Käes on jälle hällipäev

Mismoodi seda tunnet seletada, kui kella vaatamata tead suvehommikul, et veel on aega. On aega mõnuleda õhulise teki all, armsasti unemaaal seikleva tütrekese kõrval, tunda põsel kerget tuulevinet, mis avatud aknast end sisse libistab ja lihtsalt olla. Sel hetkel näitab aega südamerõõm ja hingerahu. Kas see ongi õnn? Jah! 🙂

Just nii algas sel aastal minu päev. Jälgisin hommikupäikese varje kapiustel mänglemas ja siis jälle magava pisipiiga tõusvat ja laskuvat rinda hingamisrütmis ning kuulatasin. Kiisu Pätu on aknalaual end sisse seadnud ja annab sellest oma norskamisega märku, Thaila on tublisti valvel meie voodi ees ning köögist kostuv veekeetja susin reedab kallikese tegutsemist. No muidugi võiksin ju ka teeselda magamist ja oodata “üleslaulmist”, aga meie peres on see enamasti laste rõõm. Minu silmad lõid särama, kui paari hetkega oli minu öökapil kohvi, turgutav amps ning kingitus ja põsel kõige magusamad musid. Tänuga ilusad sõnad ja head soovid vastu võetud, haarasin kiirelt paar suutäit ja lonksu kuuma kohvi ning asusin hoolega pakitud kingitust avama… Sellest, mis sealt välja tuli, tuleb pikem jutt edaspidi, aga väike vihje siiski. 😛

DSC04604

Kui väike on korraga suur!? 😛

Edasi tulid riburadapidi unised lapsed, soojad kallistused ja õnnesoovid ning päev läks edasi üsna tegusalt toimetades. Kuna õigel päeval ehk jaanilaupäeval kedagi külla oodata polnud, saime oma perega seda tähistada. Käisime suuremal poetiirul ja täiustasime oma õueala mõningate istumis- ja lebotamiskohtadega, mina valisin endale ka sel aastal aeda ühe puu või põõsa, mis on juba traditsiooniks saanud. 😉 Sel aastal paneme kasvama minu suureks rõõmuks tömbilehise viirpuu, mille õisi olen aastaid teiste õue peal imetlemas käinud. Nüüd on mul oma. 🙂

Päev kulges päikesepaistes üheskoos askeldades ja see tegi hingele väga palju head. Kui muidu päevadel on veidi raske leida seda ühist aega, siis sel päeval panid kõik oma käed tööle ja peale maja ning majaümbruse korrastamise, sai valmis veetud ka kenakene hunnik jaanilõkkeks sobivaid vanu pehkinud palke aianurgast.

DSC_3620

Uus ja vana

DSC_3626

Kaks lemmikut – härjasilmad ja Eva! 😉 

DSC_3632

Minu Manhattan

Jaanipäeval tegime üheskoos mõned kiired snäkid ja salatid ning Manhattani valmis ja peagi veeresid kohale kauaoodatud vendade pered ning teised sugulased. Harva kohtumise juures on rõõm sedavõrra suurem! Juttu jätkus, väikest nipet-näpet abistamist (nt vikatiga niitmisel jäin ise veidi hätta) ning palju nalja ja lusti ühise söögilaua ümber. Lapsed leidsid ise endale tegevust, nagu tavaliselt ning õhtu alguses süütasime ka oma traditsioone hoidva jaanitulekese. Polnud ka see aasta mingi erand  ning kõige suurematele külmetajatele sai järjest soojemaid riideid juurde toodud, ikkagi jaanid Eestimaal ju. 😀 Kiirelt möödus ilus aeg kõige kallimate seltsis, aga mälestused sellest on taas pildil. 🙂

 

Advertisements

Suvele vastu

Ära nüüd kiirusta! Alles sa tulid ju, hingepugev kingitus! Päike, soojus, valgus, lillelõhn, mesilaste sumin, värvid, värskus, kargus, pikad õhtud ja valged hommikud – sina jah, KEVAD!

Nii kirjutasin ma enam kui kuu aega tagasi. Täna avasin selle ja avastasin, et aeg on tõeline kiirkõndija või lausa sprinter – kevadest on tänase seisuga saanud SUVI!

