Kollasest kohupiimast ja täishäälikutepeost seltsidaami pilgu läbi

 Ta nuttis, kui ta teada sai, et ta sind ootab. Ta nuttis, kui sa sündisid. Ta nuttis õnnest. Ta nuttis, sest kui sina sündisid, sündis ka tema. Enne ei olnud ta veel ema.

Järjest rohkem saab minu jaoks kinnitust tõsiasi, et südamest soovitud soovid ja nendesse kogu hingega uskumine, loob neile võimaluse täitumiseks. Olen nüüd 46 päeva olnud jälle – uuesti – värske – taaskord – üliõnnelik EMA ühele väga oodatud ja armsale tüdrukule. Üle jääb olla vaid tänulik, kogu oma meele, hinge ja kehaga. Ma tänan! 🙂 Just seda ma kõige rohkem iga päev tunnengi, sest neljakümnendates veel neljandat last saada kuulub mingite kategooriate järgi ju riskirühma ja vajab seetõttu ka pingelisemat jälgimist ja kontrolli. Meil läks kõik suurepäraselt, polnud vaja erilisi protseduure ega teste läbida.

Minu keha sai hakkama ka ootuspäraselt – esimesed kuud iiveldades, rahutute jalgade sündroom ja rahuldamatu magusaisu algusest lõpuni, alates 5. kuust tuttav üle-keha sügelemine, püsti olla on parem liikudes, kui ühe koha peal seistes ja muidugi väsimus peale väiksematki tegutsemist, mis väljendus soovist pikali olla ja et keegi aitaks hingata, sest ise lihtsalt ei jõua. 😉

Kuulun nende hulka, kellele meeldib rase olla rohkem kui sünnitada, aga eelmist pikka  lauset lugedes see just nagu oleks välistatud. Siiski kõik see 9 kuud tajuda enda sees kasvava uue elu märke, on midagi nii uhket ja ilusat, mille vastu ei saa ükski teine tunne. Hea küll, kui see sinu antud elu esimest korda kõhule pannakse ja sa reaalselt näed, kuuled ja tunned tema olemasolu, on ka samaväärselt imeline hetk. 🙂fb_img_1486873866373

Emaks olemine on kõige tasuvam töö maailmas, sest palka makstakse puhtas armastuses.

Ma võiks ju olla juba kogemustega ema, kel kuhjaga teadmisi, oskusi ja kannatlikkust asuda sellesse rolli. Olla tark ja teadlik lapsevanem ning osata tegutseda nii nagu pisibeebi soovib. Aga inimesele on antud mälu ja mälestused, et kõrvutada kõiki sarnaseid läbielatud kogemusi. Minul siis neljas kord ja on nii sarnaseid seiku kui ka täiesti uusi ja üllatavaid. Suuremate õdede-venna kohta puuduvad mul üksikasjalikud üleskirjutised, aga nüüd tahaks need enda mälu säästmiseks kirja panna.

Sulle, Täpike!

SÕNAD   

1)Huvitav, mis ta esimene sõna on, kui ta rääkima hakkab? küsis paar päeva tagasi pesamuna staatusest loobuma pidanud suur vend. Selle peale lõime lahti tema beebiraamatu, millest selgus, et tema esimesed sõnad olid emme, anna. Jääme ootama Sinu sõnu. Praegu (1,5 kuu vanuselt) hakkad sa iga päev järjest rohkem meile tutvustama oma emakeeleoskusi – sinu õrn hääleke toob kuuldavale terve eesti keele täishäälikutest koosneva monoloogi. 🙂

2)Aga ma ise? Vaatan sind ja iga kord tuleb esimesena kuuldele Sa oled nii armas! Sa oled niiii kallis! Armastan sind väga-väga!

3)Tundub igati loomulik kiita sind kõige eest, mis teed. Hakkasid ilma rapsimata-nutmata-kätega vehkimiseta-mõmmi moodi mõmisemata sööma – Tubli tüdruk! Kakasid korralikult (ja selleks on sul oma lemmikasend – näoga minu poole käte peal istudes), nii et seda “kollast kohupiima” jätkus ka mähkme vahelt pükstele – Tubli tüdruk! Peale söömist õnnestub sul nii mõnigi kord emme õlal sisseahmitud õhk välja “krooksutada” – Tubli tüdruk!

