Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Advertisements

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Tunnen rõõmu liikumisest

Mingi imeline vägi on minu sees, mis igal suvel silmapiirini ulatuval heinamaal, sügisel uduhallil rannaliival, talvel lõputuna tunduvatel valgetel väljadel ning kevadel ülastest valendavatel metsaalustel liikuma kutsub. No ei kutsu tegelikult, ergutab, lausa sunnib!

Kõndimisepisik on mul lapsest saadik nii kõvasti veres, et kui tahtmine kuhugi jõuda, siis tallataksoga saab alati. Siinkohal ei räägi ma vahemaadest, mille läbimiseks on kindlam valida mõni mootoriga abivahend, vaid need mõned kilomeetrid. Polnud ju minu lapsepõlves armsal memmel-taadil oma kodukülas mingit muud abilist kui hobune, kes vedas meid nii südasuvel kui külmadel talvedel. Olen see õnnelik laps, kes mäletab naabritädi juurde sõitu ikka reele visatud heintel paksu saaniteki all istudes või siis vankris lõbusalt laulukesi lauldes. Minu ja memmega koos laulsid vaid linnud ja vankrirattad, mis kivisel kruusateel olid sunnitud leidma võimalikult väheraputava raja. Ja meie armas hobune Hõpo vist armastas meie laule, sest meie laulud ja tema kiire traav sobisid omavahel kenasti kokkukõlama.

Samuti läksin ma meeleldi memmega kaasa, kui ta võttis jala ette teekonna teise külla haiget vanatädi vaatama. Need kilomeetrid mööda karjateed, siis mäest alla mööda karjakoplit orus oleva jõeni, mille ületamiseks oli vaid nigel purre, aga seda põnevam oli sealt alati, käsi memme käes, üle astuda. Siis veel pikalt heinamaad mõõtes väikese metsatukani ning sealt läbi jõudes tädi armas helesinine majake künka otsas paistiski. Tee oli sinna siiski niipalju pikk, et kohale jõudes sai alati tädi pakutud koogist ka teine tükk söödud ja kommikausist paar magusat lutsukat mahtus veel pealegi. Peale paaritunnist jutuajamist ja hädavajalike tööde abistamist, võtsime ette tagasitee. Ikka künkast alla metsatukani ja nii edasi või siis tagasi. 😉 Tee oli pikk ja väsitav, aga memmega koosveedetud aeg seda kallim. Sest ega alati lapsi ju täiskasvanute seltskonda kutsutud või kui, siis polnud ju luba jutte pealt kuulata, ikka pidime omaette mõne tegevuse leidma.

Kõndimine mulle meeldib. Teen seda igapäevaselt kui ilm ja tervis vähegi lubavad. See on meeletult magus teraapia hingele, kosutab, ergutab, laeb akusid.

Praegu, kui suured heinamaad on äsja niidetud, tõmbab mind sinna rohelisele rohule miski. Meelitab, mitte kõndima, vaid jooksma. Jooksma nii kaugele, kui jõudu on. Jooksma nii südamest vabana, kui vähegi soovi on. Seal päikesepaistes, rohulibled jalgu kõditamas, lihtsalt jookseks. Pole sundi, pole suunda, pole miskit takistavat. Pole vajadust olla ette- ega tahavaatlik, võib unustada kogu muu maailma enda ümber ja joosta, joosta. Lasta soojal suvetuulel lennutada juukseid ja paitada põski. Sirutaks käed kõrgele taeva poole, et tunda vabadust, tunda rõõmu liikumisest, tunda iseennast, oma jõudu ning vastupidavust. Selles kulgemises on nii kiirust kui ka rahu. Selles on priiusetunne, selles on õnnetunne, selles on tänulikkus elu eest, mis mulle on antud! Jalad on kerged ja kannavad mind iseenesest. Samuti iseenesest tahab välja saada hääl minu seest. Laske mul siis hõisata õnnest! Liikumine on puhas rõõm ja nauding!

DSC08029

Südasuve kollased-rohelised väljad 

Varsti on käes sügis ning mõnikord pikendab suvesooja kuldne vananaistesuvi. Samas tuleb ette ka vihmamärgi päevi, mil kogu ümbrus on peitunud halli uduloori sisse. Siis tõmbab mind enda juurde meri. Mere seltskonnas võin viibida nüüd ja kohe ja alati, aga just selline sombune sügisilm, kui veel soojakraade jagub, aga päikesevõim hakkab kaduma, tahaks mööda märga rannaliiva või peenikest kiviklibu tõsta jalad kõrgele ja alustada kiiremat liikumist. Joosta järgmise kõrgema kivini, joosta järgmise suurema oksani, joosta võidu randauhutud laintega, joosta! Saatjaks mõnus merekohin ja  kajakate ergutuskoor. Lasta tuulel sasida juukseid ja tunda end taaskord vabana. Siiski mererannal ei saa kaotada valvsust, vaid tuleb ikka pilk hoida maa lähedal, et märgata, mis jalge ees on ootamas enne järgmist sammu. Aga mere ääres on lisaks jooksule veel teinegi võimalus nautida liikumist – kivid! Astuda, hüpata, libistada end kivilt kivile. Las vesi pritsib vastu kive ja teeb märjaks jalad või püksisääred, see on mere ääres olemise õnn ja võlu.