Samad sõnad sullegi! Ole nüüd siin kõigi oma üllatuste ja kingitustega. Ava oma külluslik ehtelaegas ning lase inimestel nautida neid valgeid öid, pikki varje, kastemärgi hommikuid, maasikamagusaid ja mustikasiniseid näppe ning musisid. Lase meil olla selle soojuse ja valguse sees, et kosutada oma keha ja vaimu selleks ajaks, kui sinu valitsusaeg läbi saab ning sügis-talv ohjad enda kätte võtab. Luba meil hingata sinu karget suveöö hõngu, paita meid oma kuldsete päikesekiirtega, laota meie ümber oma sume öötekike, ärata meid oma õrna uduloori pehmusega, kaunista meie ümber kõik õite ja lõhnadega.

Tänane päev on täiesti suvele omaselt möödunud. Kõike, mis suve juurde kuulub, on olnud piisavalt. Varahommikul äratas meid tugev tuuleiil, mis pani viljapõllud lainetama ja rebis puudelt lehti-oksi. Lõuna algas ilusa päikesesäraga, kuid lõppes juba ähvardavate hallide pilvedega, millest ka tihe vihmahoog ei jäänud tulemata. Kuid õhtu saabudes tuul vaibus, viimased vihmapärlid kuivasid ning päikeseloojang on endiselt lummavalt kaunis.

Ilusat, õnnelikku, rõõmurohket ning päikeseküllast suve kõigile!

 

Armastab, ei armasta

Nüüd, mil mu silmad on teid näinud… Ei, sellele ei järgne midagi fataalset nagu armastatud filmiklassikas, vaid hoopis supersuurepärane emotsioon valdab mind. 🙂

… nüüd on minu jaoks suvi alanud! 🙂

Ma millegipärast arvan, et enamusel inimestest on oma lemmikud. Juba lapsena hakatakse meie käest küsima, missugune toit sulle kõige rohkem meeldib, missugune värv sulle kõige rohkem meeldib, mida sulle teha kõige rohkem meeldib jne. Täna tahan kirjutada lilledest, lemmiklilledest.

Trummipõrin!!!

Number 1 – härjasilmad! Pole ma kunagi lähedalt ühelegi härjale silma vaadanud, et selle nimega nõustuda, aga ometi on see kusagilt ju tulnud, keegi on neid niimoodi nimetama hakanud. 😉 Pakun välja, et see on suuresti lapsepõlvest kaasa tulnud emotsioon, kui suved möödusid vabaduses ärgata ja toimetada oma sisemise soovi ja kella järgi. Nii ma enamasti hommikuti mööda heinamaid jalutasingi. Mõnikord ka vanemate palvel, kui oli vaja naabritädi käest minna mune tooma või kolhoosi suurfarmi appi lehmi karjatama. Aga mäletan, et mu pilk oli ikka rohkem maas kui kusagil kõrgustes ja nii need armsad valged õied oma lihtsa puhtusega mind ära võlusidki. Juba lapsena meeldis mulle enda jaoks välja mõelda lugusid haldjatest, kes nende õite sees elavad, nende eest hoolitsevad ja nendelt tormituule ja vihmasagara eest varju leiavad. Kuidas nad igal hommikul neid tervitavad ja õhtuti nende ümber pidutsevad. Armastan neid! Ja sellepärast ei nopi ma neid ise kunagi vaasi, vaid võtan kaasa kaamera vahendusel.

Ehk on need valged härjasilmad minu südame võitnud ka seetõttu, et olen sündinud jaaniööl ja enamasti sel ajal on nad veel õites ning nendest ja veel mõnest õrnast põllulillest-kõrrelisest tehtud kimbuke on parim minu sünnipäevalauda ehtima. Selle aasta esimesed kaunitarid on juba koha minu pildipangas leidnud!

 

Mida eelistad sina – väikest õrna põllulille või tugevat jõulist roosi? 😉

Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Mis värvi on kevad?

Ta ongi kohal! Maikuu esimeste päevade lumetormid on vaibunud, õhusooja +10 ligi ning loodus ärkab ja tärkab. Järjest rohkem näevad silmad lilleilu, varahommikust alates heliseb õu linnulaulust, sooja vihmasabina ja esimese niidetud muru lõhn kõditab õrnalt ninasõõrmeid. Imeline oled, kevad!

Mis värve on minu kevades?

Esimene värv, mis minu silmisse ja südamesse end kevadest on jäädvustanud, on VALGE.  Lume värv, mis päikese käes sulama ja taanduma hakkab ning mille alt paistavad esimesed julged kevadetervitajad. Lumikellukeste värv. Märtsikellukeste värv. Ülaste värv. Ja aja möödudes, maikuu saabudes lisanduvad oma meela lõhnaga toomingad, kirsid ja maikellukesed. Olen nõus, et valget on ikka peetud puhtuse ja süütuse värviks, mis kannab endas nooruslikku energiat ja elutahet.

This slideshow requires JavaScript.

ROHELINE. See esimeste puhkevate pungade värv, pruunikashallist eelmisesügise kuivanud murust päikese abil tõusev uus, elujõudu täis rohuliblede värv. Igas lehekeses, igas kõrres on tugev tahtmine sirutada end sooja päikese poole. Anda inimsilmale lootust, et talvevalge valgus saab peagi asendatud kauaoodatud värvidega.

This slideshow requires JavaScript.

Rohelisega samal ajal kerkib esile KOLLANE. Loomulikult päike ja mida rohkem teda taevalaotuses näha on, seda enam näeb ümberringi sama värvi. Hallid pajuurvad muutuvad kollasteks mesilindude meelitajateks. Teeääri kaunistavad esimesed “väikesed päikesed” – paiselehed. Lillepeenras avavad õisi varajased kollased nartsissid ning muidugi kevade tunnustaim – võilill. Just see aiapidajale tüütu umbrohi kannab endas aegumatut lapsepõlvemälestust. Kui palju mänguvõimalusi pakkus see kuldkollane õis! Pärjaks, lillevaasi, pulganukkudeks, vilepilliks, mustrite ladumiseks, täpsusviske harjutamiseks, joonistamiseks, “kui-palju-võid-sa-oled-söönud” tuvastamiseks. Kindlasti veel millekski, aga need tulid kohe esimesena meelde. Kuidas käed ja riided pärast puhtaks said, see ei omanud lapsena tähtsust. Oluline oli mängulust ja igav polnud kunagi.

This slideshow requires JavaScript.

Lumikellukestega koos lõid oma esimesed õienupud valla ka sinililled. Lootuse ja hea õnne värv – SININE. Usun, et ma pole ainuke, kes muredele lahendust otsides pilgu taeva poole pöörab. Anna mulle lootust, sirav sinitaevas! Ja ma pole kaugeltki sügavalt usklik religiooni mõistes, küll aga usun endasse ja oma võimetesse, kaasinimeste headusse ja hoolimisse. Usun, et igas halvas leiab midagi head, kui teise nurga alt vaadata.

This slideshow requires JavaScript.

Täna, maikuu keskpaigas, püüavad pilku ja pakuvad silmailu juba tulbid, kollaste ja kirjude keskel võidutseb PUNANE. Rohkem ei lisagi, need kaunid õied räägivad enda eest – kevad on särav, kevad on värvikirev, kevades on rõõmu, rahulolu ja armastuse värve.

This slideshow requires JavaScript.

Ei saa mainimata jätta PRUUNi – põllud, meie toitjad ja puud, meile varju andjad. Seda enam, et kevadel esimesi masinaid põldudel põrisemas kuuldes, on mu hing rahul – inimestel on tööd ja seega ka leiba. Aitäh, põllumees, et künnad ja külvad! Aitäh, viljapuud, et kasvatate meie toidulauale väärtuslikke vilju!

Mis värvi on sinu kevad?

 

 

 

Külm kevadhommik pildis

Härra Mati Uni lahkus täna mu voodist eriti varakult. Kui silmad avasin ja päikesekiirtest helevalges toas oma lage silmitsesin, näitas kell alles 5.45. Hommikud mulle meeldivad. Meeldib ärgates olla tänulik uue alanud päeva eest. Ajasin end nohiseva pisipiiga kõrvalt üles  ja heitsin pilgu õue. Nagu igal hommikul. Tänavune kevad oskab nii imeliselt üllatada, et kunagi pole kindel, mis pilt sealt aknast vastu vaatab. 😛 Kord on rohi roheline, järgmine päev maa lumest valge. Täna on külmapoisid õue peal hoolega kukerpallitanud, jättes igale kasvavale taimele oma jäljed. Ja kuupäev on 11. mai. Ilusvalus… 🙂 😦

Esimesed ja viimased

Maikuu algus on olnud igati kevade nime vääriline. On tuult, on päikest, on plusskraade. Kõige paremini on seda tunda, näha, kuulda ja tajuda enda ümber looduse muutumist jälgides. Nojah, põrisevaid kevadekuulutajaid, mis garaažidest välja aetud ja sõidukorda sätitud, on ka kuulda olnud. 😉 Päikesepäevad annavad energiat kõigile ja seda tuleb miskitmoodi ära kasutada. Mind on võimalik leida jälle horisontaalasendis murumadalat maailma uudistades.

Kevadel, kui loodus taas ärkab ja tärkab, on minu rõõmuks nii palju “esimesi”. Ehk ma olengi lapsemeelne  (samas õnnelik selle üle), aga seletamatu elevus kerkib hinge, kui märkan esimest paiselehte, esimesi õiekobaraid toomingaoksal või võimsaid kohe-kohe puhkevaid kastani pungi. Juba on tuttavad  samblamaailma esimesed kaunitarid, kelle jäädvustamiseks on tõesti vaja ikka põlv murule maha panna, et neid päikesenautijaid kaamerasse püüda. Olen selle mõne aasta jooksul, mil pildistamise kirg mind innustanud on, jõudnud arusaamisele, et minimaailm on minu jaoks! See tähendab aga seda, et võimalikult häid makrovõtteid tabada, on vaja täiendada oma kaamerat. Unistan suurelt! 🙂

Koduaia lillepeenras on aga “esimeste” kõrval ka juba oma etteastet lõpetavaid taimekesi. Krookused ja vapper sinilill näitavad oma viimaseid õisi, sest nemad on ka kevade vingerpussidega võidelnud ning üllatuslume alt end taas õitsele kergitanud. Päikesekollased nartsissid avavad järjest õiekesi ning tulpide pungad paisuvad iga päikesepaiga suuremaks. On, mida oodata! 🙂

Ja minu kõige rõõmsam “esimene” oli eile õhtul, kui olin kastanipuu hiigelpungasid imetlemas. Sama puu küljes olevast suvekodust lendas välja Hr Kuldnokk ja soojendas oma sulgi õhtupäikese paistel. Uudistas ümbrust ja jutustas midagi. Ju ta oma kaasat kiitis, kes tuppa munadele jäi. Ei ole mul õnnestunud varem ühtegi lindu nii kenasti pildile saada! Minu “esimene pääsuke”!? 😀

Üllatuslikke “esimesi” teile kõigile! 🙂

Luuleline kevadine

Märtsipäike kõrgelt käis,

tippis aia õisi täis.

Käes on ammugi aprill,

ikka õitseb veel see lill.

Urvatibud pehmed, hallid

muutunud on kuldseks palliks.

Esimesed maiasmokad

sumisevad igal oksal.

DSC09340

Kuidas küll lehiseprouad teavad,

millal ehtima end peavad?

Veidi päikest peale nüüd

ja avanbeki roosa rüü.

DSC09347

Poes on kallid lillehinnad,

tuleb loodusesse minna.

Imetle, kui kaua soovid –

õitsemas on kuuseroosid.

DSC09353

Sinise kleidiga uhkeldab aias

sinilill – suur päikesemaias.

Varjus on kinni see kaunis õis,

valguse väel ent särama lõi.

 

Valmis!

Algas meie isetegemiseprojekt viimastel päikeselistel oktoobripäevadel – heegeldatud päevatekk. Selles postituses tegin esimese kokkuvõtte, kuidas heegelnõel näppude vahel on tööd teinud. Kuna mina jäin just sel ajal pikale puhkusele pisiõekest ootama, siis kasutasin oma aega ära ja aitasin kaasa. Vahepeal sai sügisest talv ja tegin jälle enda jaoks ülevaate, kuidas on isetegemine sujunud. Pisut pinget pakkus motiivide kokkuheegeldamiseks sobiliku meetodi valimine. Õnneks on tänapäeval käsitöölisele suureks abiks nii youtube kui ka Pinterest, kust võib leida nii selgeid näpunäiteid kui inspiratsiooni. Peale piisava hulga videote vaatamist, tundus sobivaim olevat Flat Slip Stitch. Algselt planeeritud äärepitsist loobusime ja käisime ääred üle vaid kinnissilmustega. 60-st ostetud lõngatokist kulus ära umbes pool, igat värvi 10. Ning kokkuheegeldamiseks 3 tokki valget.

DSC_2037

Lõplikult valmis päevateki mõõdud on 200 x 120 cm.

DSC_1826

Kindel plaan oli aprillikuu alguseks valmis saada ja me oleme võidukalt finišis, ehkki postitan lõpp-tulemusest pildi alles täna. Lihtsalt nii mõnusad kevadilmad on olnud viimastel päevadel, et arvuti taga teksti trükkida on üsna patune tegevus. Selle asemel kärutame hoopis pikki vahemaid õues ja magame mõnuga oma unesid. Laseme päikesel põsele pai teha ning naudime esimesi õiekesi, kes vapralt iga ilmaga õitsevad. 😉 Sest vahepeal mängis kevad ka vingerpussi ja tõi taas lume lillepeenrale.

17523286_1312424615508375_8319218235238894750_n

Märtsikuu viimaste päevade vembud

Nüüd, kui asi valmis, on korraga nii hea kui ka pisut tühi tunne hinges. Midagi oleks nagu igas päevas puudu. Tahtmine teha on alles ja juba tubades ringi vaadates, hakkavadki järgmised “projektid” ja ideed endast märku andma. 😉 Koridori lillelised kardinad… Paberfotodele vahvad raamid ümber… Voodi ette pehme pallikestest vaibake…

Kevad on imeline aeg uuteks algusteks, põnevates tegudeks. Päevad on pikemad, hing on rahul ja aega peaks ka leiduma. Hakkame aga pihta! 🙂

Ka sel kevadel

Kuidagi on see nii, et peale jaanuari-veebruari teevad esimesed päikeselised ilmad minuga imet. Mis siis, et vahel kuuleb veel öötundidel tuisutuuli või keskpäevakski ei kao puudelt härmahelmed. Aga need esimesed soojad päikesekiired keset märtsikuud on hoopis teistmoodi. Paneb hinges armastuse, headuse, rõõmu liikuma ning keha otsib üles kõik oma talveunes puhanud jõuvarud, et minna. Minna vastu kevadele. Minna vastu uutele algustele. Minna välja oma talvisest tubasest rutiinist.

Lauluviisidest kõlab ja kajab meeles “jälle algab kõik, algab uuesti…”. Uuesti ja samas tuttavalt nagu ka eelmistel aastatel. Taas kordub kõik. Päikesepai meelitab esimesed ärkajad õitsele, puude-põõsaste pungad on kohe-kohe valmis lehtima. Tihane mu akna taga otsib ka sel kevadel oma kaotsiläinud sitsikleiti. Või ehk kuulutab oma lauluga peatset kleidikandmise aja algust? Pehmed pajukiisud ei jaksa oodata palmipuudepühani, vaid paisuvad juba praegu tee ääres, jalad külmas lumesulamisvees.

Tore, et aastaringis on kõik omal kohal, on kord. Mis siis, et oma lillefotode albumist leian igal kevadel postitatud lumikellukesed, märtsikellukesed, paiselehed jne. Igal aastal algab ärkamine samade õiekestega koos. Igal aastal tunnen just kevadel uut tahtmist midagi muuta, midagi korraldada ja korrastada – oma igapäevaelus, riietuses, mõtetes.  Üks on kindel – kevad on aeg rõõmu otsimiseks, leidmiseks, jagamiseks. Loome oma elu ilusaks!

Mida teen sel kevadel?

  • Võtan aega kodu suurpuhastuseks, ümberpaigutusteks, kaunistamiseks – muudan me kodu kodusemaks, hubasemaks.
  • Võtan aega ja otsin ressursse perega ühisteks väljasõitudeks, ajaveetmiseks kõigile sobival moel.
  • Võtan aega kujundada aeda 😉 – lillepeenrad korda ja mõni juurdegi, viljapuid ja -põõsaid lisaks, köögiviljadele peenrad ja mugulad mulda.
  • Võtan aega jalutuskäikudeks loodusesse koos kaameraga. Parimad pildid panen paberile ja seintele.
  • Võtan aega vaadata üle meie pere garderoob – liigne ja kasutu minema, et teha ruumi uutele rõivastele.
  • Võtan aega olla oma lemmiktegevustega – lugeda (“Hingele pai” ootab siiani avamist), kirjutada (blogi olen harva külastanud ning Lii Marii beebiraamat vajab sissekandeid), märgata looduse loomingut ja tabada hetke läbi kaamerasilma. (See sai ka eraldi punktina kirja).
  • Võtan aega armastuseks – tegelen koera ja kassidega, mängin-liigun-olen… koos lastega, olen armastav ja võtan vastu armastust oma kõige kallimalt kaasalt.
  • Võtan aega unistamiseks – palju on täitunud, nii mõnigi ootab oma aega.
  • Võtan aega elamiseks, elu nautimiseks siin ja praegu. Parim päev on TÄNA! 🙂

Millega Sina oma kevadpäevi sisustad? On neis vana hea tuttav rutiin või algatad uusi ettevõtmisi, lähed vastu uutele pakkumistele?