegi minult nõudnud, aga kuulates on siiski külge jäänud. Grammatikat ja kuis kirotada kontrollin ikka sõnaraamatust tihti iseend. Olles selle teise keele sees kasvanud, tuli ka lihtsalt ja ilma sunnita minu esimesed võrokiilse salmikõsõ latsile. Sellest saab huvi korral lugeda siit.

Ja sealt edasi on minu kokkupuude olnud järgmine:

🎀 2014; Põlva; Võrukeelne salmivõistlus; osalesin; sain tunnustuse.
🎀 2017; Kabala; ansambel Pillikud liige Ann Mäekivi võttis minuga ühendust, et leidsid minu võrukeelsed salmid ja tegid neist ühe lauluks. Kas nad tohivad seda esitada nii Eestis kui välistuuridel. – Muidugi tohib!
🎀 2018; Koeru; K. Lepiku luulevõistlus; kirjutasin just selleks ürituseks oma järgmise võrukeelse luuletuse “Üts tamm” ; sain tunnustuse – I koht täiskasvanute seas.
🎀 2019, maikuu; Põlva; loen ema-isa pool “Koidust” reklaami osaleda Uma Pido uute laulude konkursil; hakkasin võrukeelseid sõnu ritta seadma, tegin salmidele lihtsad viisid ka; saatsin konkursile 3 enda laulu.
🎀 2019, september; õnnitleme, teie laul “Lats om hoitu” pääses lõppvõistlusele!

🎀 2019, 7. november kell 18; Mooste Folgikoda; Uma Pido laulude võistluskontsert.

Käidud! Tehtud!

Üldmulje oli väga vahva! 25 numbrit, igaüks isemoodi. Kuhjaga lõbusat lõõtsa ja kena kogus kitarri ja klaverit, näpuotsatäis naljalugusid, raasuke räppi. Ühisel laval astusid üles tuntud tegijad nagu Mari Kalkun ja Aapo Ilves ning täiesti uued tulijad sel alal nagu mina või tore koolipoiss, kes ise oma loole viisi tegi.

Mina olin alguses valmis ise oma laule esitama, aga sel juhul a capella. Pika järelemõtlemise tulemusena otsustasin ikka muusikaharidusega armsate sugulaste kasuks, kes siis minu loo ette kandsid.

Kontsert läbi. Žürii läheb otsust tegema. Teeb juba üle 30 minuti ja siis lõpuks tulid ka rahvale seda teatama.

Ja siis saabuski minu õhtu hetk – sain õlg õla kõrval seista Mari Kalkuniga. Ühes hingamises, ühes energias Mari ja Maris Võitjatele õnnelikult kaasa elamas, iseenda tehtu üle rõõmu tundmas.

Milline on minu kogemus?

• Auhinnalised kohad lähevadki teada-tuntud inimestele, kes on kogu kontserdi tugisammas. Kuidas muidu jääks nemad auhindade jagamise ajal pingile istuma ja väljahõigatud on hoopis mõni Maali maalt või Kusti külast, keda mitte keegi enne ei teadnudki.
• Et olla pildis võistluse lõpuni, tuleb välja tulla mingi erilisusega – lavale terve koor või siis hoopis üks väike lapsuke, muusikastiil olgu pigem kärts-mürts kui vaikne ja rahulik lembelaul.
• Ole julge ennast näitama! Teed enda rõõmuks, aga lase ka teistel sest osa saada – ehk siis sahtlisse kirjutada võib, aga kui võimalus pakutakse, siis jaga oma loomingut ka võhivõõrastega. Kuulajate seas võib olla mõni, kellele sinu pakutu väga meeldib!
• Hinda enda tehtut! Premeeri ennast ise! Kui endal  kõige selle juures silmad säravad, siis oled õigel teel! Kõigepealt tunnusta end ise ja küll siis tuleb hea sõna ja märkamine ka väljastpoolt!
• Iga kogemus elus on millekski hea! Ja kui esimesel viiel korral ei õnnestu esikolmikusse jõuda, siis ära mingil juhul loobu, vaid tee edasi. Tee natuke rohkem, tee natuke teistmoodi, uuri, mis inimesi liigutab ja liigud ise – läbi raskuste tähtede poole! Kuulsaks võib sündida, aga hinnatuks pead ise elama!