dsc06639

Uduhallil mererannal

Saab otsa iga sügis ja algab karm talveaeg, mil liikumine on mõnikord lausa ellujäämiseks hädavajalik. Ei saa talvekülmas seista ja oodata, et päike soojendab. Veidi küll, aga seesmine soojus saabub ikka siis, kui end ise liigutada. Ma võin joosta ka talvel. Joosta mööda lõputuna näivaid valgeid välju, sest nii kaugele, kui silm ulatub, ei paista muud kui lumi. Kohati nii paks ja sügav, et edasisaamiseks tuleb jalgu reiest saadik samm sammu haaval edasi tõsta. Aga ma liigun siiski. Enne, kui tõsine talveilm kohal ja tuisutuuled tohutu lume kohale kannavad, saab nautida õhemal lumekihil vaba liikumist. Talvel ümbritseb meid valge vaikus. Selles vaikuses on nii palju head, et selle sees olemiseks peab aega võtma. Ja siis võib selles ka joosta, aga vaikselt, et mitte seda vaikust lõhkuda. Boonusena saab talvel oma liikumisega joonistada lumele jäljemustreid. Ja kui peale sellist lumevaikuses veedetud aega jõuad tuppa, sooja ahju ette riideid kuivatama ja ennast kuuma teega seestpoolt soojendama, siis on taas süda õnnelik ja hing rahul.

DSC07113

Lumevalge lumevaikus

Meil on veel üks imeline aeg aastas, mil vabadus on eriti armas kooliskäijatele, aga miks mitte ka igale teisele inimesele. Kevad, oma järjest soojemate ilmade ja järjest enama valgusega, meelitab linnud laulma, lilled õitsema, pungad puhkema ja rohu tärkama. Samuti alustavad oma intensiivsemat liikumist ka inimesed, kes peavad seda oluliseks oma tervise huvides. Järjest pikemad kevadõhtud kutsuvad meid jalgrattaid talveunest äratama või jooksujalanõusid pimedast kapinurgast välja otsima. Nüüd on aeg liikuda! Inimesed otsivad üles kõikvõimalikud metsateed ja jalgrajad, kus liikudes hingata suurte sõõmudega värskendavat kevadist õhku ja esimeste saabuvate linnukeste kontsertide saatel lasta oma kehal nautida liikumist. Jalgrattaga ma pole nii suur sõber, aga jalutuskäigust jooksuni päikestriibulisel metsateel on sedavõrd nauditav ja hingepaitav, et see kuulub igal võimalusel minu liikumisvajaduse rahuldamise juurde.

dsc05472

Kui ülastest valendab metsatee

Jah, jooks! Ma ei mõtle siin ennastpiitsutavat, viimsele võhmale võtvat, elu eest jooksmist, vaid just sellist vaba ja lapselikku. Tunned, et kõnnilt üleminek jooksule on nii sundimatu ja loomulik, jalad nagu iseenesest alustaksid kiiremat ja hoogsamat liikumist. Kerget ja lendlevat, et samal ajal jõuaks ka ümbritsevat ilu märgata või lihtsalt olla mitte midagi mõtlemata. Ega muidu nimetata kooli kehalise kasvatuse tunnist tuttavat hüpaksammu “õnneliku lapse sündroomiks”. Tunnistan, et põen seda krooniliselt. 😀

Kuidas on sinuga lood? Tunned rõõmu liikumisest? 

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Pildikesi kevadest

Juuni on juba peaaegu poole peal ja ega väga kurta saa. Ilmake on olnud selline eestimaiselt suvine, ehkki suvi ise ju alles algamas. Olen saanud koduaias toimetades kerge jume ka, vähemalt kätele, näole ja rinnaesisele. Seda viimast siis enamasti vankriga kilomeetreid maha astudes.

