Peitusemängupäevad

Eile ja täna võib-olla veel mõnel varasemal päeval on looduses peitusemängupäevad. Kuidas muidu nimetada seda piimvalget maailma me ümber, mis isegi keskpäevaks ega pealelõunaks pole hajunud, vaid katab puid ja maju, teid ja radu.

Kõik see, mis enne oli värviline ja nähtav on peidus. Kõik see, mille järgi orienteeruda või mida sammude sihiks seada, on kadunud. Tuttaval teel on hea ja kindel liikuda. Võõras paigas tuleb erilise tähelepanelikkusega ümbrust uurida, et jõuda kohale sinna, kuhu peab, mitte sinna, kuhu ehk samuti põnev oleks jõuda…

1511355560353

Kiirel kulgemisel märkad vaid valgest pisut tumedamaid figuure või siluette või tonte, nimeta kuidas tahad. Udu on nii tihedalt end nende ümber mässinud, et tahaks seda lausa käega eest lükata nagu kardinaid hommikuvalguse tuppa lubamiseks. Haarata võid seda massi, aga pihud jäävad tühjaks. Ei miskit jää sõrmede vahele.

1511355610447

Tondid udus

Astudes välja kiire-kiire maailmast, liikudes vaid omaenese tallatakso abil, võid märgata selles valges vahus ka enamat, võid leida peidusolevaid värve. Mõni lahkumist ootav pruun leheke, taamal kollased lehiseoksad ning lindude rõõmuks veel viimsed punased pihlamarjad. Muru on lumeootuses tõmbunud kollakaks. Külmapoiste mängumaal on kadaokste rohelus veel vaid aimatav.

 

Selles udus on mingi salapära, selles on midagi müstilist. Kujutlustele annab see kuhjaga ruumi mängimiseks. Milline võlumaailma tegelane peidab end nende puude vahel? Kas hästi vaikselt olles, võib kuulda valge habemega vanamehe udujuttu? Kui loodus me ümber on peitja, kas oleme siis meie otsijad? Kas leiame seda, mida otsime? Kas see, mis nähtavale tuleb, avaldab meile mingit mõju? Rõõmustab? Kurvastab? Üllatab?

DSC07951

Kuhu viib meid tee?

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Ja algab taas!

Sa tulidki! Tere, sügis! Viimastel aastatel muud ei kuulegi, kui Eestimaal on 4 aastaaega asendunud kahega – kevad ja lõputu sügis. Mis on saanud korralikust talvekülmast ja suvesoojast?

Kes otsib põhjuseid virisemiseks, sel on lihtsamast lihtsam ju – ärkad ja alustad… Küll on jube ilm.. Mis asja need linnud röögivad?.. Kus mu hommikumantel on?… Mida ma tänase päevaga peale hakkan?.. Oh ja ah igasl sammul. Kuulud sa nende hulka, kes niimoodi oma päeva alustavad? Või enne, kui silmad avad, lased kujutlusel endale maalida imelise päeva alguse. Päike on tõusnud enne mind ja juba valgustab maad… Kuulatan, kas täna ka mind linnulaul tervitab?… Lippan õue kleidiväel ja lasen hommikukargusel keha üles äratada, kastemärg rohi jalgu silitamas… Kui palju võimalusi pakub mulle uus päev!

Olen jaaniööl sündinud, armastan suve ja päikesevalgust. Armastan ja vajan seda motiveerijaks, ärgitajaks, taganttõukajaks, suunajaks, tunnustajaks ja toetajaks. Iga mõte saab ilusama ilme, kui mõelda seda päikesepaistel. Iga tegu saab tõhusamalt tehtud, kui teha seda koos päikesega. Iga väljaöeldud sõna on kantud rõõmust ja rahulolust, kui neisse lisada päikesesoojust. Olen päikeselaps ja saan tema valgusest jõudu ja väge.

Samamoodi innustab mind tulevikku vaatama, sihte seadma ja nende nimel tegutsema kevade värskus, rohelus ja esimesed õitsvad lilled. Neid ootan praegu samasuguse õhinaga nagu lapsena jõule või sünnipäeva. Mõnele on sügis ja koolialgus lävepakuks, millelt astuda uusi samme enda elu muutmiseks. Mina teen seda koos järjest pikeneva päevavalgusega kevadel, koos esimeste laululindude ilmumisega koduaeda, koos sulava lume alt piiluvate lumikellukeste roheliste tippudega, koos talvevammuse vahetamisega õhemate riiete vastu. Minu “õitsemine” käib koos sirelite ja kirsipuudega, õhetan ühes õunapuuroosade õitega ning laen end täis tegutsemistahet sinililledesinast.