Hommiku ilu sõnas ja pildis

vaikiv valgus
valgemaks läeb veelgi
hommikuhaldjad
muud vist ei teegi

tantsivad talvepäeva
end pakase kaisust
kutsuvad õue sind
nautima ainult

punakuldse taevasaali
seinad ja laed
on õitsemas peagi
su silm seda näeb

kui astud õrnas
hommikuvaikuses
läbi koheva lume
käed kirjatud kinnastes

maailma rutt
sind kinni ei püüa
tuuletus aos
kui hääletult hüüad

su hääl muutub helbeks
eemalt vastu vaid kajab
puhasvalge lumena
maa peale sajab

****************************

üks lauluviis helises
su lumeokste pärlites
päikese viimane suudlus
ei sulatanud neid
see laul oli hingevaikusest
ava süda
nii kuuled vaid

**************************

ainult sina ise

oled enda jaoks parim

ainult sina ise

oma õnne või valu valid

ainult sina ise

teed päevast imeteo

ainult sina ise

oled Tuhkatriinu sel peol

ainult SINA ISE

Luulest, luulevõistlusest, unistustest

Vahel on nii, et mõni teema elus saab saatjaks päevil ja öil. Mõnikord on see tunne, mõnikord suur soov. Mõnikord on see miski, mida teed ja teed ning selle tegemises on nii hea olla, et sellest saabki sinu elu saatemuusika.

Mina õppisin enda oma kuulama umbes kümme aastat tagasi. Sinnani käis see harva end minu juurde passitamas, kas sobib kaaslaseks. Sealt alates aga astus otsejoones elutuppa, istus mu unetute ööde õlgadel ja jäigi. Tuli ikka tihedalt meeltesse ja mõtetesse, millest said südamesõnumid riimideks ja salmideks. Mõni laulukski.

Ja täna on ta juba lahutamatu kui vihaleht mu kuummärjal kehal, alati olemas, alati aitamas. Südamesosinaid sätib salmidesse, hingehõisked paneb helisema, lihtsad laused põimib lauluks..minu sees ja ka teistele kuulamiseks, kui kõrvu on.

Kes on see salapärane seltsiline?

Tänan sind, luulekeel!

8 minutit oma luuletules põlemiseks

Igale inimesele on antud vägi luua midagi. Meis kõigis on see olemas ja lööb hõõguma, kui õigel ajal õige inimene sinu sütele oma hingejõuga peale puhub, annab hoogu sinu võlujõule lennata. Kui su ümber on inimesed, kes on igati toetavad ja julgustavad, et sa sa hoiaksid ise endas seda loometuld, mis sütitab sädemeid kuulajais. Et sus põlev tulekuma saaks nähtavaks ka väljaspool sind ennast. Et see kõlaks vastu kuulajate särasilmades, saaks jõudu nende naeratustest, aga samas oleks hoolikalt hoitud! Just selliseid inimesi on olnud minu elus viimastel aastatel, kes leegile õrnalt peale puhudes uue jõu annavad.

Tänu neile hoian ma enda teekonnal jätkuvat sihti nende imeliste inimeste poole, keda olen juba kaua enda eeskujuks pidanud. Kelle suurus minu silmis on nende andekuse julge kasutamine, mis loob imetlusväärset tulemust.

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin loov köögis nagu Jamie Oliver. Kui ma oleksin imelise häälega laulja nagu Enya. Kui ma oleksin vaatamakutsuvate fotode autor Remo Savisaar. Kui ma oleksin suurepärane jutuvestja ja oma lugudega sügavalt puudutav armas Piret Päär.

Minu õnn  on näha maailma ja kogeda elu, ümbritseda see oma hingehea ja südamerõõmuga ning panna kogu see ilu sõnadesse. Sõnad sättida riimideks. Riimid reastada salmideks. Salmidest sünnivad luuletused, milles on suur kogus mind ennast. See on minu suurus. Minu enda silmis. Ja see on see, mis loeb.

