Ta nuttis, kui ta teada sai, et ta sind ootab. Ta nuttis, kui sa sündisid. Ta nuttis õnnest. Ta nuttis, sest kui sina sündisid, sündis ka tema. Enne ei olnud ta veel ema.
Järjest rohkem saab minu jaoks kinnitust tõsiasi, et südamest soovitud soovid ja nendesse kogu hingega uskumine, loob neile võimaluse täitumiseks. Olen nüüd 46 päeva olnud jälle – uuesti – värske – taaskord – üliõnnelik EMA ühele väga oodatud ja armsale tüdrukule. Üle jääb olla vaid tänulik, kogu oma meele, hinge ja kehaga. Ma tänan! 🙂 Just seda ma kõige rohkem iga päev tunnengi, sest neljakümnendates veel neljandat last saada kuulub mingite kategooriate järgi ju riskirühma ja vajab seetõttu ka pingelisemat jälgimist ja kontrolli. Meil läks kõik suurepäraselt, polnud vaja erilisi protseduure ega teste läbida.
Minu keha sai hakkama ka ootuspäraselt – esimesed kuud iiveldades, rahutute jalgade sündroom ja rahuldamatu magusaisu algusest lõpuni, alates 5. kuust tuttav üle-keha sügelemine, püsti olla on parem liikudes, kui ühe koha peal seistes ja muidugi väsimus peale väiksematki tegutsemist, mis väljendus soovist pikali olla ja et keegi aitaks hingata, sest ise lihtsalt ei jõua. 😉
Kuulun nende hulka, kellele meeldib rase olla rohkem kui sünnitada, aga eelmist pikka lauset lugedes see just nagu oleks välistatud. Siiski kõik see 9 kuud tajuda enda sees kasvava uue elu märke, on midagi nii uhket ja ilusat, mille vastu ei saa ükski teine tunne. Hea küll, kui see sinu antud elu esimest korda kõhule pannakse ja sa reaalselt näed, kuuled ja tunned tema olemasolu, on ka samaväärselt imeline hetk. 🙂
Emaks olemine on kõige tasuvam töö maailmas, sest palka makstakse puhtas armastuses.
Ma võiks ju olla juba kogemustega ema, kel kuhjaga teadmisi, oskusi ja kannatlikkust asuda sellesse rolli. Olla tark ja teadlik lapsevanem ning osata tegutseda nii nagu pisibeebi soovib. Aga inimesele on antud mälu ja mälestused, et kõrvutada kõiki sarnaseid läbielatud kogemusi. Minul siis neljas kord ja on nii sarnaseid seiku kui ka täiesti uusi ja üllatavaid. Suuremate õdede-venna kohta puuduvad mul üksikasjalikud üleskirjutised, aga nüüd tahaks need enda mälu säästmiseks kirja panna.
Sulle, Täpike!
SÕNAD
1)Huvitav, mis ta esimene sõna on, kui ta rääkima hakkab? küsis paar päeva tagasi pesamuna staatusest loobuma pidanud suur vend. Selle peale lõime lahti tema beebiraamatu, millest selgus, et tema esimesed sõnad olid emme, anna. Jääme ootama Sinu sõnu. Praegu (1,5 kuu vanuselt) hakkad sa iga päev järjest rohkem meile tutvustama oma emakeeleoskusi – sinu õrn hääleke toob kuuldavale terve eesti keele täishäälikutest koosneva monoloogi. 🙂
2)Aga ma ise? Vaatan sind ja iga kord tuleb esimesena kuuldele Sa oled nii armas! Sa oled niiii kallis! Armastan sind väga-väga!
3)Tundub igati loomulik kiita sind kõige eest, mis teed. Hakkasid ilma rapsimata-nutmata-kätega vehkimiseta-mõmmi moodi mõmisemata sööma – Tubli tüdruk! Kakasid korralikult (ja selleks on sul oma lemmikasend – näoga minu poole käte peal istudes), nii et seda “kollast kohupiima” jätkus ka mähkme vahelt pükstele – Tubli tüdruk! Peale söömist õnnestub sul nii mõnigi kord emme õlal sisseahmitud õhk välja “krooksutada” – Tubli tüdruk!
4) Taban ennast rääkimas sinuga nagu suure inimesega – selgitan sulle, miks me mähet vahetame, miks on vaja sööki kõhus hoida, mitte seda emme või issi pluusile kaunistuseks välja lasta, miks on vaja õueminekuks müts pähe panna. Juhendan sind mänguasja vaatama, kõhuli olles innustan pead tõstma, eredamate hetkede jäädvustamisel hüüan sulle Naerata! 😀
ISEENESESTMÕISTETAVUSED
1) Seda olen küll juba varemgi kuulnud-lugenud, et kui naine võtab imiku sülle, siis laps toetub harilikult tema vasakule käele, südamele lähemale. Sind sülle võttes, ma ei arutle ju, kummale poole ma sind nüüd võtan, aga kui olen selle meenudes sind vaadanud, siis “istud” sa tõesti minu südame juures. Ja seetõttu meeldib mulle ka see lause, et ema kannab oma last kauem kui üheksa kuud, ainult peale sündi mitte südame all, vaid südame ligi.
2)Täiesti loomulik on võttes sind sülle, kõigepealt saad musi laubale, siis nuusutan su pehmet beebilõhna ja siis hakkan ma iseennast märkamatult kiigutama või sind kätel õrnalt hüpitama, kussutama ja koheselt ning iseenesest tekib minu näole naeratus, kui sind vaatan. Tegelikult kehtib see 100% imikule naeratamine iga pisikese inimese puhul.
3) Sellele lisandub tavaliselt mõne tuntud lastelaulu ümisemine-laulmine või siis sellesama laulu omaloodud sõnadega laulmine. Nt lemmik on see( Põdra maja viisil) – meie armas Lii Marii, emme-issi päiksekiir, hoian sind ja armastan, kallistan ja kaisutan!
4) Ja kui ma suu avan, et ükskõikmida öelda, siis on minu igapäevane hääletoon võluväel asendunud malbe, õrna, maheda “nunnutamisega” (seda märkas meie suur õde ja ei mõistnud alguses, miks ma seda teen 🙂 ).
5) Vaatan sind kui sa magad, vaatan ka öösel, ehkki ise võitlen unega, sest sa oled nii armas ja teiseks tahan veenduda, et sinuga on kõik korras. Seda, kas sa magamise ajal hingad, käin ikka ka vahepeal kuulamas (eriti siis, kui sa tegeled võimsa unemaratoniga, mis sinu puhul tähendab 3 tundi und).
KUMMALISUSED (ma ei tea, kas sellist sõna üldse olemaski on :P)
1) Alates esimese elukuu lõpust on minu hea abiline telefon, kuhu panen kirja, mis kell ja kumba rinda sa sööd. Varem sa sõid ja jäid kohe magama sellele küljele, mille poolt ka rinda said. Nüüd sa ju vajad enda päeva ka mänguhimulist õuenarri ja lustliku loomuga seltsidaami, kes sinu lühikest ärkvelolekuaega sisustaksid. Olen need rollid kenasti omaks võtnud ning vahel ka issiga vahetanud, et preili printsessi päev oleks tegusalt sisustatud ja vajadused rahuldatud. Kõige elavamalt reageerid sa just nendele kiiksuga häälitsustele – puristamised, põristamised, matsutamised jne. 😀
2) Ma tean, et ei ole ilus Sinu naljakate näoilmete ja suu veidra gümnastika peale naerda, aga kui sa ikka järjepidevalt hääletult oma pisikest keelekest meile näitad, siis see teeb nalja ja tänu sellele, said sa issilt ka uue hüüdnime – meie Sisaliku-beebi! 🙂
Sofikene 