Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Tunnen rõõmu liikumisest

Mingi imeline vägi on minu sees, mis igal suvel silmapiirini ulatuval heinamaal, sügisel uduhallil rannaliival, talvel lõputuna tunduvatel valgetel väljadel ning kevadel ülastest valendavatel metsaalustel liikuma kutsub. No ei kutsu tegelikult, ergutab, lausa sunnib!

Kõndimisepisik on mul lapsest saadik nii kõvasti veres, et kui tahtmine kuhugi jõuda, siis tallataksoga saab alati. Siinkohal ei räägi ma vahemaadest, mille läbimiseks on kindlam valida mõni mootoriga abivahend, vaid need mõned kilomeetrid. Polnud ju minu lapsepõlves armsal memmel-taadil oma kodukülas mingit muud abilist kui hobune, kes vedas meid nii südasuvel kui külmadel talvedel. Olen see õnnelik laps, kes mäletab naabritädi juurde sõitu ikka reele visatud heintel paksu saaniteki all istudes või siis vankris lõbusalt laulukesi lauldes. Minu ja memmega koos laulsid vaid linnud ja vankrirattad, mis kivisel kruusateel olid sunnitud leidma võimalikult väheraputava raja. Ja meie armas hobune Hõpo vist armastas meie laule, sest meie laulud ja tema kiire traav sobisid omavahel kenasti kokkukõlama.

Samuti läksin ma meeleldi memmega kaasa, kui ta võttis jala ette teekonna teise külla haiget vanatädi vaatama. Need kilomeetrid mööda karjateed, siis mäest alla mööda karjakoplit orus oleva jõeni, mille ületamiseks oli vaid nigel purre, aga seda põnevam oli sealt alati, käsi memme käes, üle astuda. Siis veel pikalt heinamaad mõõtes väikese metsatukani ning sealt läbi jõudes tädi armas helesinine majake künka otsas paistiski. Tee oli sinna siiski niipalju pikk, et kohale jõudes sai alati tädi pakutud koogist ka teine tükk söödud ja kommikausist paar magusat lutsukat mahtus veel pealegi. Peale paaritunnist jutuajamist ja hädavajalike tööde abistamist, võtsime ette tagasitee. Ikka künkast alla metsatukani ja nii edasi või siis tagasi. 😉 Tee oli pikk ja väsitav, aga memmega koosveedetud aeg seda kallim. Sest ega alati lapsi ju täiskasvanute seltskonda kutsutud või kui, siis polnud ju luba jutte pealt kuulata, ikka pidime omaette mõne tegevuse leidma.

Kõndimine mulle meeldib. Teen seda igapäevaselt kui ilm ja tervis vähegi lubavad. See on meeletult magus teraapia hingele, kosutab, ergutab, laeb akusid.

Praegu, kui suured heinamaad on äsja niidetud, tõmbab mind sinna rohelisele rohule miski. Meelitab, mitte kõndima, vaid jooksma. Jooksma nii kaugele, kui jõudu on. Jooksma nii südamest vabana, kui vähegi soovi on. Seal päikesepaistes, rohulibled jalgu kõditamas, lihtsalt jookseks. Pole sundi, pole suunda, pole miskit takistavat. Pole vajadust olla ette- ega tahavaatlik, võib unustada kogu muu maailma enda ümber ja joosta, joosta. Lasta soojal suvetuulel lennutada juukseid ja paitada põski. Sirutaks käed kõrgele taeva poole, et tunda vabadust, tunda rõõmu liikumisest, tunda iseennast, oma jõudu ning vastupidavust. Selles kulgemises on nii kiirust kui ka rahu. Selles on priiusetunne, selles on õnnetunne, selles on tänulikkus elu eest, mis mulle on antud! Jalad on kerged ja kannavad mind iseenesest. Samuti iseenesest tahab välja saada hääl minu seest. Laske mul siis hõisata õnnest! Liikumine on puhas rõõm ja nauding!

DSC08029

Südasuve kollased-rohelised väljad 

Varsti on käes sügis ning mõnikord pikendab suvesooja kuldne vananaistesuvi. Samas tuleb ette ka vihmamärgi päevi, mil kogu ümbrus on peitunud halli uduloori sisse. Siis tõmbab mind enda juurde meri. Mere seltskonnas võin viibida nüüd ja kohe ja alati, aga just selline sombune sügisilm, kui veel soojakraade jagub, aga päikesevõim hakkab kaduma, tahaks mööda märga rannaliiva või peenikest kiviklibu tõsta jalad kõrgele ja alustada kiiremat liikumist. Joosta järgmise kõrgema kivini, joosta järgmise suurema oksani, joosta võidu randauhutud laintega, joosta! Saatjaks mõnus merekohin ja  kajakate ergutuskoor. Lasta tuulel sasida juukseid ja tunda end taaskord vabana. Siiski mererannal ei saa kaotada valvsust, vaid tuleb ikka pilk hoida maa lähedal, et märgata, mis jalge ees on ootamas enne järgmist sammu. Aga mere ääres on lisaks jooksule veel teinegi võimalus nautida liikumist – kivid! Astuda, hüpata, libistada end kivilt kivile. Las vesi pritsib vastu kive ja teeb märjaks jalad või püksisääred, see on mere ääres olemise õnn ja võlu.