Kauni vahtravärvilise oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai minus põlev luuletuli tunda õrna pealepuhumist ja kindlameelset hoidmist. Sain korraga kobeda koguse väga head riimi ja rütmi ning pisarateni liigutavat esitlust Kalju Lepiku luulevõistlusel Aruküla mõisas. Nägin, kuulsin ja tundsin, kui palju on noorte inimeste sees peidus ehedat siirust, puhast ausust, valusat julgust. Nägin sõna jõudu, kui sellele antakse südamesügavusest tõusmiseks hoogu. Nii väga soovin, et sel hetkel nende ilusate inimeste etteloetud Kurbus kuivas kokku, Nõrkus närtsis ja pudenes laiali, Pettumus kukkus kildudeks, Valu veeres vahtralehetede vahele ja Rõõm põimis end nende ümber nagu soe sall.

Suur tänu märkamast ja tunnustamast!

Selle kõige krooniks täitus minu järgmine unistus. Olin ühes loomeruumis inimesega, kelle suurus on tema eesti keelt kaunistavates sõnades, tema keelt rikastavates riimides, tema lahkete silmade soojuses. Vaadake ise!

Tänan sind, armas Leelo Tungal!

Tahtsin juba lapsena Sinu luuletusi “Tähekesest” lugedes, olla Sinu moodi. Osata samamoodi sõnu riimi seada. Täna liigun selle poole! Tänan, et oled eeskujuks! ❤

Foto: Eva Linno

 

Täitunud unistus – minu esimene raamat!

Teekond suure õnneni algab ikka esimesest sammust ja siis teisest, kolmandast, kuni oledki lõpuks pärale jõudnud. See, mis sinna vahele mahub – tõusud ja langused, ülesupitamised ja äraütlemised, säravad hommikud ja unetud ööd on kõik boonuseks. Kes teeb, sel juhtub. Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see saab. Tähtis on lõpptulemusele keskenduda, hoida oma eesmärk fookuses ning iga kukkumist võtta kui proovikivi, mille ületamisel hing vaid rõõmustab.

Ja nüüd asjast. Kohe-kohe näeb ilmavalgust minu esimene raamat. Minu suur unistus on täitunud! Siit saab lugeda sellest, kuidas ma selleni jõudsin.

Kirjalik mõtete väljendamine on minuga kaasas käinud juba sellest ajast peale, kui ma end mäletama hakkan, ehk siis umbes 10. eluaastast. Enne seda on mälus tallel vaid üksikud pildid, aga tähtis on see, et juba siis “koostasin ma raamatuid”. Selleks oli mul kõik olemas – aeg omaette tegevuse leidmiseks,  suurte vendade käest nurutud valge koolivihik, käärid, liim, pildimaterjal, mida tohtis lõigata ning vana plaadimängija, millelt kostusid “Pille-Riini lood” või “Entel-Tenteli laulud”. Oodates varajastel hommikutundidel ema karjalaudast koju, pakkus see parimat ajaviidet. Kahjuks pole neid “raamatuid” alles ja seega ma ei tea, kas need olid vaid pildiraamatud või käis sinna ka mingi tekst juurde. Aga mäletan lõikamist-kleepimist ja vahepeal ikka vilksti aknast tee poole vaatamist, kas tuleb juba…?

Edasi tulid juba esimesed teadlikud katsetused sõnu ritta ja riimi seada, näiteks 8. märtsi kaardile, kooli almanahhi või ainukese lastele mõeldud ajalehe “Säde” veergudele. Viimasesse jõudsid minu jutud-luuletused suuresti tänu eesti keele õpetaja soovitusele, kes minu kirjutatut ikka tolle aja kombe kohaselt ka tervele klassile ette luges. Nii mõnigi kodu-, klassi- ja lõpukirjanditest jõudsid kohaliku Fr. Tuglase omaloomingukonkursile, taaskord emakeeleõpetaja utsitamisel.