4) Taban ennast rääkimas sinuga nagu suure inimesega – selgitan sulle, miks me mähet vahetame, miks on vaja sööki kõhus hoida, mitte seda emme või issi  pluusile kaunistuseks välja lasta, miks on vaja õueminekuks müts pähe panna. Juhendan sind mänguasja vaatama, kõhuli olles innustan pead tõstma, eredamate hetkede jäädvustamisel hüüan sulle Naerata! 😀

ISEENESESTMÕISTETAVUSED 

1) Seda olen küll juba varemgi kuulnud-lugenud, et kui naine võtab imiku sülle, siis laps toetub harilikult tema vasakule käele, südamele lähemale. Sind sülle võttes, ma ei arutle ju, kummale poole ma sind nüüd võtan, aga kui olen selle meenudes sind vaadanud, siis “istud” sa tõesti minu südame juures. Ja seetõttu meeldib mulle ka see lause, et ema kannab oma last kauem kui üheksa kuud, ainult peale sündi mitte südame all, vaid südame ligi.

2)Täiesti loomulik on võttes sind sülle, kõigepealt saad musi laubale, siis nuusutan su pehmet beebilõhna ja siis hakkan ma iseennast märkamatult kiigutama või sind kätel õrnalt hüpitama, kussutama ja koheselt ning iseenesest tekib minu näole naeratus, kui sind vaatan. Tegelikult kehtib see 100% imikule naeratamine iga pisikese inimese puhul.

3) Sellele lisandub tavaliselt mõne tuntud lastelaulu ümisemine-laulmine või siis sellesama laulu omaloodud sõnadega laulmine. Nt lemmik on see( Põdra maja viisil) – meie armas Lii Marii, emme-issi päiksekiir, hoian sind ja armastan, kallistan ja kaisutan! 

4) Ja kui ma suu avan, et ükskõikmida öelda, siis  on minu igapäevane hääletoon võluväel asendunud malbe, õrna, maheda “nunnutamisega” (seda märkas meie suur õde ja ei mõistnud alguses, miks ma seda teen 🙂 ).

5) Vaatan sind kui sa magad, vaatan ka öösel, ehkki ise võitlen unega, sest sa oled nii armas ja teiseks tahan veenduda, et sinuga on kõik korras. Seda, kas sa magamise ajal hingad, käin ikka ka vahepeal kuulamas (eriti siis, kui sa tegeled võimsa unemaratoniga, mis sinu puhul tähendab 3 tundi und).orca-image-1486879095213-jpg_1486879095313

KUMMALISUSED (ma ei tea, kas sellist sõna üldse olemaski on :P)

1) Alates esimese elukuu lõpust on minu hea abiline telefon, kuhu panen kirja, mis kell ja kumba rinda sa sööd. Varem sa sõid ja jäid kohe magama sellele küljele, mille poolt ka rinda said. Nüüd sa ju vajad enda päeva ka mänguhimulist õuenarri ja lustliku loomuga seltsidaami, kes sinu lühikest ärkvelolekuaega sisustaksid. Olen need rollid kenasti omaks võtnud ning vahel ka issiga vahetanud, et preili printsessi päev oleks tegusalt sisustatud ja vajadused rahuldatud. Kõige elavamalt reageerid sa just nendele kiiksuga häälitsustele – puristamised, põristamised, matsutamised jne. 😀

2) Ma tean, et ei ole ilus Sinu naljakate näoilmete ja suu veidra gümnastika peale naerda, aga kui sa ikka järjepidevalt hääletult oma pisikest keelekest meile näitad, siis see teeb nalja ja tänu sellele, said sa issilt ka uue hüüdnime – meie Sisaliku-beebi! 🙂

 

Advertisements

Lase südamel rääkida

Vägagi minu mõtted, kellegi teise kirja panduna. 🙂

Igal aastal jõulude eel kuulen küsimusi teemal, mida ma kingituseks soovin. See paneb mind mõtlema, kas mitte pole inimeste materiaalsete soovide nimekiri lõputu. Alati võiks olla rohkem ja paremini. Kõik, mida saame käega katsuda ja silmaga näha, muutub ühel hetkel tavaliseks ja siis oleks justkui vaja taas vaheldust sellele ning nõnda ei saa asjade anum iialgi piisavalt täis. See omakorda paneb mõtlema kui tühine on tegelikult kogu see kingitrall ja nii igal aastal. Mitte, et kinkimises ja kingitustes iseenesest midagi halba oleks. Lihtsalt motiiv näib tingitud olevat pigem traditsioonist kui südamesoovist ning selle tulemusel täidame oma kodud järjekordselt asjadega, mis reeglina ei avarda meie hinge ega rikasta loomust ja elamise kogemust, kirjutab Hingepesa.ee

Ma soovin, et inimestes oleks rohkem kaastunnet, armastust, ühtekuuluvust, ausust, mõistmist, siirust, andestamist, hoolivust ja heasoovlikkust.

Ma soovin, et iga inimene tunneks end erilise ja olulisena ilma, et keegi peaks seda talle meelde tuletama.

Ma soovin, et ükski laps ei peaks tundma hüljatust või hoolimatust.

Ma soovin, et me vaataks teineteisele silma rohkem kui erinevatesse ekraanidesse.

Ma soovin, et meie kodudes oleks vähem luksust ja rohkem kodusoojust.

Ma soovin, et me annaks sama palju kui ise saada soovime.

Ma soovin, et me usaldaks elu ning mõtleks vähem peaga ja rohkem südamega.

Ma soovin, et me märkaks inimest enese kõrval, olgu selleks kallim, sõber või tundmatu bussipeatuses.

Ma soovin, et me leiaks aega vaadata enesesse ning seeläbi julgust kasvada inimesena paremaks ja hingelt suuremaks.

Ma soovin, et me mõistaks kui palju aega ja energiat tegelikult peidab eneses iga rahaühik, mille teeninud oleme ja just sellest lähtudes mõistaks raha väärtust ja väärtusetust.

Ma soovin, et me tõeliselt näeks ja hindaks loodust ja selle imelisi olendeid.

Ma soovin, et me julgeks alati naerda kui süda laulab.

Ma soovin, et me julgeks alati nutta kui hing vajab puhastust.

Ma soovin, et me saaks ja julgeks alati jääda iseendaks.

Ma soovin, et peret planeerides ei muretseks me niivõrd oma materiaalse kindlustatuse, haridustee ja kodu suuruse pärast, kuivõrd oma vaimu valmisoleku pärast.

Ma soovin, et me ei arvaks, et keegi teine peab meie ellu armastust tooma, vaid mõistaks, et enne kui keegi seda teha saab, peame me ise endid armastama.

Ma soovin, et me mõistaks hariduse ja harituse vahet.

Ma soovin, et me mitte ei kulutaks ja tarbiks arutult, vaid piisavalt.

Ma soovin, et me mõistaks vähem hukka seda, mida me ei tea või ei tunne.

Ma soovin, et meie naeratus oleks alati siiras.

Ma soovin, et me ei vahetaks raamatute lehitsemist kumavate ekraanide vastu.

Ma soovin, et me julgeks rohkem siiraid komplimente teha.

Ma soovin, et me hindaks oma hingelist ja vaimset karjääri sama kõrgelt kui tööalast.

Ma soovin, et meie armas Maarjamaa pürgiks majanduskasvu kõrval rohkem ka vaimse kasvu suunas.

Ma soovin, et me julgeks rääkida kõigest otse südamest.

Ma soovin, et me rohkem kuulaks kui kuuleks.

Ma soovin, et me julgeks rohkem ise rajada oma teed kui käia sissetallutud radu mööda.

Ma soovin, et meil oleks selgroogu, et ebaõiglusele vahele astuda.

Ma soovin, et meil oleks soovi abivajajaid aidata.

Ma soovin, et meil oleks oskust teha vahet näilisel ja tõelisel.

Ma soovin, et me mõtleks sügavalt selle üle, mida me tegelikult soovime.

Ma soovin, et me ei teeks ühtegi kingitust lihtsalt tegemise pärast, vaid kui siis seetõttu, et see on meie südamesoov.

Ilusate jõulusoovide täitumist!

Tekst: Annamaria Venski

Nanny-d ritta

Postituse põhjuseks on seik, et sattusin täiesti mitteminulikult televiisorit vaatama. Üldiselt võib see riistapuu ka südame rahuga olemata olla. Aga nojah, telekas käis ja mina triikisin pesu ning ühe silmaga piilusin, mis sealt tuleb.

Tuli film ” Nanny McPhee – võlurist lapsehoidja”. Südamlik perekomöödia maagiliste võimetega lapsehoidjast, kes on hirmutava välimuse ja iseäralike nippidega. Teda kutsuvad appi lapsevanemad, kes on kaotanud igasuguse lootuse oma lastest jagu saada. Kui Nanny McPhee majas tegutsema asub, näevad üleannetud jõmpsikad õige pea, et kõik kavalused ja pahandused, mida nad seni edukalt kasutasid, pööravad mingil põhjusel nende endi vastu…  Ja iga äraõpitud õppetunniga kadus ka lapsehoidja inetult välimuselt mõni soolatüügas või suur nina ning filmi lõpuks oli rahvasummast lahkuv lapsehoidja kena armas naine.

Nagu ikka filmides, saavad kurikaelad illikukudeks läbi mõistmise ja kulutatud aja. Aga millegipärast puudutas mind selle lapsehoidja üks ja ainuke põhimõte:

Kui te mind ei taha, aga vajate, siis ma pean jääma siia. Kui te mind tahate, aga enam ei vaja, siis ma pean lahkuma. 

Paar päeva tagasi meenus mulle see film ning veel midagi nanny-ga seotut. Lapsena vaatasin mitmeid kordi vene filmi “Hüvasti, Mary Poppins!”. Sealt meenus mulle samuti, et ühel hetkel astus Bankside pere maja uksest sisse salapärane naine nimega Mary Poppins. Ta ei räägi palju endast, ning on üsna karm ja selgesõnaline ning teeb nii nagu arvab et on õige, kuid samas toimub tema tulekust saadik väga kummalisi asju. Siis aga pöördub tuul ja Mary Poppinsil on aeg lahkuda, kui väga see ka lastele ei meeldiks.

Tuttav laul, kas pole? 🙂

Ning siis jääb veel tõsielusarjast tuttav Super Nanny Jo Frost. Temal vist pole tagataskust ühtegi imeväelist rohtu võtta, aga ometi lõppevad enamus seriaalis nähtud marakrattide üleannetud käitumised ning muutudes enam-vähem normaalse lapse moodi ehk “ei saadetagi neid metsa tagasi nagu Nukitsamehes”. 😉  Enim kasutust sellest sarjast on vist leidnud “järelemõtlemistool” ja “unekool” magamajäämise kergendamiseks.

Supernanny

Mida või keda see väike inimene siis kasvamiseks tegelikult vajab? Minu arvates päris palju kavalust, hoolega läbimõeldud reeglite selget väljendamist ja nende täitmise järjepidevat jälgimist, kokkulepetest kinnipidamist, lustimist, mänge ja kõige rohkem koosveedetud aega ja armastust. Ja siis võib iga ema-isa olla nagu nanny McPhee või Mary Poppins ning majale jääb katus peale ning vanematele närvirakud alles. 🙂

Midagi head!

Ühel päeval palus õpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste nimed – üksteise alla, nii et iga nime taha jääks ka ruumi.

Järgmiseks palus õpetaja õpilastel mõelda, mis on kõige parem asi, mida nad selle või tolle klassikaaslase kohta öelda oskavad.

Need kõige paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada.

See oli raske ülesanne ja võttis terve tunni.

Enne vahetunnile minekut korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku.

Nädalavahetusel kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused.

Esmaspäeval sai iga laps oma nimekirja.

Õige pea naeratasid kõik.

“Kas tõesti?” kostis sosinat. “Ma ei teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi tähendan! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi arvavad! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi hoolivad!”

Seejärel polnud neist nimekirjadest enam kunagi juttu.

Õpetaja ei teadnud, kas lapsed on neist omavahel või vanematega rääkinud.

Aga see polnudki tähtis.

Ülesanne oli oma eesmärgi täitnud – õpilased olid sõbralikud ja õnnelikud.

Nad olid rahul endiga ja rahul teistega.

Mõned aastad hiljem hukkus üks õpilastest missioonil.

Õpetaja läks matustele.

Kirik oli täis noore mehe sõpru.

Üksteise järel möödusid nad sargast, et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta.

Viimasena läks kirstu juurde õpetaja.

Kui ta seal seisis, pöördus tema poole üks kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie olite tema matemaatikaõpetaja?”

Õpetaja noogutas.

“Ta rääkis teist väga tihti,” ütles sõdur seepeale.

Pärast matusetalitust kogunesid mõned endised klassikaaslased punti.

Ka hukkunu vanemad seisid sealsamas ning ootasid silmanähtavalt võimalust õpetajaga vestlemiseks.

„Me tahame Teile midagi näidata“, ütles isa taskust rahakotti välja tõmmates. „See leiti meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime, et Teie tunnete selle ära.”

Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid kordi volditud, parandatud ja kleebitud…

Õpetaja teadis paberit avamatagi, et tegemist on ühe lehega nendest, mille peal seisid kõige toredamad asjad, mida kaaslasele öelda…

„Me oleme alati tahtnud Teid selle eest tänada!” ütles ema. „Nagu Te näete, hindas meie poeg seda väga.“

Kõik endised klassikaaslased tõmbusid lähemale.

Üks neist naeratas ja ütles: „Minul on oma nimekiri ka alles. Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis.”

Keegi naine ütles: „Minu abikaasa palus, et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse kleebiksime.”

„Minu oma on mu päeviku vahel,” teatas järgmine noor naine.

Üks meestest tõmbas taskust oma kalendermärkmiku ja näitas narmendavate servadega lehte.

„Mina olen seda kogu aeg endaga kaasas kandnud“, ütles ta. „Ma arvan, et meil kõigil on oma lehed alles.“

Õpetaja oli nii liigutatud, et pidi istuma.

Ja nutma – ta nuttis nii langenud poisi kui kõigi teiste pärast, kes tema ümber olid.

 

Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega unustame me sageli, et ühel päeval lõpeb iga inimese tee – ja et me ei tea, millal see päev saabub.

Seepärast peaks inimestele, kellest me hoolime, ütlema, et nad on midagi erilist ja olulist!

Ütle neile seda enne, kui on hilja!

DSC08771

Et ei unustaks

Maailma ja teisi inimesi ei pea parandama, piisab, kui muudame ennast ja inimesed muutuvad,  pisike maailm meie ümber muutub. Piisab, kui lihtsa “Tere!” juurde lisame – “Aitäh, ilusa hommiku eest!” Piisab, kui märkame kohvikruusi ulatajale naeratada. Piisab, kui koduuksest väljujale anname teada, et ma ootan Sind koju tagasi! Piisab väikesest mõttehetkest kõige kallimate peale, saates nii neile oma hea energiaga täidetud soovid. Piisab uskumisest, et kui kõik ei olegi ideaalne, siis on meil palju “väga head”. Keskendume sellele. Piisab peegli-minaga vahetada pilk ja tunnustada ennast kasvõi ühe ainsa hea omaduse eest. Piisab jätta pragamata segamini toa eest ja pakkuda oma abi koristamisel. Piisab olla olemas. Olla iga päev tänulik päikese eest, mis valgustab me elu ja südameid. Piisab vaid vastu võtta. Piisab teadmisest, et ma ei pea olema parim, ma olen piisav. Ma olen väärtuslik. Piisab sellest, kui sajaprotsendiliselt pühendume OMA ELU elamisele. Oma õnne ülesehitamisele, hoidmisele ja jagamisele. Piisab, kui alustada iga päeva iseenda sisse vaatamisega, iseenda vajaduste rahuldamisega, iseenda armastamise ja austamisega. Siis on, mida teistelegi anda. Piisab teadmisest, et ma olen armastatud ja hoitud! Mina tean. Aga Sina?

12801273_1018986508163102_2257681768078005745_n

R.I.P

 

 

Oma kaas

Selle nädala alguses sain ühe üsna vähe tuttava inimese käest suurepärast mõtlemisainet. Alati ei pruugigi parimat lahendust leida selle inimesega, kes sind üdini teab ja tunneb. Mõnikord on hea, et ka kõrvaltvaatajad oma arvamuse välja ütlevad.

“Rosin” ise oli selline – igale potile on olemas oma kaas. Jututeema ise puudutas laste kasvatamist ja õpetamist. Olen selle sees ju nii emana, õpetajana kui ka sugulase või lihtsalt inimesena tänavalt. Vestlesime sellest, kuidas paremini koolis hakkama saada ja teadmisi omandada, vilumusi harjutada. Ning selle kuldse lause siis vestluskaaslane poetaski, kui rääkisime sellest, et mõnele lapsele ei hakka kohe kuidagi õpitu külge.

Kuulasin ta ära, lõpetasime pool tundi hiljem jutu ja kodus omaette istudes (jah, mul on see aeg olemas), jõudsin alles pähkli katki hammustada ja liikusin edasi tuumani. Eks igaüks tõlgendab tarkuseteri vastavalt oma vajadustele ja arusaamadele, aga minule rääkis see lause kõnekalt sellest, et iga laps on eriline ja areneb omamoodi. Käies täiskasvanute kõrval või nende jälgedes, võtab ta kaasa vaid selle, mis tema jaoks on tähtis, oluline. Ei ole võimalik (kui palju me ka ei prooviks) suruda kõiki lapsi ühise programmiga raamidesse. Sellel pole seda oodatavat tulemust, mida me loodame näha, kui oleme enda arust kasvatamise lõpetanud.

Kui laps on väike (suhteline mõiste ju!?), ütleme 5. eluaastani, siis saame paljuski suunata tema valikuid, soove või tegusid. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem annab ta meile mõista, et on ise valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama. Kuidas, milliseid tegusid tehes, ta eesmärgini jõuab, on juba tema enda südame ja mõistuse koostöös toimunud valikute ja otsuste tulemus. Ja siis me “tarkade vanematena” vaatamegi oma last ja imestame, kuidas ta küll sellise asja peale tuli? Miks ei lähe ta sama rada pidi, kust mina just astusin? Miks valib ta kohalejõudmiseks pikema või lühema tee? Mitte lauge liikumise, vaid käänulise künkad-mättad raja?

Võtsin sellest arusaamiseks aega ja vaatasin-kuulasin-märkasin oma last. Vanematena me soovime ju, et meie läbikäidud konarused oleks laste jaoks võimalikult siledad, et nad ei astuks samadesse aukudesse. Tahame suunata neid sirgele teele. Meie tahame, aga kas laps on selleks valmis? Kas lapsel on olemas samasugune tahtmine? Kas meie valitud teed mööda minnes jõuab sihtpunkti eduelamusega, õnnelik ja rahulolev laps? Selle katsetamiseks ei anta meile elus väga palju aega. Küll aga võime olla igal teelõigul abiks analüüsimisel, mis läks hästi, mida peaks muutma, millist käiku järgmine kord vältida? Kui meil on selleks aega, siis jäävad ära ka nõgestest kõrvetatud ja oksarisust kriibitud jalad, kukkumised libedatel kividel, ärkamine avastades, et mul on vajalikud asjad tegemata…

Lapsed ei oota, et me igal sammul neid suunaksime ja õpetaksime. Aga alati oleks hea, kui kõrval olev täiskasvanu võiks ulatada käe kitsast purret kohiseva jõe kohal ületades ja lausuks: “Sa saad hakkama! Ma olen su kõrval, kui sa teed oma valikuid! See õnnestub sul hästi! Ma usun sinusse ja olen su üle uhke!”

Ja kui lapse valitud otsused ja käitumine on täiesti “temalik”, siis las olla. Unusta hetkeks mina ja lase lapsel olla tema ise.  Temale sobib just selline kaas! 🙂

pott

Mõte loeb

Mees sõidab trammis ja mõtleb:” Naine on loll, sõbrad-pätid, elu paha, raha ei ole , tervis on nässus.” 
Tema selja taga seisab suurte kohevate tiibadega , hiigelsuur ja ilus ingel.
Ta hoiab käes tohutu suurt märkmikku ja kaunist sulepead….Ingel kirjutab sõna-sõnalt mehe selja taga üles ta mõtteid, ise sealjuures mõtiskledes:” Millised imelikud soovid ja mis peamine -iga päev ühed ja samad! Pole midagi teha , kui palutakse – tuleb need täide viia ” 

Nii me siis oma elu loomegi …

Paradiisis oli kaks Inglit. Üks neist puhkas pidevalt pilve peal, kuid teine lendas maa ja Jumala vahet. 
Puhkav Ingel otsustas kord teiselt küsida:
“Miks sa lendad kogu aeg siia-sinna ?” 
“Toon Jumalale sõnumeid, mis algavad sõnadega”Issand , aita…”Aga miks sina koguaeg puhkad? “
“Mina pean tooma Issandale sõnumeid, mis algavad sõnadega “Tänan Sind , Jumal……” 
Life at lucky 13

Home of Happiness

Grethe

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Anyta

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Lottudo Blog

Võitlus mugavustsooniga

Yoga, travel & make babies

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Meid on 4

Blogi meie lastest, kodu loomisest ja elust

Kiiri Saare ajaveeb "Vihma hääl"

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Eva Herrera

Tüdruk, kes rääkis silmadega

http://britiblogi.ee/

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Kai pimeduses kobamas

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Wild wonders, distant wonders

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Sina, mina ja Bermuuda

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Pungitar

Peoloomast pesapunujaks

Mallukas

Minust, väiksest Marist, kassidest, suhetest ja kõigest, mis tuska teeb või rõõmustab

MARIS JA MAAILM

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Kokkama Ragnega

Tüdruk, kes rääkis silmadega

http://retla.edu.ee/rkk

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Sweet home

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Krista Kõiv

Krista veebiblogi

Kirjapiiga Kiiri Saare blogi

Kõik on kaduv... ja korduv.