dsc06639

Uduhallil mererannal

Saab otsa iga sügis ja algab karm talveaeg, mil liikumine on mõnikord lausa ellujäämiseks hädavajalik. Ei saa talvekülmas seista ja oodata, et päike soojendab. Veidi küll, aga seesmine soojus saabub ikka siis, kui end ise liigutada. Ma võin joosta ka talvel. Joosta mööda lõputuna näivaid valgeid välju, sest nii kaugele, kui silm ulatub, ei paista muud kui lumi. Kohati nii paks ja sügav, et edasisaamiseks tuleb jalgu reiest saadik samm sammu haaval edasi tõsta. Aga ma liigun siiski. Enne, kui tõsine talveilm kohal ja tuisutuuled tohutu lume kohale kannavad, saab nautida õhemal lumekihil vaba liikumist. Talvel ümbritseb meid valge vaikus. Selles vaikuses on nii palju head, et selle sees olemiseks peab aega võtma. Ja siis võib selles ka joosta, aga vaikselt, et mitte seda vaikust lõhkuda. Boonusena saab talvel oma liikumisega joonistada lumele jäljemustreid. Ja kui peale sellist lumevaikuses veedetud aega jõuad tuppa, sooja ahju ette riideid kuivatama ja ennast kuuma teega seestpoolt soojendama, siis on taas süda õnnelik ja hing rahul.

DSC07113

Lumevalge lumevaikus

Meil on veel üks imeline aeg aastas, mil vabadus on eriti armas kooliskäijatele, aga miks mitte ka igale teisele inimesele. Kevad, oma järjest soojemate ilmade ja järjest enama valgusega, meelitab linnud laulma, lilled õitsema, pungad puhkema ja rohu tärkama. Samuti alustavad oma intensiivsemat liikumist ka inimesed, kes peavad seda oluliseks oma tervise huvides. Järjest pikemad kevadõhtud kutsuvad meid jalgrattaid talveunest äratama või jooksujalanõusid pimedast kapinurgast välja otsima. Nüüd on aeg liikuda! Inimesed otsivad üles kõikvõimalikud metsateed ja jalgrajad, kus liikudes hingata suurte sõõmudega värskendavat kevadist õhku ja esimeste saabuvate linnukeste kontsertide saatel lasta oma kehal nautida liikumist. Jalgrattaga ma pole nii suur sõber, aga jalutuskäigust jooksuni päikestriibulisel metsateel on sedavõrd nauditav ja hingepaitav, et see kuulub igal võimalusel minu liikumisvajaduse rahuldamise juurde.

dsc05472

Kui ülastest valendab metsatee

Jah, jooks! Ma ei mõtle siin ennastpiitsutavat, viimsele võhmale võtvat, elu eest jooksmist, vaid just sellist vaba ja lapselikku. Tunned, et kõnnilt üleminek jooksule on nii sundimatu ja loomulik, jalad nagu iseenesest alustaksid kiiremat ja hoogsamat liikumist. Kerget ja lendlevat, et samal ajal jõuaks ka ümbritsevat ilu märgata või lihtsalt olla mitte midagi mõtlemata. Ega muidu nimetata kooli kehalise kasvatuse tunnist tuttavat hüpaksammu “õnneliku lapse sündroomiks”. Tunnistan, et põen seda krooniliselt. 😀

Kuidas on sinuga lood? Tunned rõõmu liikumisest? 

Kolm seelikut

Väljas on veebruar täna… 🙂 Ega ole seda õiget tuisukuu tunnet, kui külmapügalad jäävad vaid 10 kraadi juurde ja tihti tõusevad kõrgemalegi. Enamasti saab kerge jopega õues kõik asjad aetud. Nii kiirustavadki mõtted ja unelmad üle lumeporiste külateede algavasse kevadesse ja sealt mööda sirelilõhnalist nurmeteed võililleväljadele.

Piltidele tekivad õnnelikud inimesed imelist hetke nautima – soojus, valgus, armastus ja rõõm. Suures koguses rõõmu ja säravad silmapaarid on minu kujutluspiltidel võilillede sees keerlevatel inimestel.

Võililleküllases kollases astuvad suured ja kannavad kätel üht väikest. Neid seob soov olla koos ning imelised õhkõrnad seelikud, mis muudavad suuredki sel silmapilgul väikesteks – haldjapiigadeks. Keset lustilist tantsu, peatuvad nad mõneks viivuks, et vaadata teineteise silmisse, näha seal õrnust, südamesoojust ja ülimat hoolivust ning juba nad liiguvadki kuuldamatu muusika saatel edasi. See südamemuusika on kuuldav ainult tantsijatele, keda meloodia kannab kergel võilillekollases vahus. Vahel segunevad lilledekuld ja päikeselõõm omavahel ning aru ei saa, kus taevas, kus maa, aga rõõm jääb ja suureneb üha. 

Nii seiklesid minu kujutlustes kolm kaunist seelikut, mis veebruaris said õmbleja poolt tellitud. Minule jäi valmimise ootus, tänu suurele tellimustehulgale kujunes see kuudepikkuseks. Meie kolm kaunikest jõudsid kohale maikuu viimastel päevadel, õigel ajal, et neid saaks kevadistel lõpupidudel kanda. Sel ajal kaunistasid Eestimaad ka lopsakad kollased lillepõllud.

Meie seelikupildid jäid aga sel suvel võilillede sees tegemata, sest soovitud fotograafi juurde lihtsalt enam aegasid ei jagunud. Aga mis ühel hetkel tundub kurb, saab järgmisel kohe rõõmustavaks, sest just pilditegija poolt tuli ettepanek kohtuda hoopis mererannal. Nõus! Nõus! Nõus! Mina ja meri!! Teist korda ei ole kunagi vaja öelda. 🙂

Kuupäev, mis kõigile sobis, sai kokkulepitud ning oodata jäi ainult Ilmataadi heldusele, et sel päeval pisikesi poisse ja pussnuge taevast alla ei sajaks. No ei sadanud, aga selle eest andis ta meile katsumuseks metsiku tuule. See polnud mingi vaikne tuuleke, mis mere ääres on tavaline, vaid ikka korralikult keerutav marutuul. Kui ma olin oma pisikese preiliga juba selle 100 km teekonna sihiks võtnud, siis mingi hinna eest ei olnud ma enam valmis loobuma.

Sõit sujus kenasti ja meri oligi käega katsuda, kõrvaga kuulda, silmaga näha ja hinges tunda. Ja taas ma heldisin, sulasin, särasin, kui mööda puudevahelist pikka laskumist lõpuks mereni jõudsin. Ja mitte ainult see kohin ja õhk ja värvid, vaid seal olid ka ühed kaunimad linnud, keda tean – nõtked luiged. Ja neid oli palju. Loomulikult tegin kõigepealt ise kiiresti mõned pildid.

Maris (1 of 44)

Kõigepealt teen ise mõned pildid 

Ja siis läkski tuulega võidu piltide püüdmiseks. Oli nalja ja naeru, oli hõiskeid, plaksutamist, nipsutamist, kõditamist ja mida kõike veel, et saada selle pisiinimese tähelepanu ja silmad vaatama fotograafi suunas. Oli õrnust, hoidmist ja armastust ning kõige rohkem rõõmu koosolemisest. Me saime hakkama! Meid ei peata isegi mitte tugevaim tuul, sest meie imeline inimene kaamera taga oskas selle nagu võluväel taltsutada, kui oli õige hetk. 🙂

Sellest päevast jääb meie albumisse suur hulk kauneid võtteid, mõned jätan siia ka.

Unetu jutustab

DSC07288

Kell on suvi. Täpsemalt suveöö. Veel täpsemalt varajane hommikutund. Päris täpselt päikesetõusus ärkav maa – natuke enne nelja.

Olen mõned tunnid maganud ja nüüd istun unetult diivanil. Tulin just õuest. Loomulikult nii ei saagi magada,  kui keha viib su punetavat idataevast pildistama, ehkki mõistus kisub pikali teiste nohisevate kõrvale. Kordan ennast vist, aga küll talvel jõuab magada.  😉

DSC07244

Nagu mainitud tegin juba ühe tiiru mööda aiaääri kuuskede vahel. Vaikne oli. Ainus kõrvukostuv heli oli vana vahtrapuu lehtede sahin. Sellesama puu alt vudis üle muru kõrgema rohu sisse meie oma siilike, kui ma pisut eemal olin mõneks ajaks kükkis asendi sisse võtnud, et mõned kõrrepildid teha. Eks tal ole hea sibada oma olematute jalakestega, sest õhtul talle pandud koerakrõbinad olid tublisti ära söödud. Praegu vaatan, et liigub veel keegi seal hommikuvalguses – meie teine kodustamata koduloom, õigemini lind – kureonu. Ikka üksi, astub vaikides oma peenikestel jalgadel suurt keha kandes. Ju see keha nõuab toitmist, aga kust sa leiad konnakest, kui pole juba mitu päeva piiskagi tulnud. Hästi madalalt, nagu golfiväljakul, niidetud muru, ootab samuti kastjat, muidu saab peagi rohelisest kollane.

Aeg ei peatu. Pistan laualt puhastamist ootavate maasikate seast põske paar punast ja astun uuesti hommikusse. Ka päike on oma maalimistööga edasi liikunud, taevakaarel on lisaks roosale tõmmatud ka väheke kollast-oranži triipu ja see annab lootust, et päikese uneaeg saab peagi otsa. Vara rõõmustasin siiski. Seda õiget päikesevalgust ei näinudki täna, korraks hommikutundidel piilus pilvede vahelt ja nüüd juba tibab neist pilvist vihmakest. Mis on ainult rõõmustav, sest muru, lilled ja aedvili ootavad kosutavat vett.

Meeldivad mulle need vaiksed hommikud. Tänasest vaikusest lõikus hetkeks läbi sookurgede hõige. Vaikus taas. Siis kuulsin heinamaalt ka rukkiräägu toimetamist ning veidi aja pärast jätkus kurgede koorilaul. Aga siis olin end juba tuppa toonud.

Kuhu siis uni kadus? Ehk on see emadele omane pisike närv ja pabistamine, kui tead, et kohe-kohe tuleb laps üles äratada, et ta esmakordselt viia 80 km kaugusele suvelaagrisse. Ega ma muidu üle mõtlekski, käisin ju ise terve ühe suvekuu samas vanuses pioneerilaagris, aga poja ju pisut erilisem laps kui teised. Kas saab enda ja teistega sõbralikult hakkama? Kas suudab jälgida/järgida päeva juhi viiteid, korraldusi? Kuidas tuleb toime eneseväljendusega, et teda mõistetaks ja tema mõistaks seda, mida temalt oodatakse? No ja muidugi toitlustamine – täna seal menüüs supipäev, mida minu poja ju ei söö. Vahetusjalanõudele lisaks pistsin targu suure Twixi talle seljakotti, et ikka päeva vastu peaks. Muidugi on olemas ju telefonid, aga tahaks talle ikka jätta seda iseolemise , omavastutuse, kohusetunde võimaluse. Lohutuseks on vaid see, et kogu laagri tegevus peaks olema 100% talle meeldiv – legod, robootika ja jäätisekohviku külastus.

Hommikukohv aurab tassis ning kõige kallimate särasilmad ning musid-kallid on juba tervituseks saadud. Maasikad on moosiks-saamiseks valmis ning võibki alustada päeva. Rahu, ainult rahu… 🙂

DSC07339

 

 

Armastan – ei armasta

 

DSC_3775

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉

DSC_3788

Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

DSC06573

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

DSC_3778

Värske toormoos mannapudruga mestis

DSC06797

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Suvele vastu

Ära nüüd kiirusta! Alles sa tulid ju, hingepugev kingitus! Päike, soojus, valgus, lillelõhn, mesilaste sumin, värvid, värskus, kargus, pikad õhtud ja valged hommikud – sina jah, KEVAD!

Nii kirjutasin ma enam kui kuu aega tagasi. Täna avasin selle ja avastasin, et aeg on tõeline kiirkõndija või lausa sprinter – kevadest on tänase seisuga saanud SUVI!

Samad sõnad sullegi! Ole nüüd siin kõigi oma üllatuste ja kingitustega. Ava oma külluslik ehtelaegas ning lase inimestel nautida neid valgeid öid, pikki varje, kastemärgi hommikuid, maasikamagusaid ja mustikasiniseid näppe ning musisid. Lase meil olla selle soojuse ja valguse sees, et kosutada oma keha ja vaimu selleks ajaks, kui sinu valitsusaeg läbi saab ning sügis-talv ohjad enda kätte võtab. Luba meil hingata sinu karget suveöö hõngu, paita meid oma kuldsete päikesekiirtega, laota meie ümber oma sume öötekike, ärata meid oma õrna uduloori pehmusega, kaunista meie ümber kõik õite ja lõhnadega.

Tänane päev on täiesti suvele omaselt möödunud. Kõike, mis suve juurde kuulub, on olnud piisavalt. Varahommikul äratas meid tugev tuuleiil, mis pani viljapõllud lainetama ja rebis puudelt lehti-oksi. Lõuna algas ilusa päikesesäraga, kuid lõppes juba ähvardavate hallide pilvedega, millest ka tihe vihmahoog ei jäänud tulemata. Kuid õhtu saabudes tuul vaibus, viimased vihmapärlid kuivasid ning päikeseloojang on endiselt lummavalt kaunis.

Ilusat, õnnelikku, rõõmurohket ning päikeseküllast suve kõigile!