Valges vaikuses

Talvetaat otsustas, et peale vihma tuleb sadu, lumesadu. Öösel, siis kui inimesed magavad. Et hommikul ärgates oleks neil üllatus suur. Oligi. Eelmisel õhtul saatis meid unele vihmapiiskade laul. Hommikul oli aknast vaadates kõik hoopis teisiti, ootamatult teisiti.

Valge, kohev, puhas, vaikne, särav, krudisev, libe ja palju muidki omadusi.

Kes naudib, kes kirub.

Mina haarasin rõõmuga kaamera ja tegin kohe hommikul enne tööd kiire ringi lähiümbruses. Seisin seal lumevalgusest lummatud ja hoidsin õnnest hinge kinni. Ilus, lihtsalt ilus.

Kuniks kirjutamissoov suvepuhkusel on

Terve kuu ja rohkemgi on mööda vuhisenud mu viimasest sissekandest. Ei, elu ei ole seisma jäänud. Minu kirjutamistuhin on hoopis suvepuhkusele end lubanud. Ja tundub, et ikka kaugele kohe, sest hõigates teda, ta ei kuule. Vaadata kuhugi enda sisse, et teda leida, pole ka suurt mõtet. Mida pole, seda pole. Las ta siis puhkab ja kogub ja kosub seal kusagil. Tagasi tulles on tal kindlasti kuhjaga uusi sõnu, märkamisi, jagamistootavaid nägemusi ja silmailuks ehk mõned pildidki.

Vahepeal on läbi saanud juba aasta sellest, mil alustasin oma kirjatööde pakkumist Emmedeklubile. Nii mõnedki on blogis üleval, palju on lihtsalt kusagil draftis kulgemas ning kõik, mis lahkelt vastu võeti, on leitavad ka Emmedeklubi kodulehelt.

Viimase postituse sealt jätan siia, aga kes tahab uuesti või üle lugeda, siis olge lahked. Minu poolt tuhat tänu selles eest!

***************************************************************************

Iga asi lõpeb otsa,

saagu lõpp siis halvaks – heaks.

Aga kui tal poleks otsa,

asja kahtlaseks me peaks.

Need on neli viimast rida Gina Ruck-Paque luuletusest „Iga asi lõpeb otsa”. Tänasesse postitusse sobivaimad. 

Olen end kõrvalt vaadanud ja märganud, et minu aja sisustamise tegevused on tähtsuse järjekorras omavahel kohta vahetanud. Kui siiani tundus kirjutamine kenasti minu igapäevatoimetuste vahele ära mahtuvat ja mind rõõmu ja rahuloluga täitvat, siis enam see nii pole. Juba viimased paar kuud. Nüüd lükkan aga arvuti taha istumise või kirjapaberile loetava kirjutamise kiirelt edasi ja veedan enamuse ajast rääkides, rääkides, rääkides.

Ei, ma ei ole elukutseliseks spiikeriks hakanud või niisama lõbu pärast lobisemist meeldivaks ajaviiteks tunnistanud. RÄÄGIN meie pere pesamunaga. Kaks ja pool. Tüdruk. Piiravatest reeglitest mittemidagi arvav. Iseteadlik. Oma soovide enesekindel väljendaja. Suurte õdede-vendade tähelepanelik vaatleja ja nende tegevuste jäljendaja.

“Mina tahan ka seda ja mina tahan ka toda. Mina lähen ka sinna ja mina teen ka seda.”

Ja siis täiesti ilma eeskuju ja matkimismodelli olemasoluta tema enda selgesõnalised soovid, palved, keelud ja korraldused. “Ma ei saa tuba koristada, mul on väikesed käed. Mina tahan ka jäätist!” peale õhtust hambapesu, kui suur vend on just sättinud end mõnusasti maiustama. “Palun ole nüüd sina haige ja mina olen arst,” kui ma ühe käega segan pliidil lõunasööki ja teisega riputan pesumasinast tulnud riideid kuivama. “Mind ei tohi tõsta sülle,” kui tuulekülma ilmaga teda äsjasadanud veelombist uhiuute botastega välja tõstma lähen.

Seda nimekirja võiks jätkata ju, aga küllap on piisav see näidete kogus, miks mu põhitöö hetkel on RÄÄKIMINE. Sest ühtegi teist moodust või nippi või tarka liigutust ei suuda minu pea ja süda välja mõelda, et sellele iseennast-avastamas-eas lapsele selgeks teha, miks midagi peab tegema või ei tohi teha.

Kui laual on supikauss ja äsja tühjaks joodud veeklaas, siis viimasesse oma supi valamine ja sealt edasi söömine ei ole ju OK? Isegi mitte selles eas, mil kõik sellised meelistegevused vedelikega on lapsele ju puhas mäng. Kusagil on siiski piir mängu ja viisaka või aktsepteeritava käitumise vahel. Olen ma siis liig karm ema või oskamatu lapse tegevust näha läbi mängulisuse prillide? Ikka istun ta kõrvale, kui olen laualt ja põrandalt ja pükstelt ja värskelt ajalehelt supipritsmed ära pühkinud ning asun selgitama, mida tehakse söömise ajal ja mida tehakse õues liivakastis. Ma RÄÄGIN.

Kui tooli abil saab veidi kõrgema riiuli pealt kätte viltpliiatsid ja nukunurgast leitakse üks malbe ja õnneliku näoga beebinukk, kellele võiks kerge vaevaga lõbusa päevameigi joonistada, siis seda need „väikesed käed” ka kibekiiresti teevad. Märgates, et emmele selline jumestamine kohe üldse ei meeldi, jooksevad „väikesed jalad” niiskete salvrätikute pakki tooma, et oma tehtut võimalikult ruttu heastada. Nuku näo pesemine on aga päris lõbus töö ning kui sinna juurde ka minu jutust pooltki kohale jõuab, on hästi. Sest ma istun ta kõrvale vaibale, võtan endalegi ühe salvrätiku appi ning RÄÄGIN, miks nukku vildikatega ei värvita ja tuletan meelde, millise riiuli pealt võib ta endale värviraamatu valida ning seal olevaid pilte värvida.

Ka seda näidete loetelu pole mõtet pikemaks venitada, sest küllap on siinsed emad juba aru saanud, et üks armas kahene vajab hulgaliselt teejuhatust maailma avastamise seikluslikus mängus. Ja mina olen selle hetkel oma prioriteetide nimekirjas üsna esikohale tõstnud. Sest toetudes oma kolme vanema lapse ja kümnete mulle kasvatada-õpetada usaldatud lapsega koosveedetud ajale, tean, et lapseeas selgeks/lahtiräägitud „reeglid” jäävad sinna väikesesse peakesse ikka kuhugi alles küll. Võti selle toimimiseks on AEG. Kõigepealt märgata ja siis võtta see vajalik aeg, et rääkida, rääkida, rääkida. Ja mitte väsida kordamast.

Mina pühendun nüüd ühe suurepärase kahesega kooskasvamisse. Kõigile, kes aasta jooksul mõnd minu postitust luges, kaasa mõtlesid või oma arvamust avaldasid, ütlen siiralt ja südamest SUUR TÄNU! 

******************************************************************************

Ja et silmal ka miskit kaeda oleks,  siis kutsun Sind kaasa meie koduaia võluriiki – täna on seal kauneid värve ja põnevaid mustreid. On magusaid lõhnu ja meelitavaid maitseid. Ma ise ainult seal aega veedangi. Istun minutikese iga põõsa all ja kükitan kiirustamata iga lilleliigi lähedal. Hindan seda suvevabadust nii kõrgelt, et luban endal olla selles nii kaua, kui isu saab täis. Suvi ju! Värvikirevuse ja külluse aeg nii aias kui aia taga heinamaal.

 

 

 

Jaga

Nädalajagu päevi juba oleme sügises – suvi andis teatepulga lahkelt üle. Ilus ta oli, sügiselt ootaks ju sama kaunist etteastet. Tänaseks on need mõned vihmailmad ja tormituuled andnud mõista, et sügisel on tõsi taga ning seda üllatuslikult pikka suvesoojust tuleb nüüd kuidagi endas talveni kanda. Selleks see lühenev päevavalgus ja pikenev puhkus ongi, et suverütmist jahenevasse sügisilma end ümber häälestada.

Olen ikka selline inimene, keda ilm pole kunagi seganud end siseruumidest välja ajamast. Kas nüüd just iga ilmaga, aga enamasti ei hoia mind ei tugev tuul ega ka vihmapisarad toas kinni. Ja loomulikult juurutan seda suhtumist ka oma lastesse!