Võib-olla ma eksin, aga olen üsna kindel, et suuremal osal neidudest-noormeestest on esimest armumist kogedes tahtmine see ülisuur tunne ka kirja panna. Isegi mõttetera ütleb, et “head mõtted raiu kivisse, halvad kirjuta liivale”. Ei olnud erand minagi. Vaatasin öösiti tähistaevas siravaid tähti ja unistasin end kõige õnnelikumaks tüdrukuks maailmas. Oma salajasimad südamesoovid põimisin luuleridadesse ning leidsin endas julgust pakkuda neid ajakirjale “Noorus”. Kirjavahetuses tollase toimetaja Rudolf Rimmeliga kahtles ta, kas need kirjaread kuuluvad ikka mulle, 16-aastasele piigale ning avaldamata nad jäidki. Õnneks on nad mul kenasti alles ning praegu neid lugedes märkan isegi neist õhkuvat naiivset ootust, usku ilusasse armastusse ning lootust seda kõike kogeda.

Aga esimesest armumisest ja kooselust armsa inimesega sündis minu esimene tütar. Paari aastaga said nii armastus kui meie kooselu otsa, aga usk paremasse homsesse ja lootus seda ainukest ja õiget kohata jäid ju alles. Nii hakkasin oma südamepõhjas tunglevaid tundeid järjest enam kirja panema. Kirjutasin öösiti pisipiiga und valvates taaskord oma unistused igikestvast armastusest ja ülimast õnnest sahtlisse ja nii nad seal on siiani.

Aastad möödusid ja minu ellu saabuski taas oodatud hingehoidja ja südamesoojendaja. Temaga koos ka meie ühised tütar ja poeg. Nende väikeste inimestega kooskasvamine oligi suurimaks tõukeks hakata kirjutama lapsemeelselt ja lastele. Mul on kaustade kaupa kokkukogutud nende esimesed kriipsud ja kraapsud kuni süžeega joonistusteni, mis inspireerisid mind kirjutama. Luuletama, oleks õigem öelda.

Kui 2013. aastal kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja lasteraamatute konkursi Põlvepikuraamat, võtsin esimest korda üle pika aja taas kokku kogu oma julguse ning sidusin oma salmid kimpu. Ma arvasin, et minu lihtsad lapsepärased salmid ja laste enda käega tehtud “illustratsioonid” neid ilmestamas, võiks leida küll lugejaskonda, aga Keskuse inimesed seda ei arvanud ja laitsid minu mõtte maha. Soovitasid mul leida kunstniku, kes luuletustele ikka “pildid joonistab”. Tegin nii. Leidsin suurepärase kunstiandega kolleegi lasteaiast, kes kiirelt ja kergelt vahvad joonistused minu luuletustele lisas ning saatsin oma käsikirja teele. Vastust ootan tänaseni… 😃

2017. aasta sügisel, olles oma pisikese pesamunaga kodune, võtsin sellesama käsikirja koopia sahtlipõhjast välja. Lugesin salme, vaatasin pilte ja minu unistus pakkuda neid ka teistele huvilistele lugemiseks, hakkas looma juba reaalsemat kuju. Kuni võtsin ühendust kirjastusega Hea Tegu. Saatsin käsikirja tutvumiseks ja nõusolek see raamatuks köita tõi õnnepisarad mu põsele. Olin õnnelik ja tänulik ühekorraga. 😇

Ja siin ta siis on, minu esimene lasteraamat. Minu täitunud unistus! Raamatus on 24 luuletust. Nagu kaanele sai kirja, siis tõesti sobilik igas vanuses lastele, sest oma aasta ja kahekuuse preiliga olen mängides sealt juba nii mõndagi kasutanud – salmidele omaloominguline viis juurde ja sobivad hästi meie igapäevategevusi lõbustama.

Lasteaiaõpetajana tean, kuidas vahel on vaja kiirelt mõnd lihtsat salmikest mõne tegevuse sissejuhatamiseks või mängu alustamiseks. Selliseid leiab siit. Samuti on mõnele armsale marakratile abiks salmike, mis näitab, et kõik mänguasjad elavad oma elu ning neid võiksid lapsed kohelda hoolivuse ja austusega. Siin on selle kohta abistavad salmid. Täiskasvanute jaoks naljakas “lapsesuu” ja põnevad “miksid” on samuti luuletusteks saanud. Samuti leiab sealt omajagu õpetlikke salmikesi, miks tervislik toit on kasulik ja maiustused mitte ning kui tähtis on hoida meie ümber olevat loodust.

Minu soov on kinkida lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele üks väike kogus vahvaid salmikesi, mida üheskoos lugeda. Kui need luuletused mõnegi lugeja silma särama panevad ja hinge rõõmustavad, siis on minu suurim soov täitunud. Sest andmisrõõm on suurim ja tänulikkus muudkui kasvab…. ❤

Kaanepilti kaunistab minu suurima inspireerija tütrekese joonistus 🙂

 

 

 

 

Armastan – ei armasta

 

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉



Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

Värske toormoos mannapudruga mestis

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Luuleline kevadine

Märtsipäike kõrgelt käis,

tippis aia õisi täis.

Käes on ammugi aprill,

ikka õitseb veel see lill.

Urvatibud pehmed, hallid

muutunud on kuldseks palliks.

Esimesed maiasmokad

sumisevad igal oksal.

Kuidas küll lehiseprouad teavad,

millal ehtima end peavad?

Veidi päikest peale nüüd

ja avanbeki roosa rüü.

Poes on kallid lillehinnad,

tuleb loodusesse minna.

Imetle, kui kaua soovid –

õitsemas on kuuseroosid.

Sinise kleidiga uhkeldab aias

sinilill – suur päikesemaias.

Varjus on kinni see kaunis õis,

valguse väel ent särama lõi.

 

Naistepäevale mõeldes

Minu mängulised päevad jäid sellesse ajahetke, kui 8. märts oli ainuke emadele, vanaemadele, tädidele ja kõigile teistele naistele pühendatud tähtpäev. Sellele eelneval päeval käisin ikka taskupõhjas olevate kopikate eest lillekest ostmas ja alati valmis juurde ka isetehtud kaardike.

Usun siiralt oma kogemuse põhjal, et “mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas”. Mäletan selleks päevaks õpitud luuletusi-laule siiani. Üks neist aga tuli meelde eile, kui jalutasin aias ja otsisin kevademärke. Nagu salmiski, polnud veel nartsissidest juttugi, aga leidsin õrnad valged rõõmutoojad.

Ei saanud ma tänagi
tuua nartsisse
lihtsasse vaasi
lättevee sisse-
õied
neil pole veel
puhkenud valla,
läte
on mattunud
hangede alla…

Tahtsin olla kindel ja asusin seda Paul Haavaoksa luuletust otsima ning leidsin, et olen äraõppinud vaid poole. Aga Tootsi moodi “hästi!!!”, kuna siiani meeles. Nüüd saan lisada ka teise poole, et luuletus oleks täielik ja oma sõnumit rõõmuga kannaks.
Aga siiski
sest päevast ma teadsin,
männioksad su lauale seadsin.
Tunned,
ses kimbus on kevadist helgust,
hinges on lättevee
puhtust ja selgust.
Nagu sel männil
on sügaval juured-
nii ka mu tänu
on sõnadest suurem!

Ilusat naiseks olemise päeva mulle ning kõigile teistele suurtele ja väikestele naistele!:)

Käsi ära väsi

Kirjutanud olen kaua, juba minuaegsetes lasteväljaannetes ilmusid esimesed suleproovd, nii ajakirjas “Täheke”, kui ka ajalehes “Säde”. Puberteetiku suur väljaelamissoov “kui-keegi-ei-kuula-siis-kirjutan” jõudis isegi ajakirja “Noorus” kaante vahele. Aasta tagasi vormistasin oma esimesed luuletused käsikirjaks lasteraamatukonkursile, aga kuna esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii jäi ka minu esimene sahtlisse oma aega ootama. Kuigi töös lastega kasutan neid siiski ja nii nad elama hakkavadki minu meeltes ja laste mängudes. 🙂

Eile osalesin aga teistmoodi lugude loomise ideeõhtul, kus käsi oli mängus küll, aga sõnad ei olnud üldse olulised. Uurisin iseennast hoopis läbi joonistuste, sümbolite, piltide. Nii nagu iga laps avastab maailma imelisust enda ümber.

Joonistanud pole ma kunagi, küll aga vihikuteviisi lõiganud ja kleepinud kokku pilte. Seega oli selle kohtumise suurim pluss see, et “lase vabaks!” ja joonista! Ümberringi olevad sõbralikud naeratused ja hoolivad silmavaated tegid asja muidugi lihtsamaks. Lõppkokkuvõttes tajusin selgelt, et mõni inimene väljendab end sõnadega, teine piltidega ja nii ongi lõbusam! Jään rõõmuga oma liistude ehk siis sõnade juurde.

Minu luulekogu sai alguse siis, kui sündis minu esimene laps(21 aastat tagasi) ja tema esimeste kritselduste juurde hakkasin mina salmikesi kirjutama. Kui konkursil osaleda soovisin, küsisin igaks juhuks, kas lapse käega joonistatud pildid võivad olla raamatu illustratsioonideks? Vastus oli peidetud ridade vahele ja  “mittesobilik” – leidke ikka kunstnik! Leidsin siis, aga kes võiks olla ehedam, parim lasteraamatu illustraator, kui laps ise!? Kõigi kolme laste joonistused on saanud minu poolt lisaks sõnad ja luuletustesse olen pannud ka nende enda kommentaarid piltide kohta. Nimilugu,  mille järgi ka luulekogule nime andsin, sobib hästi tänast postitust lõpetama.

JOONISTATUD MINA

Ühel päeval tahtsin väga

joonistada inimest.

Paberile pliiatsiga

tegin mitu ringikest.

 

Kõige suuremast sai pea,

väike selle alla.

Pisikesed silmadeks.

Käed ja jalad külge.

 

Issi uuris pilti vähe,

kiitis: „Ilus nukk!“

Emme ütles seda nähes:

„Laps saab kunstnikuks!“

 

Vaatasin neid tarku suuri,

mina, kõige pisem.

Kuni tõde kostus huulilt:

„See on MINA ISE!“

Uduhallide unistuste päeval

Veel on värve ka detsembris

kaunil külmal aa’l.

Veel ei võimutse vaid valge

kaunil Eestimaal.

Veel on laste särasilmis

helesinist ootust,

veel on lumesajupilvis

uue päeva lootust.

Veel saab anda kallimale

säravkuldse kingi.

Et siis teineteise seltsis

käia eluringi.

Veel on kodukolde kuma

soojendamas südameid.

Näitab helekollast valgust

neil, kel käia talveteid.

Veel on uduhallil päeval

põues paistmas päikene,

sest jõulukuul said selle sinna

siis, kui olid väikene.

Lumi ja korralikud külmakraadid olid 1. detsembril, teised pildid on tehtud täna, 6.- rõõmsavärviline detsember! 🙂

Punakuube putukas

Kõndis üks punakuub

kesk kevaderadu.

Kõndis ja mõtles, 

kust leida võiks kodu?

Vajan päikese eest ma 

tänaseks varju.

Millise valin, 

siin õisi nii palju?

Ma nendesse upun, 

kui vihmavett kallab.

Mul vaja on kohta, 

kus kuiv oleks olla.

Need sinised õied

küll kaunina näivad,

kuid tuul ja vihm

neist läbi käivad.

Oo, kaunitar ülane – 

varju mul anna.

Ma kerge ju olen, 

küllap jõuad mind kanda.

Või sina, nartsiss, 

sul tube on mitu, 

su hõlma alla

vahest keegi ei tiku.

Võilille juurde viis

putuka tee, 

kena kollane õis, 

talle meeldis see.

Seal askeldas mumm, 

tegi hoolega tööd. 

Neist kohe said naabrid,

veetsid üheskoos öö.