Talv tuleb ikka ootamatult, veel siis, kui viimsed lilled alles õites või lastele talvevarustuse ostmine alles plaanides. Äratab meid ühel hommikul üllatava valge jumega ning ehmatava karge õhuga. Ja siis mõnel aastal tõmbub tagasi, mõnikord jääbki maad katma ning tuleb lisagi. Talvevalgus on hoopis teise mõjuga kui suvel. Talvine lumevalgus on kristalselt puhas ja õrn, mida oma sammudega ei tahaks kuidagi kriipida, aga liikuma peab. Need lumised loojangud, need tormavad tuisutuuled, need rinnuni sadanud lumehanged ning sulailma lumememmed. Need on talve ilusaimad hetked. Oled sa lähedalt vaadanud lumehelvest? Oled sa jälginud nende hääletut liuglemist oma kindale? Võta selleks aega ja naudi… vaikust, õrnust, puhtust.

Ongi ring täis ning jälle käes aeg, mil suvi asub lehvitama ning lubab sügisel valitsemise üle võtta. Mulle meeldib me sügis. Meeldib see värvide kirkus ja vähehaaval vaibuv tormamine. Hakkan koos loodusega endasse koguma küpsust, valmisolekut, rahunemist ning tasakaalu. Viljad on meid tervistavalt rõõmustanud, lilleaed on pakkunud silmailu, linnulaul asendunud vaikse lehesahinaga ning hing on valla vaikusele, meelerahule.

Kes kuidas näeb, tunneb ja tajub. Nii me päevad mööduvadki. Nii me elu elatud saabki. Kurtes ja kirudes või hoopis rõõmustades ja särades. Valik on meie endi teha…

Püsikud aeda vol.2

Juhani puukool

http://plantpost.eu/product/n/Elulong-‘Piilu’-T/pid/1406/bid/1431 707009uus

http://plantpost.eu/product/n/Tervelehine-elulong-‘Arabella’-T/pid/3451/bid/5545 clematis Arabella

Lilium speciosum ‘Rubrum’ (Liilia ‘Rubrum’ (kaunis liilia) 18/20) lilium-speciosum-var-rubrum-uchida-10445

Chionodoxa forbesii (Forbesi kirgaslill)

 chionodoxa-forbesii

 

Lillepoiss.ee

http://lillepoiss.ee/pood/kaunis-aster-purple-dome/

http://lillepoiss.ee/pood/hiina-astilbe-maggie-daily/

http://lillepoiss.ee/pood/karvane-kadakkaer-silberteppich/

http://lillepoiss.ee/pood/madal-aster-anneke/

Lillepoiss kahjuks ei vastanud rohkem mu kirjadele, milles palusin panga andmeid, et kauba eest maksta. Ju neil pole siis raha vaja.

 

Luunja taimetalu

 

21. Aedkukekannus Hiidide segu Delphinium cultorum.jpg

Aed-kukekannus ´Hiidide segu´ (Delphinium cultorum)

Kõrgus: 180 cm Õitseb: juuni – august

Istutuskaugus 40
Kõrgus 180
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august
Taimetüüp Püsik

1053. Eriline õnnehein Ilus mix Erigeron speciosus.jpg

Eriline õnnehein roosa-lilla mix (Erigeron speciosus)

Kõrgus: 80 cm Õitseb: juuni – august
Istutuskaugus 40
Kõrgus 80
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august
Taimetüüp Püsik
80027. Harilik karukell Pulsatilla vulgaris Blue Violet Shades.jpg

Harilik karukell ´Pinwheel™ Blue Violet Shades´ (Pulsatilla vulgaris)

Kõrgus: 25 cm Õitseb: aprill – mai

Istutuskaugus 30
Kõrgus 25
Lehestik Roheline
Õite värv Violetne
Õitseb: aprill – mai
Taimetüüp Püsik
IMG_7414.JPG

Kare päikesesilm ´Solnechny Graf´ (Heliopsis scabra)

Kõrgus: 100 cm Õitseb: juuli – september
Istutuskaugus 50
Kõrgus 100
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuli – september
Taimetüüp Püsik

288. Missuuri kuningakepp Oenothera macrocarpa.jpg

Missuuri kuningakepp ´Kuldne´ (Oenothera missouriensis)

Kõrgus: 25 cm Õitseb: juuni – september
Istutuskaugus 20
Kõrgus 25
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuni – september
Taimetüüp Püsik
6000. Kurd-hiidiisop Frant Agastache anisata.jpg

Kurd-hiidiisop ´Frant´ (Agastache anisata)

Istutuskaugus 50
Kõrgus 90
Lehestik Roheline
Lisaomadused: Maitse- ja ravimtaim
Õite värv Lilla
Õitseb: juuni – august
Omadused Hea meetaim, aromaatne
Taimetüüp Püsik

http://www.lillesibulad.ee/et/home

Sügisaster Crimson Brocade

Keskmine aster kasvab kuni 80 cm kõrguse laia kompaktse puhmana, lehed on tumerohelised,õisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni.  Pooltäidetud erksate, tumeroosakas punakate õitega , vastupidav sort . Talvekindel, rikkalikku õitsemise soodustamiseks on soovitav jagada 6 aasta tagant.

jaunbelgijas_ziemastere_crimson_brocade

Aster professor Anton Kippenberg

 Madala aster kasvab 40 cm kõrguse laia kompaktse puhmana, lehed on tumerohelised,õisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni.  Pooltäidetud puhassiniste õitega , vastupidav sort .

anton kippenberg 40-50 cm

Augusti annid

DSC02767

Kartul-porgand tuleb oma aiast

Viimasel ajal on meie jalutuskäikude pikkuseks kujunenud vaid nii palju, kui Täpikese uinumiseks aega kulub. Siis keerame aga vankrirattad taas kodu poole, et üks meist saaks mõnusasti uneleda ja teine enamasti aias raskelt rassida, sest püsilillede peenar tuleb enne külmi valmis saada. Eks otsustage ise, kumb kumba teeb. 😀

Paar päeva tagasi aga kasutasin hoopis teistmoodi uinutamist. Neiu oli juba tunde üleval olnud ning haigutamise tiheduse põhjal võis arvata, et on õige uneaeg. Mõnikord läheb see märkamatult mööda või siis saab jalutada pikalt-pikalt, sest pole veel seda õiget und kallal. Igatahes võtsin ma oma fotoka ja pisipreili koos turvahälliga kaenlasse ja panin autole hääled sisse.

Väljas oli hommikust saadik selline uduvines ja hall päev, temperatuurid suht nigelad ning minule hästi sobivad. Sellisel päeval julgen isegi mina metsa minna. Kes mind vähegi tunneb, teab minu tõsist foobiat kõigi suhtes, kes roomavad või seda meenutavad. 🙂 Marju korjama ma ei läinud – mustikad on juba sügavkülmas. Vaarikaid tahaks väga, aga selleks peaks leidma mõne raiesmiku. Kohalikud marjakohad on minu jaoks aga täiesti tundmata. Ega ma ümbruskaudseid metsi tunne sugugi, aga kui suurelt teelt metsa vahele ära keerata, siis midagi seal ikka on, mida võiks pildile püüda.

Kõik sujus kenasti. Täpike jäigi enam-vähem kohe magama, ainult korra pidin tee ääres peatuma, et lutt suhu panna. Metsani jõudes aga hakkas mõnusat seenevihmakest sadama. Õnneks tõesti vaikselt vaid, nii et võtsin ikka oma kaamera jaki varju ja lippasin veidi puude vahel.

Juba metsa sisse sõites, köitis tähelepanu tee ääres suurel hulgal kasvav taim – ilusad roosad õied nagu lillhernes. Minu jaoks tundmatu, aga õnneks on FB Loodusesõprade grupis teadjaid, kes tutvustasid teda kui verev lemmalts – See taim kuulub agressiivsete tegelaste sekka, nagu karuputk jt. Samas on mesilaste suur lemmik, kõlbab moosiks ja salatiks. Pärit Himaalaja mägedest ning toodi Euroopasse 19. sajandi algupoolel. 

Selgus, et kui tahaks, siis sellest metsatukast võiks endale isegi mustikaid korjata. Oli neid veel veidi seal. Aga rohkem oli näha kübarakandjaid seene -Mikke ja õitses ka kaunis kanarbik.

Täna oli jälle põhjust pikemale tiirule minna ning pargist läbi jalutades tervitasid meid sellised kübarad! Seeneaeg on tore. Mulle meeldib väga neid korjata, ehkki ise ei söö neid. Nad on nii ilusad seal rohelise sambla sees. Olgu siis söödav või mitte. Ega ma neid kõiki nime- ja nägupidi ka tunne, aga kui ei söö, siis pole ju ka probleemi. 🙂

Ei ole ma eriline aednik, kes pühenduks kogu hingega juurikate või marjapõõsaste kasvatamisele. Pisike peenramaa mul muidugi on, sest ruumi ju küllaga ja sibul-till-porgand tuleb ikka omast aiast. Võib-olla sel aastal on veel hea vabandus ka see, et Täpike võtab enamuse aja ära. Eelmisel aastal aga olin talvel nii usin, et külvasin mõned kuumaasika seemned karpi ja istutasin siis taimed maasikamaa lõppu. Nii on mul nüüd seal kenasti 4 suurt põõsast magusaid marju, siiani ja tundub, et jätkub kuni külmadeni.

Meie kahest noorest õunapuust(eelmisel aastal istutatud), õitses sel aastal ainult valge klaar. Peale õitsemist lugesin küljes olevat 21 õuna. Nüüd, mil tormid on noorukest proovile pannud ning pole suutnud ühtki õuna maha raputada, on neil kallal miskid lendavad-tiivulised-triibulised. Pakun, et herilased, neile ju meeldib magus. Kaks õuna juba maha kukkunud ja pool söödud, puu küljes kolmel õunal ka vallutusjäljed peal. Ei ole mõtet veel neid ju korjata ka, toored alles. Kurb, kui nad nüüd järjest alla potsatavad. 😦

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Kui loodus kutsub vol.2

Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide!  🙂

Helena-Reet Ennet

Võtsin need laused endale siia juba mitu aega tagasi, sest kohe, kui lugesin, lõi lambike peas põlema – see on just see õige ja minumoodi elule lähenemine.

Kui väga me ka tahaksime, ei saa me ennast loodusest hetkekski eraldada või mõelda, et keset suurlinnasaginat ei puuduta loodus meid nii lähedalt. Selleks ei pea minema nädalavahetusel vanavanemate juurde “maale” seenele ja sauna, et olla looduses, tunda loodust. Selleks piisab, kui hommikul silmi avades tervitab sind päikesekiir põsel või vihmakrabin katusel. Piisab, kui avad kraani, et pesta unenäohaldjad oma palgeilt. Piisab ka sellest, kui märkad ärgates oma esimest hingetõmmet, sinu ümber on hapnik, mis annab sulle elujõu, Selleks on aga väga vaja loodust.

Mina olen nii palju kui võimalik looduses ja loodusega koos. Juba seetõttu, et armastan loodusfotograafiat ning käin ise enamasti lühemaid või pikemaid jalutuskäike tehes ikka kaamera kaelas. Armastan kuulata tuule sosinaid ja talvekülma kriuksumist saabaste all. Armastan laulda koos merelainetega või kevadel laksutavate ööbikutega. Armastan õrna pajukiisude puudutust või tunda käe all männipuu krobelise koort. Armastan astuda paljajalu hommikukastes või päikesekuumal rannaliival. Armastan otsida üllatavaid pilvepilte taevas või peegelpilte siledal järveveel. Armastan…. loodust, tema ilu ja võlu, tema ainulaadsust ja kordumatust, tema loomiskirevust ja loomingulisust.

Kas tead, mida tähendab tunne, kui “loodus kutsub”? Mitte see, mida me kahel jala kõndijad nimetame “inimlike vajaduste rahuldamiseks”, vaid see sügav, inspireeriv, kogu keha ja olemust õnnelikult ärritav tunne, mis meelitab sind igal võimalusel vaba(stava)sse keskkonda meie ümber.

Millal sina seda viimati tundsid? Mina olin selle kütkes täna hommikul kell 4. Kiire pilk aknast välja näitas lummavat udu ümberringi ja ma olingi kohe valmis minema, aga pisike preili esitas enda soovi hoopis kaissu saada ja keha kinnitada.  Kell 5.30 uus pilk õue ja juba läksingi. No ei saa edasi magada, kui ta nii tugevalt kutsub, et varbaotsad keeravad juba voodis ukse poole…

Hingama endasse seda hommikust jahedat õhku.

Kuulama vaikust ja selle seest kostuvaid ammuvaid hääli, mida pakun, et tegid kusagil taamal veised farmis.

Imetlema päikese jõudu sirutada oma kaunid kiired läbi udumassi maa poole, et meid, inimlapsi, uue päeva algusest teavitada ja helge suvehommikuga rõõmustada.

Hiilima õrnalt kastemärjal õiel ärkava putuka-mutuka ligi, et teda koos värviliste piiskadega pildile püüda.

Tabama õige nurga alt päikesekuldseid pärlikeesid, mida usinad ämblikud igal ööl meisterdavad.

 

Pole mu lähimas koduümbruses, kuhu minutitega jõuaks astuda, mingeid erilisi vaatamisväärsusi, et saada imelist loodusfotot. Nende tegemiseks tuleb autoga veidi sõita ja seega jäävad need edaspidiseks, mil meie pesamuna ei vaja enam ärgates minu kohalolu. Aga see, mis on siinsamas ja pakub ilu ning rõõmu hingele, sellest püüan ka parima pildile ja kogun ka oma FB fotopessa. Oled teretulnud vaatama! 🙂

Kui sul on samuti see loodusfotograafia pisik küljes ja oled nõus oma “haigusest” tingitud kauneid võtteid jagama, siis võid julgelt viidata oma fotodele. Oleksin väga tänulik!

Õnnelikku taasõitsemist meile!

Kui loodus kutsub vol.1

 

Suvi on! Suvi on?

 

Ma ei ütle uskumatu, aga mõtlen salamisi küll. Ongi läinud kaks suvekuud ning jäänud on veel viimane – august.

Südasuvised soojakraadid jäid küll kesiseks, aga vähemalt oli siiski suve moodi – ei sadanud 24/7 vihma, rahet, pussnuge ja pisikesi poisse.

Sai magada lahtise aknaga, ilma tekita (seda viimast harrastavad meie peres eriti mees ja pisipiiga).

Suveks ostetud seelikud-pluusid on seljas olnud ja kampsunit on vaja vaid kaasas vedada, sest mine sa tea seda Eestimaa ilma. 😉

Sügavkülmast on peaaegu alati jäätist võtta ja pliidi ääres vaaritamise asemel on tihti söögiks kiire-kerge ahjupada ja miski salat kõrvale.

Varahommikud on pakkunud võrratuid “siil-udus” ning võrgutatud piisapilte täpselt nii palju, kui olen viitsinud end koeraga välja vedada. Mõnel hommikul aga suisa kolmekesi, sest ka Täpikese unetsüklid on sellised, mis sobivad empsiga kell 6 varahommiku kargust nautima. Mina kaameraga mööda kastemärga muru päikesekuldseid pilte jahtides ja tema oma tõllas loodusega tutvudes.

received_1445542288863273

Mõtlik Täpike uduhommikul õues 

Merevees on käidud ning augustisse on planeeritud veel vähemalt üks reis, mille jooksul peaks kindlasti mereranda sattuma ja küllap siis ka mereäärseid pilte saab.

Koduaias lõpetavad järjest ühed kaunikesed õitsemist ja teised alustavad, kolmandad loovad alles õienupukesi.

Lubatud pauguga vihm ja äikesetorm meieni ei jõudnud ja selle üle on mul päris hea meel, sest kui ma midagi väga kardan, siis on see kõmisev kõu ning sel ajal üksi olla kohe üldse ei tahaks.

Säravkollased rapsipõllud on muutunud rohelisteks ning rohelised viljapõllud kuldkollasteks. Põllumehel käed tööd täis!

Augusti algusega hakkan järjest rohkem mõtlema ka mida koolilastele selga-jalga vaja ning poetiirudel ikka vaatan juba pakutavat kaupa ja tõstan korvigi.

Nii see suvi kulgeb, pole kiiret, pole tähtaegu, pole sundi, pole kella peale ärkamisi. On soojus, valgus, selgus ja rõõm. On pikad ärkamised pooles päevas ning hilised jututunnid peaaegu öös. On lihtne elamine ja olemine, päikese järgi, soojuse järgi. Ja hing on rahul. 🙂

Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas