Armastan – ei armasta

 

DSC_3775

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉

DSC_3788

Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

DSC06573

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

DSC_3778

Värske toormoos mannapudruga mestis

DSC06797

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Luuleline kevadine

Märtsipäike kõrgelt käis,

tippis aia õisi täis.

Käes on ammugi aprill,

ikka õitseb veel see lill.

Urvatibud pehmed, hallid

muutunud on kuldseks palliks.

Esimesed maiasmokad

sumisevad igal oksal.

DSC09340

Kuidas küll lehiseprouad teavad,

millal ehtima end peavad?

Veidi päikest peale nüüd

ja avanbeki roosa rüü.

DSC09347

Poes on kallid lillehinnad,

tuleb loodusesse minna.

Imetle, kui kaua soovid –

õitsemas on kuuseroosid.

DSC09353

Sinise kleidiga uhkeldab aias

sinilill – suur päikesemaias.

Varjus on kinni see kaunis õis,

valguse väel ent särama lõi.

 

Naistepäevale mõeldes

Minu mängulised päevad jäid sellesse ajahetke, kui 8. märts oli ainuke emadele, vanaemadele, tädidele ja kõigile teistele naistele pühendatud tähtpäev. Sellele eelneval päeval käisin ikka taskupõhjas olevate kopikate eest lillekest ostmas ja alati valmis juurde ka isetehtud kaardike.

Usun siiralt oma kogemuse põhjal, et “mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas”. Mäletan selleks päevaks õpitud luuletusi-laule siiani. Üks neist aga tuli meelde eile, kui jalutasin aias ja otsisin kevademärke. Nagu salmiski, polnud veel nartsissidest juttugi, aga leidsin õrnad valged rõõmutoojad.

Ei saanud ma tänagi valged
tuua nartsisse
lihtsasse vaasi
lättevee sisse-
õied
neil pole veel
puhkenud valla,
läte
on mattunud
hangede alla…

Tahtsin olla kindel ja asusin seda Paul Haavaoksa luuletust otsima ning leidsin, et olen äraõppinud vaid poole. Aga Tootsi moodi “hästi!!!”, kuna siiani meeles. Nüüd saan lisada ka teise poole, et luuletus oleks täielik ja oma sõnumit rõõmuga kannaks.
Aga siiski
sest päevast ma teadsin,
männioksad su lauale seadsin.
Tunned,
ses kimbus on kevadist helgust,
hinges on lättevee
puhtust ja selgust.
Nagu sel männil
on sügaval juured-
nii ka mu tänu
on sõnadest suurem!

Ilusat naiseks olemise päeva mulle ning kõigile teistele suurtele ja väikestele naistele!:)

Käsi ära väsi

Kirjutanud olen kaua, juba minuaegsetes lasteväljaannetes ilmusid esimesed suleproovd, nii ajakirjas “Täheke”, kui ka ajalehes “Säde”. Puberteetiku suur väljaelamissoov “kui-keegi-ei-kuula-siis-kirjutan” jõudis isegi ajakirja “Noorus” kaante vahele. Aasta tagasi vormistasin oma esimesed luuletused käsikirjaks lasteraamatukonkursile, aga kuna esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii jäi ka minu esimene sahtlisse oma aega ootama. Kuigi töös lastega kasutan neid siiski ja nii nad elama hakkavadki minu meeltes ja laste mängudes. 🙂

Eile osalesin aga teistmoodi lugude loomise ideeõhtul, kus käsi oli mängus küll, aga sõnad ei olnud üldse olulised. Uurisin iseennast hoopis läbi joonistuste, sümbolite, piltide. Nii nagu iga laps avastab maailma imelisust enda ümber.

Joonistanud pole ma kunagi, küll aga vihikuteviisi lõiganud ja kleepinud kokku pilte. Seega oli selle kohtumise suurim pluss see, et “lase vabaks!” ja joonista! Ümberringi olevad sõbralikud naeratused ja hoolivad silmavaated tegid asja muidugi lihtsamaks. Lõppkokkuvõttes tajusin selgelt, et mõni inimene väljendab end sõnadega, teine piltidega ja nii ongi lõbusam! Jään rõõmuga oma liistude ehk siis sõnade juurde.