Seetõttu on meie pere pesamuna küll juba mitmeid kordi oma lapsele nii vajalikku lombirõõmu saanud nautida kui ka värvilise lehesaju all hullata. Samuti on suuremas koguses valmis korjatud väärt materjal põnevateks mängudeks toas, kui mingil põhjusel õue minna ei saa- kastanisellid ja tõrupoisid.

Just neist viimastest kaaslastest täna rääkida tahangi. See, et nukuköögis valmib meil maitsev kastanisupp ja magustoiduks on tõruküpsised, on ehk tuttav mäng paljudele teistelegi. Kõige armsamad kaisuloomad saavad neist kordamööda kenasti kõhu täis. See lõbus kallamise-segamise-tõstmise-veeretamsie-kokkukorjamise mäng käib loomulikult alati koos ühe täiskasvanuga, sest vanuses 1a9k juhtub ikka, et käsi viib lusika ka enda suu juurde, mis muidu peaks mõmmikut toitma.

Paaril viimasel päeval oleme aga needsamad muhedad tegelased sealt nukuköögist transportinud hoopis värvidemaailma. Kes ei tahaks endale värvilist rüüd selga, kui su ihukate on vaid igav pruun. Õnnelikud kastanid maalivad suure lustiga lapsele lõbusaid mustreid, kui neile on antud paber ja pisut värvi. Ja see lõbu saab alguse lapsekätest, mis hooga neid munakesi karbis liigutavad.

Meie Täpikese üks lemmikkoht on aknalaud ja ütlen ausalt, ma armastan ise ka väga-väga istuda mitte akna all, vaid just aknalaua peal, nina vastu jahedat klaasi ja vaadata väljas toimuvat suure huviga, sest iga päev on eetris loodussaadete parimad palad. Vihmapiiskade “Tantsud tähtedega”, sügistuule “Su nägu kõlab tuttavalt”, unetuks tegev täis”Kuuuurija” või päikesekiirte “Pealtnägija”. Praegu on seal käimas vallatu puulehepolka, mis nagu võluväel ka meie Täpikese värvitud aluspaberitele kepslema sattus sel ajal, kui mina neist pärislehtedest lauale vahtraroose meisterdasin.

Täpike istus, võttis pintsli ja süvenes tegevusse. Mina istusin, võtsin kogu oma tähelepanu ja süvenesin tema märkamisse. Tema liigutused, tema näoilmed, tema kehaasend, tema “jutt”, tema kohalolek. Selline keskendumisvõime on aukartustäratav – oskus olla kogu oma keha ja meelega tegemas ühte asja. See on see, mida täiskasvanud võiksid lastelt õppida. Nende jaoks ei ole olemas pärast või homme või teen ära, siis… On praegu, mis on kõige olulisem. Ainus, mis loeb ja loob.

Koosveedetud aeg  ja ühistegemised on võti iseseisvuse kujunemisel tulevikus. Tänu nendele oskab laps hiljem endale ise õnnelikke ja lustilisi mänguhetki luua. Nende koostegemiste käigus kogesin õnne ja rõõmu, uhkust ja tänulikkust. See kõik suureneb jagades! Jagage teiegi oma koosveedetud õnnehetki! Mida tegite, millest vaimustusite, mis õpetas, mis hellitas, mis innustas, mis julgustas.

Vahtravärvilist sügisrõõmu teie perre ja teie tarre!

Postitus ilmus Emmede Klubis oktoober, 2018

Südamepõhjani suves

Tere!

Kui nii suur auk on kahe külastuse vahel, siis tulebki nii viisakalt ja ametlikult alustada.

Ma ei hakka vabandama, kelle ees? Iseendaga saan asjad selgeks mõeldud ja kui siia mõni lugeja satub, siis see on rõõmus üllatus. 😉 Aga kuna olen juba loomult selline inimene, siis vähemalt mõtlesin korrraks, kas on viisakas vabandada? Samas, mille eest? Kellele ma midagi halba olen teinud sellega, et viimasel ajal võtab kõik muu tegevus ära minu vaba aja, mis väikesest inimesest, suurematest kaaslastest, loomadest ja majapidamisest alles jääb. Vahepeal on täiesti kosutav panna elu pausi peale ja lülitada sisse “mute”, et leida sellest info ja müra hulgast jälle üles iseennast.