Nendest kilomeetritest võiks kohe veidi pikemaltki rääkida. Ei ole ma enda jaoks ühtegi eesmärki seadnud, ei distantsi ega kaalunumbri muutumise osas, aga liitusin detsembribeebide grupi emmedega mestis väikese Endomondo ettevõtmisega. OK võib-olla veidi ikka jälgin, palju liigun ja kuidas teistega võrreldes asetsen. Aga kasu on kindlasti kahepoolne – mina saan endale kilomeetrid kirja ja hetkel veel 3. koha üldarvestuseski ning Täpike naudib und veerevas vankris, mis teatud unefaasis on talle väga oluline. Kui esimene tund on kõnnitud, siis edasi võib juba vanker mõnusasti kusagil vilus ka seista ja uni on hää. Eks panen enda jaoks siia ka kuu lõpus kirja, palju me kahekesi neid sammukesi kodukülas astusime.

Kirjutada tahtsin täna tegelikult vähe ja rohkem rõhuda piltidele. Tänu sellele liikuvale eluviisile olen ka taas looduses ninapidi maas või puus, jalgupidi märjas rohus või silmili samblas. Kui ikka loodus pakub imelisi hetki, siis tuleb need ka jäädvustada. Ilma kaamerata enam kõndima ei lähegi, sest olen endale leidnud võimalikult palju erinevaid marsruute, juba käidud ja veel käimata külavaheteed viivad päris mõnusatesse paikadesse.

Koduaias on hetkel seis selline, et midagi on õitsenud ja midagi alustavad ning kuldnokapaar koolitab poegi iseseisva elu tarbeks süüa otsima. Läbi kaamerasilma olen näinud seda:

 

Jalutuskäikudelt olen kaamera vahendusel kaasa toonud selliseid pilte:

 

Nagu näha olen teel nii varahommikuse kastepärlite ajal kui ka hilisõhtuse loojangu saatel. Ning selle kevade suurim rõõm on sirelitest. Kui veel lõhna saaks ka siia juurde monteerida, oleks hetk täiuslik. 🙂

Lisa1 😀 Sirel ootab talve. Eks vaatame, kuidas talle see külm mõjub. 😉

Magus mõtisklus.

Tead, armas Täpike, olen Sinuga koos kasvades muutunud. Seekord ei pea ma silmas neid tujukaid väljaütlemisi või pikki vaikimisi, mis ka üllatavalt sagedasti ette tulevad, sest neile on vist olemas mingi hormoonidel põhinev selgitus. Ka ei ole praegu teemaks see, et ma olen kangesti kergelt ja murevabalt hakanud päevakesi veeretama hommikust õhtusse, mistõttu mõnedki varem olulised, iseenesestmõistetavad ja alati-meeles-asjad, lihtsalt ununevad. 🙂 Kolmandaks ei räägi ma täna ka sellest imelisest vaatepildist, mis peegli ees seistes avaneb, ehkki ma armastan seda muutust väga ja naudin võimalust hoida sind praegu vaid ilma otsese kontaktita, silitades oma ümmargust kõhukest. 😉

Muutunud on minu magusavajadus ja seda viimase kuu aja jooksul. Kui ma varem peale korralikku õhtusööki enam mingit näksimist ei vajanud, siis nüüd käin minagi hilistel tundidel või lausa öösel peale mitmekordset WC-külastust midagi ampsamas. Ja tegelikult on see midagi ikka magusamaitseline. Ma ei tea, millega see lõppeb või kaua see kestab, aga hetkel ei suuda ma end väga taltsutada, kui su õeke küpsetab piparkooke või vennakese sünnipäeva puhul tegime vahvleid, mida sõin enamasti mina. Vahukoor küll puudus, aga moos sobis ka hästi.

Üks muutus on veel ja see ei ole muidugi midagi toredat, aga loodan, et peagi taastub see esialgne olukord. Ma olen ära kaotanud selle magusa tunde, selle põnevusesurina kusagil hinges, haarata kaamera ja jäädvustada looduse ilu meie ümber. Praegu pakub sügis-talvine ilm päris palju võimalusi heade piltide tegemiseks. Aga mul puudub jõud õues ringi uidata ja erinevates asendites pilte klõpsida. Olen aga kindel, et kui meie sinuga jalutuskäikudele siirdume, siis kaamera on kindel kaaslane. Täna vedasin end siiski õue, sest see päike ja lumesädelus ikka meelitasid eriti osavalt mind. Tunnistan, olen mõjutatav… 😉

Viimane mõte, mis mind ikka ja jälle külastab on see, et Sind oodates olen ma õppinud veidi rohkem usaldama. Usaldama kalleid lähedasi enda ümber ja oma keha. Ja see tunne on sama magus nagu Geisha komm. 🙂 Ma ei ole läbinud mingeid praktilisi koolitusi ega lugenud virnades raamatuid, kuidas meie kokkusaamine oleks võimalikult loomulik ja meeldiv meie  mõlema jaoks. Aga minus on olemas rahulikkus ja teadmine, et kõik läheb kõige paremini. Ja see ei ole hoopiski minulik, sest kui oleks olemas pabistajate edetabel, kuuluksin mina kindlalt 3 esimese hulka. 😀 Nii et, kui aeg on sinu jaoks parim, siis lihtsalt teeme selle ära! Ootan armastusega sinuga kohtumist! ❤

Ja nüüd võiks ju teha midagi magusat – kohupiim ja marjakissell, näiteks? 😀

Kirjutan sulle esimest korda*

Tere, kallis Täpike!