Minu luulekogu sai alguse siis, kui sündis minu esimene laps(21 aastat tagasi) ja tema esimeste kritselduste juurde hakkasin mina salmikesi kirjutama. Kui konkursil osaleda soovisin, küsisin igaks juhuks, kas lapse käega joonistatud pildid võivad olla raamatu illustratsioonideks? Vastus oli peidetud ridade vahele ja  “mittesobilik” – leidke ikka kunstnik! Leidsin siis, aga kes võiks olla ehedam, parim lasteraamatu illustraator, kui laps ise!? Kõigi kolme laste joonistused on saanud minu poolt lisaks sõnad ja luuletustesse olen pannud ka nende enda kommentaarid piltide kohta. Nimilugu,  mille järgi ka luulekogule nime andsin, sobib hästi tänast postitust lõpetama.

JOONISTATUD MINA

Ühel päeval tahtsin väga

joonistada inimest.

Paberile pliiatsiga

tegin mitu ringikest.

 

Kõige suuremast sai pea,

väike selle alla.

Pisikesed silmadeks.

Käed ja jalad külge.

 

Issi uuris pilti vähe,

kiitis: „Ilus nukk!“

Emme ütles seda nähes:

„Laps saab kunstnikuks!“

 

Vaatasin neid tarku suuri,

mina, kõige pisem.

Kuni tõde kostus huulilt:

„See on MINA ISE!“

kirjutan

Uduhallide unistuste päeval

Veel on värve ka detsembris

kaunil külmal aa’l.

Veel ei võimutse vaid valge

kaunil Eestimaal.

Veel on laste särasilmis

helesinist ootust,

veel on lumesajupilvis

uue päeva lootust.

Veel saab anda kallimale

säravkuldse kingi.

Et siis teineteise seltsis

käia eluringi.

Veel on kodukolde kuma

soojendamas südameid.

Näitab helekollast valgust

neil, kel käia talveteid.

Veel on uduhallil päeval

põues paistmas päikene,

sest jõulukuul said selle sinna

siis, kui olid väikene.

lumi

marjad

roheline

seen

õitsenud

Lumi ja korralikud külmakraadid olid 1. detsembril, teised pildid on tehtud täna, 6.- rõõmsavärviline detsember! 🙂

Punakuube putukas

Kõndis üks punakuub

kesk kevaderadu.

Kõndis ja mõtles, 

kust leida võiks kodu?DSC00813

Vajan päikese eest ma 

tänaseks varju.

Millise valin, 

siin õisi nii palju?

DSC00818

Ma nendesse upun, 

kui vihmavett kallab.

Mul vaja on kohta, 

kus kuiv oleks olla.

DSC00799Need sinised õied

küll kaunina näivad,

kuid tuul ja vihm

neist läbi käivad.

DSC00802Oo, kaunitar ülane – 

varju mul anna.

Ma kerge ju olen, 

küllap jõuad mind kanda.

DSC00816Või sina, nartsiss, 

sul tube on mitu, 

su hõlma alla

vahest keegi ei tiku.

DSC00737Võilille juurde viis

putuka tee, 

kena kollane õis, 

talle meeldis see.

Seal askeldas mumm, 

tegi hoolega tööd. 

Neist kohe said naabrid,

veetsid üheskoos öö.

 

 

 

 

Soovitus

Vaadates täna hommikul pikalt üht imekaunist fotot ämblikuvõrgust, tulid need lauluread meelde:

Ämblik, ära tee
võrku minu hingele!
Kui tahan hinge avada,
võrgu katki käristan.

Ämblik, ära tee
võrku minu silmile!
Kui tahan silmi avada,
võrgu katki käristan.

Siit edasi tahaks aga jätkata Piret Pääri soovitusega, kuidas lapsi telerist ja arvutist kaugemal hoida:

Ämblik, parem tee

võrk minu telerile/arvutile,

kui tahan telerit/arvutit avada

võrk las mind takistab.