Suvetorm käib ka meie õuel ringi, paneb sahmima siin ja seal, ikka liigutad miskit peenardel või põõsastes, toimetad tubaseid tegemisi ja pistad mõndagi talveks purki ja muidugi need kutsuvad suveteed… Istud aga jälle rooli taha ja keerad rattad õhtupäikese poole või lippad lihtsat varahommikul koos esimeste kiirtega mööda naabri põldu, et udus haigutavaid aiateibad pildile saada.

See ongi see suvi, kauaoodatud! Ilus, puhas rõõm ja nauding. Kell neli kodutrepile astudes ei ole vaja midagi selgagi panna, õhk on soe nagu saunas. Kuulad sookurgede laulu heinamaal ja pistad koos koeraga nina põõsastesse. Ainult eesmärk on meil erinev – mina ei aja rebase jälgi taga. 😀 Teda ennast küll pildistaks, kui va reinuvader veel kord meie kassidega “mängima” tuleks.

Mina keeran oma tähelepanu sajakraadiseks, et märgata väikest kastemärga kärbest lilleõiel või niidivedajate kaunist kätetööd kuusehekis. Milleks kõik looduse pisemadki esindajad on võmelised? Seda ju hommikukohvi köögilaua taga rüübates ei tunne, ei näe. Või isegi vastu päikest end istuma seades terrassi pingil, saad osa vaid vähesest – tuulehoog põsel päikesekiir nina otsa paitamas.

Selleks tuleb lükata end käima enne, kui maanteel algavad kibekiired võiduajamised, kes jõuab kaugemale, kes saab ette. Enne, kui tubli talumees saadab põllule seda väikestki viljatera kombainiga korjama, mis kuiva tõttu kiratses ja vihmailma oodates kolletus. Enne, kui suvevabadust nautivad lapsed oma silmaluugid avavad ja viitsivad end vooditest välja vedada.

Kui seda ilu tahad kogu hingega endasse hingata, siis tulebki koos naabrikukega ühel ajal märjal murul astuda. Kükitada, et märgata neid helkivaid pärlikeesid või sillerdavaid piisku heinakõrtel. Tõusta ja lasta silmadega üle vaikse looduse, mis puhkamisest kohe-kohe virgub, et tuules õõtsudes kanda kaasa mõned seemned, et pisipääsukesed, kes üle katuseharja esimesi lennuharjutusi teevad, leiaksid ka pärast koha keha kosutamiseks.

Nii on. seda on rõõm näha. Selleks tulebki minna välja. Loodusesse. Olla osake sellest. Võtta vastu pakutav kergus, värskus, puhtus, ilu ja jagada seda. Ainult nii rahulolu ja õnnetunde seeme kasvama saab. Sest koledusi ja kirumisi, võitlusi ja vägivalda, viha ja viitsimatust, on meie ümber nii palju, et sellele tulebki headusega vastata. Siis saab hea kasvada ja halb vajuda…maassse, porri, sügavasse süngusesse.

Meie päevadest on kohutaval hulgal puudu helgusest, selgusest, kui me kuulame uudiseid, kui me loeme liikluskultuuri statistikat või õigemini selle olematust ja laseme selle info endasse. Ei tohi! Ei saa lubada, et see negatiivne võtab üle kontrolli meie mõtetest, meie ootustest, meie väärtustest. Hakkame ise muutuma ja muutma. Jätame delfi avamata, jätame AK vaatamata. Alustame täna loodusesaladuste online seriaali vaatamist ja elame temaga samm-sammult kõrvu astudes.

Tõuseme koos päikesega, uinume koos päikesega. Kasutame üdini ära kevadsuvevalguse aja ja anname endast rohkem kui tavaliselt ning laseme kehal ja vaimul puhata koos sügishämaruse ja talvepimedusega. Nii meid ju elama ongi loodud. Miks sellele siis vastu töötada? Miks mitte tõsta oma tahtmised nii kõrgele, et neist saaksid südamesoovid, mis täituvad? Miks mitte uskuda looduse väe ja võimu juhatusse? Need on ju meile endile ainult abiks ja teejuhatuseks antud.

Kui loodus annab meile kapsad-kaalid ja mesimagusaid marjakobaraid, siis miks minna hamburgeri sappa kuhugi putkasse? Võta vastu see, mis sinu ümber sinu jaoks on loodud, et enda kehale kütust hankida. Punapõsksed õunad saagu pirukaks ning tomatipoisid mõnusaks mahlaseks salatiks.

Minu jaoks on see tohutu võitlus mugavuse ja oskamatusega, aga ma ei anna alla. Kui jooksma õpime joostes ja kõndima õpime kõndides, siis toidutegemist armastama õpin minagi ju ainult seda tehes. Vaid ilusaid isuäratavaid gurmeepilte vaadates ei teki oskused, ei saa harjumuseks haarata veetass enne kui kohvi tegema hakkan, ei tulegi kunagi ükski hõrgutis hõrk ja maitsemeeli paitav, kui ainult vaadata. Tegutsemine teeb targaks, annab kogemused ja viib edasi.

Alustasin sel suvel muutmist. Olen valmis hakkama liikuma, katsetama, mis on midagi täiesti uut minu jaoks. Traditsioonilised kartul-kaste saagu haruldaseks ja salat-smuuti võtku kohad sisse minu toitumisharjumuste tagaaias. Kõike korraga ja kohe ei saa, seda tean. Ei seagi ootusi Jamie Oliveri või Imre Kose tasemele. Iga päev natuke midagi uut ja nii tasapisi ikka edasi. Saab tervisele tugev annus head ja vaimulegi, kui näen ennast kõrvalt köögis toimetamas. Tuleb lihtsalt algust teha. Potid-pannid lüüa läikima ja tegutsema. Olen südamest tänulik, et elan maal, kus mul on võimalik oma aiast saada silmailu ja kõhutäidet. Elu on ilus!

Ei, ma ei vabanda. See oleks küll minulik, aga täiesti mittevajalik. Teen, siis kui saan ja siis kui tahan. Tähtis on nautida seda, mida teen. Ja täna naudingi – iseendast arusaamist, iseendale ja teistele pühendatud aega ning elan – õnnelikult!

Sinagi!

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kevadine – päikest, tuult, lilli ja lõhnu

Kell on kaheksa, hommikul. Päike särab taevas ning tuuleke vaid õrnalt jalutab ümber maja. Kui ma ennast ja Täpikest riidesse hakkan sättima, meenub juba lapsepõlvest meeldinud lauluke multifilmist “Karupoeg Puhh”, Vene variandis –

“Kes hommikuti külas käib,

see asjatult ei longi,

sest teada on, ta-ram-ta-ra,

et selleks hommik ongi!”

Saime 1-2-3 koos lauluga riidesse ning olimegi valmis külaskäiguks. Astusin mina ees ja lootsin, et Täpike minu järel rõõmuga käib, sest kärus istumine sobib viimasel ajal ainult uinumiseks, aga korda kolm, kui mitte viis, pidin teda sülle haarama, et ta jalakesed ja nina ikka samasse suunda keerata, kuhu mina minna tahtsin. Nii me kahekesi kulgesime umbes samas tempos nagu tee peal meie seltsilisteks olevad teod. Kohale me jõudsime.

Esimesena tervitasid meid lehiseprouad, kes end juba kevadpeoks sättima on asunud – roosad kleidid seljas. Ilusad on nad kevadel ja kui neid veel rohkem ühel oksal, siis seda enam.

Kaunis roosas kostüümis lehise emaskäbi

Edasi võtsime suuna kollaselt kutsuva pajupõõsa poole, milleni jõudmiseks tuli aga  oma sada meetrit maha käia. Esialgu astusime mõlemad oma jalul. Veidi maad käidud, otsustasid Täpikese kollased kummikud, et ei neid või mööda külateed pori sees kulutada – võtku ma nemad koos kandjaga sülle. Nii ma siis astusin oma armsa kaaslasega. Vahepeal oli mahti nina taeva poole pöörata ja ülelendavale linnuparvele lehvitada.