Just sellise nimega me sind hetkel veel kutsume, aga luban, et sa ei pea seda elu lõpuni kandma. Meil on sinu jaoks ikka korralik ristiinimese nimi ka valmis. Sina ainult anna selgelt märku, kumb sa oled – poiss või tüdruk!  Panen kohe selle Täpikese saamisloo ka kirja, et ei ununeks. Esimese UH-s, kui sa olid vaevalt 7 nädalat vana, rääkis minuga väga armsasti UH tegija: „No näete, see pisike täpike, mis seal kiirelt vilgub, on süda!“ Oh, õnne! Oh, rõõmu!! Ja nii sa Täpikeseks said ja jäid.

Tänaseks oleme teineteist juba 33 nädalat tundnud. Just nimelt tundnud! Mina sinu kasvamist ja müksimist südame all ning sina mind vastupidi. Ausalt, ma olen kõigi nende iivelduste, pahaolemiste, kõrvetiste, sügelemiste, palun-pikali-olemiste juures teinud kõikvõimaliku, et minu meeleolu püsiks rõõsa ja rahulik, helge ja heatujuline, tänulik ja õnnelik. Sest just seda tunned ju ka sina ja see on hetkel kõik, mis ma teha saan.

Algus oli, nagu ma ütlesin, selline mitte kõige lahedam. Nii mõnigi seni neutraalne aroom, muutus vastumeelseks. Loobusin näiteks kohvi joomisest. (Mina, kohvihoolikuna, kes regulaarselt jõi 4-5 tassi kohvi päevas.) Aitäh, sulle! Mitte midagi ei juhtu, kui ma seda ei joo. Suvi, ehk siis teine trimester, oli üsna vaevarikas ja viimased nädalad tööl käia poole oktoobrikuuni, oli päris eneseületamine. Õnneks oli töökoht vaid kilomeetri kaugusel ning rahulik jalutamine sinna ja tagasi ainult võimalus end liigutada. Mida ma pikkade jalutuskäikude armastajana enam viimasel üldse pole teinud. Aga küllap me hakkame jälle pihta ja siis juba sinuga koos ja võtame teisigi kampa, kes tahavad end liigutada. Kuna igal võimalusel oleksin olnud rohkem pikali kui püsti, siis õhtud möödusidki enamasti mõnusalt lebotades. Ja nagu „viieline“ koolipoiss olin juba kell 21 voodis ööund ootamas. Just nimelt ootamas, mitte nautimas, sest septembrikuust alates tekkis mul tuttav ülekeha sügelemine, mille vastu sain õnneks kiiresti leevendavat rohtu. Nii ma siis vedelesin teki all, keerasin ühele ja teisele küljele ning vestlesin sinuga või noh, pidasin monoloogi, kui just sinu armsad müksud ja sirutused polnud minu jutule vastuseks.

Rääkisime sellest, milline kodu sind ootab ja millisesse toredasse-vahvasse-lõbusasse-kummalisse suurde peresse sa satud. Sind on ootamas päris paras ports õdesid-vendi ja muidugi mina ja issi ka! meie1

Sinu jaoks on olemas täiesti oma tuba, aga arvan, et seda me veel niipea kasutama ei hakka. Tahan sind ikka enda lähedusse hoida, kuulata su vaikset nohinat, kui sa magad, õppida tundma sinu häält, sinu liigutusi, näha sinu imelist naeratust läbi une (beebid ju suhtlevad sel ajal inglitega, kui nende näole ilmub õnnis naeratus). Tahan õppida vahet tegema, millal sa ootad, et sinuga lihtsalt koos oleme ja millal sa oled näljane, vajad puhast mähet või hoopis uni on kohal. Sul on ju igaks sooviks olemas erinev väljendusviis. Kust ma seda tean? Sest sind on ootamas päris palju õdesid-vendi, kellest kolmele olen ma juba emaks olnud. Viimasest imikueast on küll juba 12 aastat möödas, aga sellised mälestused ei unune. Ja ma juba tahan neid jälle kogeda!

Üks on kindel, me ootame ja armastame sind juba praegu väga! Ja praegu on minu enesetunnegi parem kui varem!  Suur keskmine õde küsis ühel päeval mu käest, miks ma oma kõhtu nii palju silitan. Aga sedamoodi ma ju sinuga koos olla praegu ainult saangi. Ja ma tõesti hoian ja paitan sind kogu vaba aja. Ja loodan, et sa issi käed oled ka juba selgeks saanud, ega temagi vähem käi sinuga suhtlemas – silitamas. Ja need hetked panevad mind naeratama, toovad silmanurka õnnepisaragi. Nii ilus aeg on sind oodata!meie2

Ahjaa, meil on ka mõned neljajalgsed ootajad siin – nurrumootorid Miisu, Pätu ja kuts Tai. Tai kaudu olen endale küll vist kaitseingli saanud, sest tema valvas pilk on kogu aeg minul. Päeval nagunii ja öösel, kui ma kordi ja kordi pean ärkama, et tualetti minna, siis tagasi magamistuppa ma enam üksi ei saa – Tai on esimene, kes uksest sisse lipsab ja meie voodi ees end hästi tunneb. Ma loodan, et te kohanete teineteisega kiirelt ja kergelt ning saate samamoodi sõpradeks nagu meiegi oleme. Kassides ma nii kindel ei ole. Aga eks elu näitab, kuidas nad reageerivad sinu tulekule.

Käes on novembri algus ja meil juba korralik lumekiht maas ning tänane sadu toob veel ja veel juurde. Meil on ilus oma kodumaja, mille ümber rohkelt muruplatsi, et saaksime õues lõbusalt aega veeta. Samuti on meil võimalus hakata sinuga jalutamas käima suurelt maanteelt eraldi põldude ja metsatukkade vahel. Sellele oleme mõelnud ka sinu jaoks esimese sõiduvahendi soetamisel, et ikka iga ilmaga õues saaks liikuda.

Räägin sulle lumest ja murust ja majast ja kassist ja koerast, aga sinu jaoks algab ju kõik tundmatu õppimise ja avastamisega. Ootan väga seda aega, mil sa oled piisavalt kasvanud, et mõista enda ümber olevat elu ja maailma. Ootan neid päevi, mil sa iga hetkega õpid midagi uut, koged ja tunned midagi uut, saad aru millestki, mida varem ei teadnud. Ja neil hetkedel tahan olla sinu kõrval ja jagada sinu kasvamist kõigi teiste kodustega. Tahan sinuga koos otsida vastuseid kõigile sinu uudishimulikele miksidele, sest nii sa õpidki elu ja ennast tundma. Usun, et meil saavad olema suurepärased kooskasvamise-aastad.

Usaldan sulle ühe saladuse ka! Mina ja issi oleme väga õnnelikud, et sa otsustasid meie perre sündida. Ja meil võib olla pisut raske sind mitte ära hellitada-nunnutada-kaisutada-kallistada jne. Me lihtsalt armastame sind juba väga ning tahame sulle pakkuda ainult parimat!mina

Võib-olla ma kirjutan enne veel, kui me pole silmast-silma kohtunud, aga seniks mõnusat kasvamist sulle ja kena kosumist mulle! Meil on suurepärane tiim! Jään sinuga kohtumist ootama, armas Täpike!

  • Loodan, et kunagi loeme seda koos ja ma saan kõigile sinu küsimustele vastata…

Tähemärk – Vähk (La Tene)

Eks ole neid erinevaid oma tähemärgi iseloomustusi juba aastaid loetud ja selle põhjal üht-teist enda kohta arvan teadvat ka juba. Aga see jutt on kohe eriliselt minust! Pihtas-põhjas! 🙂 Viimasel ajal on kristallid kuidagi hingele ligi hiilinud ja seetõttu ka selle lõpu osa endale siia salvestasin. Ju siis nüüd on õige aeg neid enda ellu tuua. 

Vähk on äärmiselt intuitiivne tähemärk ja enne, kui ma üldse hakkaksin Vähki iseloomustama, siis sooviksin öelda enda poolt seda, et Vähk on ka üks keerulisemaid tähemärke terves tähemärkide süsteemis. Eks nad on keerulised mitte ainult teistele, vaid veelgi keerulisemad iseendale. Kalad, Skorpionid ja Vähid on need, kes omavahel ühist keelt kiiresti leiavad oma tugeva intuitiivsuse ja spirituaalse energia tõttu. Vähist teeb keerulise isiksuse tema meeletult lai mõttemaailm, seinast seina tujud, visualiseerimine, fantaasiad, loomingulise väljenduse vajadus, vajadus pidevate muutuste ja huvitavate seikluste tõttu. Eemalt Vähke jälgides, pidevalt nad soovivad enda ellu uusi tuuli, aga ma võin isegi selle aga suurte tähtedega kirjutada, nad tahavad samalajal ka stabiilsust. Keeruline, eksole? Justkui muutlikud tuuled ja stabiilsus ei käi käsikäes ning see on Vähi üks probleemide allikas, millega ta ise peab terve elu enda sees maadlema.

Aga miks Vähi tähemärk on selline äkiline, põnevust vajav ja pidevalt inspiratsiooni otsiv hing? Kui me sünnime, siis meile antakse tähemärk põhjusega ja Vähi all sünnivad inimesed siis, kui neil on vaja õppida selles elus luua perekond ning enda vajadusi õppida alla suruma. Vähi tähtkuju all sündinud hinged on loomu poolest vabad ja nad ei salli piiranguid, eriti piire, mis nende lähedased neile seavad. Vähil on äärmiselt raske olla “kanaema” või “kanaisa” ning ohverdada enda elu suhtes uudishimulik pool ainult perekonnale. Kuigi Vähk ühestküljest väga soovib seda ja on hingega teiste juures, siis tegelikult sooviks füüsilise kehaga olla kuskil mujal. Selle elu karma on õppida perekonda pidama ja hoidma, kui seda tehakse, siis spirituaalsus kasvab ja minnakse järgmisesse ellu veelgi intuitiivsemalt edasi.

Vähid on need, kes suudavad endast jätta täpselt sellise mulje, nagu nad seda ise tahavad, nad on nagu kameeleonid, kes muudavad värvi vastavalt teisele inimesele. See on hea oskus, kuna väga vähesed üldse teavad, mis selle hinge taga seal üldse toimub ja mis tema reaalsed mõtted tegelikult ka on. Kes võiks tabada Vähi mõtte saladusi? Ainult Kalad.

Vähk on jutukas, talle meeldib seltskond, aga valitud seltskond. Ta võib korra istuda maha, kus on uued hinged lähedal, aga kui ta mõne aja möödudes avastab, et seltskonnas ei räägita tema lemmikteemasid, milleks on loodus, loomad, reisimine, lugemine, teadmised, nõiakunst, maagiad, astroloogia, numeroloogia, energiad ja muu spirituaalne. Siis ta tõuseb särades ja lahkub nii, et kõik tundsid, et tal oli hea nendega koos olla. Tegelikult liigub Vähk aga uutele “jahimaadele”, kus saaks enda hingele midagi kosuvat ammutada – selleks on spirituaalsus.

See tähemärk on unelev, unistav ja enamusaja ta on kuskil pilvepiiril. Vähile on vaja sellist kaaslast, kes tooks teda aeg-ajalt maa peale tagasi ja näitaks kätte, millised on reaalsed unistused, millised mitte. Vähk sobib kokku Sõnni, Amburi, Kaljukitse ja Jääraga. Kuigi, ega suhe siis lihtne pea olema ja ega Vähil tavaliselt see tundeelu kõige stabiilsem ka ole. See ei saa stabiilne olla, kuna Vähk soovib pidevat “meelelahutust” enda ellu, aga need tähemärgid, kelle ma ära nimetasin, need aitaksid Vähil olla materiaalselt ja spirituaalselt tasakaalus. Aga kui Vähk on leidnud endale eluarmastuse, mida ta võib leida ka elujooksul mitmel korral, kuna ta on romantiline, kirglik ja kergelt armuv, siis Vähk on selle armastaja külge nagu kleebitud, see on tema oma, ta on minu! Vähk on sensuaalne ja temal peab olema tasakaalus nii füüsiline kui ka emotsionaalne armastamine.

Kes köidab Vähki? Vähk on armuja, ta armub sellesse, kes on salapärane, müstiline ja temast peajagu üle ehk targem. Vähk otsib pidevat väljakutset ja ka armastus on tema jaoks ülesanne. Soovitus teistele tähemärkidele, kui sa soovid Vähki endasse armuma panna, siis ole leidlik ja ära kasuta tavalisi võtteid, vii roosi asemel ta ise põllu peale lillede sisse veini jooma või ava enda mineviku kõige suuremad saladused Vähile. Vähke huvitavad teistsugused asjad, mitte klassikaline lähenemine ja neile meeldib hingelisus. Vähki köidab see, kui inimene avab enda hinge sügavuse.

Vähid on need, kes peavad tegema tööd, mida nad ennekõike hingest armastavad ja siis nad peaksid vaatama, milline on see materiaalne külg, mis selle tööga kaasa tuleb. Vastasel juhul lendab kiirelt Vähk ühest kohas teise, seega, kui sina oled Vähk ja loed seda, siis küsi iseenda käest “Kas ma teen tööd, mida ma armastan” või on hoopis sinu alateadvuses mingisugune teine soov.

ELEMENT: VESI

Vee element annab Vähile vägagi muutliku meele, mis tähendab seda, et tal käivad pidevad tuju muudatused, üles-alla tunded, võimas positiivsus-vägev negatiivsus läbisegi. Teistele tähemärkidele annan siinkohal soovituse sellega leppida, kuna see on tema iseloom, mis ei muutu kunagi. Mida intuitiivsem hing, seda keerulisem natuur. Vee element annab Vähile oskuse igasse olukorda alati sisse sulanduda ja niiöelda elu vooluga kaasa minna, nad on ellujääjad ning oskavad ka tühjast endale võimalusi seada. Seega hea ja halb käib alati käsikäes!

TERVIS: KUUKIVI

Kuukivi on üleüldse Vähkide kristall igas mõttes, selles mõttes on Kuukivi tervise kristall, et see aitab Vähil ise tunnetada, mis tema keha vajab ja mida mitte. Vähid on tavaliselt alternatiivteraapia või taimeteraapia austajad ja Kuukivi aitab siinkohal Vähil ka neid õigeid võtteid leida ning avastada, mida ta siis enda jaoks võiks kasutada.

PLANEET: KUU

Kuu sümboliseerib naiselikkust, intuitsiooni, unenägusid ja spirituaalsust. Isegi, kui oled mees Vähk on sinust palju rohkem naiselikku energiat, mis annab sulle romantilise hinge, see ei ole halb, vaid naiste suhtes just hea. Kuu element toob välja romantika ja soovi pidevalt armastuselainel olla. Kuu element annab Vähile ka oskuse unenägudes ettekuulutusi näha, seega Vähid on pigem unelejad, mitte silmast silma sensitiivid.

KRISTALLID VÄHILE Peale kristallide sobib Vähile hõbeda kandmine, mis muudab teda veelgi intuitiivsemaks ja aitab tal enda sisemaailma veelgi rohkem suurendada, eks see ole ka üks Vähi soovidest.

MÕTTETEGEVUS:  Mõttetegevust, analüüsivõimet ja häid edukaid ideid annab Vähile RUBIIN. Kuigi, kui päris aus olla, siis Vähile ei ole vaja mõttetegevuseks kristalle, tal on seda mõttetegevust niigi, et vahel tuleks see lihtsalt kinni panna, et Vähk saaks puhata. Kuigi Rubiin aitab tasakaalu tuua ja see aitab vaigistada “mõttetuid” mõtteid või “ütlemõtlemist”. Vähid on genereerijad, aga üks külg, mis on kehv, on see, et nad ei julge enamusaja enda hiilgavaid ideid teostada. Rubiin annab selleks oma väe, et need ideed füüsiliseks muutuksid.

KÜLLUS:  Vähile toob küllust kõige enam KARNEOOL, Karneooli kristallil on oskust Vähki suunata enda ideede täide viimiseni. Karneool aitab ambitsioonidel elu leida ja füüsilist kuju ilmutada. Peale Karneooli on Vähile ka väga heaks kaaslaseks MALAHHIIT, mis on samuti üks kõrgemalt hinnatud külluse kristalle. Malahhiit ja Karneool toovad Vähile tööõnne.
HEA ÕNN JA KAITSE: Kaitset on Vähil vaja tõepoolest, kuna nad on äärmiselt tundlikud energiavampiirluse, kriitika ja inimeste emotsioonide suhtes. Vähid ammutavad enda Aurasse teiste energiat ülikiirelt ja neil puudub loomulik oskus end selle eest kaitsta. Peale selle on Vähid ka väga tundlikud arvutitest/telefonidest kiirgava elektromagnetvõngete suhtes. Kõige selle eest aitab Vähki kaitsta SUITSKVARTS, OONÜKS jaMUST AHHAAT. Elektronmagnetvõngete eest kaitseb kõige enam ŠUNGIIT.
SUHTLEMINE: Vähid on suhtlejad inimesed ja neil on vaja pidevalt kedagi enda kõrvale, kes nende meeletu informatsiooni pagasi lihtsalt ära kuulaks. Samas on neil vaja ka kedagi, kes annaks neile topelt rohkem ka juurde. Vähile toob head ROOSA KVARTSI kristall, mis aitab Vähil avada end avameelselt nii, et ta pärast ei hakkaks kahetsema öeldut. Vähid lobisevad vahel lihtsalt liiga palju ja võib-olla ka teiste inimeste suhtes liialt palju informatsiooni välja öelda. Siis Roosa Kvarts aitab tasakaalustada seda, mida välja öeldakse.
INTUITSIOON: Nagu ma tervise koha pealt ka eelpool ütlesin, et Kuukivi on peale tervise tooja ka intuitsiooni kristall Vähile. Seega KUUKIVI on üks Vähkide peamiseid spirituaalse energia tõstjaid, intuitsiooni tugevdaja kristallidest ja oma tee leidmise kristallidest.

ARMASTUS: Vähid on romantikud ja nende armuelus peab olema võimas nii füüsiline armastus kui ka vaime, vastaseljuhul nad jalutavad lihtsalt teistele “jahimaadele”. Sellist armastust, armastajat, mida Vähi hing ihaldab, seda aitab leida tal VIKERKAARE KUUKIVI või VIKERKAARE LABRADORIIT. Need kristallid aitavad Vähil endal ka armastavam olla ja need tõmbavad väga palju head õnne ligi.

 

Silmadest

On silmad meile antud nägemaks maailma enda ümber. Kui saaks mõnikord ka pöörata pilgu enda sisse. Selleks tuleb kasutada hoopis kujutlusvõimet ja tundeid. Sisemaailma kohta saame teateid oma tunnete kaudu.

Silmadel on veel üks tähtis ülesanne – jagada rõõmu, hirmu, kurbust, hämmeldust, ehmumist, ootusärevust, pettumust, tigedust. Suu võib rääkida, mida tahes, silmad ei valeta kunagi. Silmadest paistab meie tõeline hingeseisund.

Alati ei taha, ei saa, ei oska, ei julge, ei või sõnu valjuhäälselt välja öelda, siis tulevadki appi silmad. Las ma vaikin, loe mu mõtteid silmadest, otsi sealt üles minu soovid. Võta aega vaadata silmast  silma, märgata nendes peituvat sõnumit.

Kõige rohkem silmadekeelt kasutavad väikesed lapsed. Tark täiskasvanu, oodates näiteks vastust oma “Tere”-le või mõnele küsimusele, mõistab vaikiva lapse silmadesse vaadates vastust. Päris pisike lapsinimene, kellel sõnaline väljendamine veel alles õppimisjärgus, väljendab silmadega kõike – kutsub endaga seltsima, näitab oma pahameelt, väljendab suurimat rõõmu või kurbust. Laste silmade keelest saavad aru kõige paremini just need, kes kõige rohkem lapsega koos aega veedavad. Ja sõnu polegi vaja…

Järgmine etapp inimese elus on armumiseaeg, mil tundub samuti, et kaaslane mõistab sind juba enne kui suu lahti teed. Üks armastust täis pilk räägib oi kui palju. Siis me ütleme, et kallim mõistab  mind poolelt sõnalt. Ja on inimesi, kes terve elu otsivad ja ootavad seda ainukest ja õiget silmapaari, keda ehk vaid unedes on nähtud.

941869_233656226799915_666364669_n1

Kui palju kauneid laule on loodud silmadest, pilkudest… Üks ilus näide:

 

Üks imeline…

Sellisele pealkirjale võiks lisada nüüd vastavalt tundele igasuguseid lõppe. Sõnamängud on mulle alati meeldinud. 😉

Täna sobib siia “üllatus”, mille kohta hetkel suuremat kommentaari ei tule. Samuti väärib seal kohta “kingitus”, mille eest olen südamest tänulik oma kõige kallimale. “täideläinud soov” on ka sobilik. Sõnaga – imeline oktoobrikuu, mis pakkus nii palju meeldejäävat ja kaunist. Hoian neid hetki südames alles, et nende najal üles ehitada iga uus päev. Rõõme täis, õnnelikud, oodatud, imelised. 🙂

Miks ma üldse selle postituse tegin? Peamine põhjus on hoopis ühes pildis. Olen juba paar aastat mõlgutanud meeles oma unistust, et kui… mulle antakse võimalus valida, mida ma kõige rohkem tahaksin oma ajaga peale hakata, siis see oleks pühendatud fotograafiale. Kõigepealt käiksin läbi koolituse, mis annaks kindlustunnet kaameraga ringi käies klõpsida. Seejärel soetaksin endale korraliku aparaadi, mis kõik minu soovid rahuldaks (olen praegu ka peaaegu rahul, mõni lisavidin on vaid mõnikord puudu). Kui koolis käidud ja tehnika olemas, siis läheksin oma unistustemaale – Itaaliasse ja asuksin oma oskusi lihvima. Harjutada, harjutada, harjutada – see on ainuke võimalus saada vilumusi.

Tagasi koduses Eestis, võtaksin ette pikemaid loodusretki ja looduse keskel viibimisi, et ühel päeval oleks mul nii palju julgust ja materjali, et kutsuda kõiki soovijaid päris oma näitusele või siis köita neist fotodest loodusraamat “minu moodi”.

See viimane mõte tekkis alles hiljuti, kui mõni päev tagasi koduteel seda lummavat vaatepilti õnnestus tabada. Ma ei ole sugugi oma saba kergitaja, aga seekord tundsin küll uhkust. Väga hea pilt sai! Sama väidavad ka FB Loodusesõprade grupis umbes 600 inimest. Suur tänu!

DSC02498