Mida lähemale pajupuule jõudsime, seda selgemaks ja kaunimaks muutusid tema uhked karvapallid. Jõudsime kohale, sulgesin silmad ja pistsin nina põõsasse  – oh, see lõhn! Mmmm… Kevadelõhn on kollane!  Sel isendil siis isasurvad need kaunid kuldkollased, kes meelitavad nii oma värvi kui lõhnaga putukaid tolmeldama või on suureks abiks ka tuul. Kui meie seal end sisse sättisime – Täpike tee äärest kivikesi korjama ja mina võsas kõige kaunimatest urbadest pilte klõpsima – oli tuul veel täiesti heatujuline ja liigutas väheke vaid neid oksi, millel olevaid urbi ma pildikaamerasse püüdsin saada. Isegi usin töömesilane oli kohal ja ei lasknud end meie kohalolekust sugugi segada – töö tahtis ju tegemist.

Pildid tehtud, kivikesed korjatud, asutasime end tagasiteele. Needsamad meetrid tuleb ju uuesti läbida, et koduni jõuda. See meeldis Täpikesele kohe kordades rohkem ning hakkas aga usinalt astuma. No nii 10 sammu ehk ja siis tuli meelde, et kui kandsid mind siia, siis kanna koju ka! Nii me tasapisi kord süles, kord ise sammukesi tehes jõudsimegi koduse kuusehekini. Pistsin nina kohe päris lähedale, et leiaks kinnitust minu teadmine – kuuseroosid õitsevad juba!

Koduõel on Täpike avastanud, et peale kõndimise on võimalik oma pisikeste jalakestega ka kiiremaid liigutusi teha ning õnneks on meil olemas ka väike küngas, millelt naerulaginaga alla jooksmine on üks vahva mäng. Ja ilma selleta tuppa minna küll ei tohi. Enamasti jõuab ta sealt künkast alla ikka püstiasendis, aga vahel võtab ka sellise hoo üles, et lõpetab lõbusasti nina murus. Nii tänagi… 😀

Külas käidud, jooksutrenn tehtud, kohalik kuldnokapaar kastani otsas tervitatud, lillepeenrad kontrollitud – kes on järgmised õitsejad? Kui sul on oma maalapike ja peenras ka silmailuks mõned õrnad õied, siis koos esimeste soojadega hakkad ka esimesi õitsejaid ootama. Mina vähemalt teen nüüd iga päev korra aias lilletiiru – kes alustab, kes lõpetab õitsemist? Krookused tegid sel aastal eriti kiire etteaste – juba nad on norus ning ilu kadunud. Kellukesed sätivad samuti oma pille kotti, aga sinililled ja kirgaslilled jätkavad veel rõõmustamist ning esimesed nartsissid on juba lahti!

Kell on vahepeal reipalt edasi liikunud ning pilk õue ütleb, et sõber Tuul on millegipärast tujust ära – hommikuga võrreldes marutab ta nüüd ikka nii suure hooga, et ega välja minna väga ei taha. Aga minema peab, sest meie Väike Päike otsustas, et tema toas magama ei jää. Riided jälle selga, käru rattad tee poole ja teeme siis ühe uinutava ringi. Oh, sa poiss! Käru tee peal hoidmiseks tuleb ikka korralikult jõudu rakendada, sest hoog on Tuulepoisil eriti võimas. Tegin lühikese retke pisut eemal asuva vana veski juurde ning tagasi. Mina sain taevas perutavatest pilvedest pildi ja Täpike oma magusa lõunaune.

Üks veski seisab…

Ei ole halba ilma…. 😉 Või mis teie arvate?

Ootuses

Lumikellukeste helinal tuleb ta taas

Iga päevaga sammuke lähemale päriskevadele. Oi, kuidas tahaks kõik karvasaapad ja karupüksid saata pikale suvepuhkusele! Otsida riidekapist välja õnnelikud erksad värvid ning kanda neid lustiga. Lasta neil laiadel seelikutel ja suurepärastel pitsidel luua kergust ja kirge. Otsida üles oma salajasimad soovunelmad ja anda neile lennuks tiivad. Kes teab, kuhu nad jõuavad või kus nad peatuvad, aga oluline on lasta nad lendu! Nii igal kevadel, saab alguse midagi uut, midagi suurt, midagi põnevat, midagi ilusat. Hingeabiks, rõõmutoojaks, õnnehetkede loojaks oled sina, kevade!

Päikesesäras lumikellukese helinas saabub õrnus ja ehedus südameisse. Tuleb vaid uks sellele avada  ning olla valmis vastu võtma. Aeg on hakata liigutama – talveunest tärkavat keha, magusmõnusasti puhanud mõtteid. Lubada neid kevadvärskel tuuleiilil puhastada ja kanda asemele hoogu, indu ja lendu kõigile võimalustele. Jätta see ahvatlev “ah, täna ei viitsi” sinna karukoopasse sulavetesse hulpima ja võtta oma elu iseenda kätele. Kanda hoolega, hoida hellasti ning lubada end tiivustada tegudele igast inspiratsioonikillust.

Ainult nii saabki astuda välja kiirustavast maailmarongist  ning liikuda iseenda tallatakso tempos mööda uusi väljakutsete radu, piki väärtpakkumiste kallast. Hoida oma südames seatud siht selge igas päevas ning usaldada eneseusku igas sammus. Vastutulevatest kividest ning kändudest hüpata üle kindlameelselt, kasutades oma jõudu ja väge.

Olles teel osata märgata märkamatut, tunda tundmatut ning  luua midagi ei millestki. Säilitada rahulik meel ka siis, kui päikesesära on kadumas vihmapilvede taha. Kui jalg komistab raskustes. Kui kaotused on suured ja võidud on väikesed. Olla tänulik iga õpetaja eest, kes on tulnud saatjaks. Sest üksainus naeratus võib päästa päeva. Üksainus lahke pilk võib olla õnnelik suunanäitaja. Üks hea sõna võib olla parim möödakarvapai, mida sel hetkel väga vajad.

Tähtis on meeles pidada, et mõnikord on parim lahendus vaikus.

Vaikuses on rahu.

Hommikukiirus on kaugel veel.

Istun vaikuses diivanil,

rüüpan teed.

Mida sina täna teed?

Koleilus kevad kolistab akna taga.

Tuul on tige, ei väsi, ei maga.

Päikesest unistan.

Olen päikeselaps, tunnistan.

Märtsilumi end minekule seab.

Talv ükskord ikka alluma peab

soojusele, ilule,

mis kevade toob õuele.

 

 

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Peitusemängupäevad

Eile ja täna võib-olla veel mõnel varasemal päeval on looduses peitusemängupäevad. Kuidas muidu nimetada seda piimvalget maailma me ümber, mis isegi keskpäevaks ega pealelõunaks pole hajunud, vaid katab puid ja maju, teid ja radu.

Kõik see, mis enne oli värviline ja nähtav on peidus. Kõik see, mille järgi orienteeruda või mida sammude sihiks seada, on kadunud. Tuttaval teel on hea ja kindel liikuda. Võõras paigas tuleb erilise tähelepanelikkusega ümbrust uurida, et jõuda kohale sinna, kuhu peab, mitte sinna, kuhu ehk samuti põnev oleks jõuda…

Kiirel kulgemisel märkad vaid valgest pisut tumedamaid figuure või siluette või tonte, nimeta kuidas tahad. Udu on nii tihedalt end nende ümber mässinud, et tahaks seda lausa käega eest lükata nagu kardinaid hommikuvalguse tuppa lubamiseks. Haarata võid seda massi, aga pihud jäävad tühjaks. Ei miskit jää sõrmede vahele.

Tondid udus

Astudes välja kiire-kiire maailmast, liikudes vaid omaenese tallatakso abil, võid märgata selles valges vahus ka enamat, võid leida peidusolevaid värve. Mõni lahkumist ootav pruun leheke, taamal kollased lehiseoksad ning lindude rõõmuks veel viimsed punased pihlamarjad. Muru on lumeootuses tõmbunud kollakaks. Külmapoiste mängumaal on kadaokste rohelus veel vaid aimatav.

 

Selles udus on mingi salapära, selles on midagi müstilist. Kujutlustele annab see kuhjaga ruumi mängimiseks. Milline võlumaailma tegelane peidab end nende puude vahel? Kas hästi vaikselt olles, võib kuulda valge habemega vanamehe udujuttu? Kui loodus me ümber on peitja, kas oleme siis meie otsijad? Kas leiame seda, mida otsime? Kas see, mis nähtavale tuleb, avaldab meile mingit mõju? Rõõmustab? Kurvastab? Üllatab?

Kuhu viib meid tee?

 

 

 

 

 

 

Milliseid mälestusi me loome?

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas