Oled hoitud me mõtteis, me südameis

Ainult kurbust kogedes, oskame hinnata rõõmuaega.

Ainult raskusi ületades, oskame näha rahulolus hindamatut.

Nii tahame olla oma lastele alati toeks ja abiks, kui nad seda vajavad.

Ka seekord ei tulnud luule tuulest, tuli udust. Tuli südamest.

On udu sees puud ja majad ja teed,
on udused põllud ja järveveed.
On uttu mattunud päikesesära,
sa näed teda siis, kui udu läeb ära.
Kuid sina, me laps, oled helgemaist helgem
ning naer su silmis on ehe ja selge.
Läbi udu me näitame kätte sul raja,
et kuulda lõbusat sammudekaja.
Nii astugi alati eluteel julgelt,
siis iga käänak kergesti kulgeb.
Siis tõusud on lihtsad ja langused kiired
ning udu ei takista, ei sea piire.
On hea, kui su kõrval käib sõber või kaks,
siis olete toeks, kui ühel kaob jaks.
Siis võtate sülle või annate käe
või istute üheskoos puhkama mäel.
Peaasi, et üheskoos liigute rajal,
sest elus on ikka sul kedagi vaja,
kes hoiaks sind süles, kes ulataks käe,
kui ise sa udu sees teed ehk ei näe.

Luulest, luulevõistlusest, unistustest

Vahel on nii, et mõni teema elus saab saatjaks päevil ja öil. Mõnikord on see tunne, mõnikord suur soov. Mõnikord on see miski, mida teed ja teed ning selle tegemises on nii hea olla, et sellest saabki sinu elu saatemuusika.

Mina õppisin enda oma kuulama umbes kümme aastat tagasi. Sinnani käis see harva end minu juurde passitamas, kas sobib kaaslaseks. Sealt alates aga astus otsejoones elutuppa, istus mu unetute ööde õlgadel ja jäigi. Tuli ikka tihedalt meeltesse ja mõtetesse, millest said südamesõnumid riimideks ja salmideks. Mõni laulukski.

Ja täna on ta juba lahutamatu kui vihaleht mu kuummärjal kehal, alati olemas, alati aitamas. Südamesosinaid sätib salmidesse, hingehõisked paneb helisema, lihtsad laused põimib lauluks..minu sees ja ka teistele kuulamiseks, kui kõrvu on.

Kes on see salapärane seltsiline?

Tänan sind, luulekeel!

8 minutit oma luuletules põlemiseks

Igale inimesele on antud vägi luua midagi. Meis kõigis on see olemas ja lööb hõõguma, kui õigel ajal õige inimene sinu sütele oma hingejõuga peale puhub, annab hoogu sinu võlujõule lennata. Kui su ümber on inimesed, kes on igati toetavad ja julgustavad, et sa sa hoiaksid ise endas seda loometuld, mis sütitab sädemeid kuulajais. Et sus põlev tulekuma saaks nähtavaks ka väljaspool sind ennast. Et see kõlaks vastu kuulajate särasilmades, saaks jõudu nende naeratustest, aga samas oleks hoolikalt hoitud! Just selliseid inimesi on olnud minu elus viimastel aastatel, kes leegile õrnalt peale puhudes uue jõu annavad.

Tänu neile hoian ma enda teekonnal jätkuvat sihti nende imeliste inimeste poole, keda olen juba kaua enda eeskujuks pidanud. Kelle suurus minu silmis on nende andekuse julge kasutamine, mis loob imetlusväärset tulemust.

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin loov köögis nagu Jamie Oliver. Kui ma oleksin imelise häälega laulja nagu Enya. Kui ma oleksin vaatamakutsuvate fotode autor Remo Savisaar. Kui ma oleksin suurepärane jutuvestja ja oma lugudega sügavalt puudutav armas Piret Päär.

Minu õnn  on näha maailma ja kogeda elu, ümbritseda see oma hingehea ja südamerõõmuga ning panna kogu see ilu sõnadesse. Sõnad sättida riimideks. Riimid reastada salmideks. Salmidest sünnivad luuletused, milles on suur kogus mind ennast. See on minu suurus. Minu enda silmis. Ja see on see, mis loeb.

Kauni vahtravärvilise oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai minus põlev luuletuli tunda õrna pealepuhumist ja kindlameelset hoidmist. Sain korraga kobeda koguse väga head riimi ja rütmi ning pisarateni liigutavat esitlust Kalju Lepiku luulevõistlusel Aruküla mõisas. Nägin, kuulsin ja tundsin, kui palju on noorte inimeste sees peidus ehedat siirust, puhast ausust, valusat julgust. Nägin sõna jõudu, kui sellele antakse südamesügavusest tõusmiseks hoogu. Nii väga soovin, et sel hetkel nende ilusate inimeste etteloetud Kurbus kuivas kokku, Nõrkus närtsis ja pudenes laiali, Pettumus kukkus kildudeks, Valu veeres vahtralehetede vahele ja Rõõm põimis end nende ümber nagu soe sall.

Suur tänu märkamast ja tunnustamast!

Selle kõige krooniks täitus minu järgmine unistus. Olin ühes loomeruumis inimesega, kelle suurus on tema eesti keelt kaunistavates sõnades, tema keelt rikastavates riimides, tema lahkete silmade soojuses. Vaadake ise!

Tänan sind, armas Leelo Tungal!

Tahtsin juba lapsena Sinu luuletusi “Tähekesest” lugedes, olla Sinu moodi. Osata samamoodi sõnu riimi seada. Täna liigun selle poole! Tänan, et oled eeskujuks! ❤

Foto: Eva Linno

 

Ja algab taas!

Sa tulidki! Tere, sügis! Viimastel aastatel muud ei kuulegi, kui Eestimaal on 4 aastaaega asendunud kahega – kevad ja lõputu sügis. Mis on saanud korralikust talvekülmast ja suvesoojast?

Kes otsib põhjuseid virisemiseks, sel on lihtsamast lihtsam ju – ärkad ja alustad… Küll on jube ilm.. Mis asja need linnud röögivad?.. Kus mu hommikumantel on?… Mida ma tänase päevaga peale hakkan?.. Oh ja ah igasl sammul. Kuulud sa nende hulka, kes niimoodi oma päeva alustavad? Või enne, kui silmad avad, lased kujutlusel endale maalida imelise päeva alguse. Päike on tõusnud enne mind ja juba valgustab maad… Kuulatan, kas täna ka mind linnulaul tervitab?… Lippan õue kleidiväel ja lasen hommikukargusel keha üles äratada, kastemärg rohi jalgu silitamas… Kui palju võimalusi pakub mulle uus päev!

Olen jaaniööl sündinud, armastan suve ja päikesevalgust. Armastan ja vajan seda motiveerijaks, ärgitajaks, taganttõukajaks, suunajaks, tunnustajaks ja toetajaks. Iga mõte saab ilusama ilme, kui mõelda seda päikesepaistel. Iga tegu saab tõhusamalt tehtud, kui teha seda koos päikesega. Iga väljaöeldud sõna on kantud rõõmust ja rahulolust, kui neisse lisada päikesesoojust. Olen päikeselaps ja saan tema valgusest jõudu ja väge.

Samamoodi innustab mind tulevikku vaatama, sihte seadma ja nende nimel tegutsema kevade värskus, rohelus ja esimesed õitsvad lilled. Neid ootan praegu samasuguse õhinaga nagu lapsena jõule või sünnipäeva. Mõnele on sügis ja koolialgus lävepakuks, millelt astuda uusi samme enda elu muutmiseks. Mina teen seda koos järjest pikeneva päevavalgusega kevadel, koos esimeste laululindude ilmumisega koduaeda, koos sulava lume alt piiluvate lumikellukeste roheliste tippudega, koos talvevammuse vahetamisega õhemate riiete vastu. Minu “õitsemine” käib koos sirelite ja kirsipuudega, õhetan ühes õunapuuroosade õitega ning laen end täis tegutsemistahet sinililledesinast.

Talv tuleb ikka ootamatult, veel siis, kui viimsed lilled alles õites või lastele talvevarustuse ostmine alles plaanides. Äratab meid ühel hommikul üllatava valge jumega ning ehmatava karge õhuga. Ja siis mõnel aastal tõmbub tagasi, mõnikord jääbki maad katma ning tuleb lisagi. Talvevalgus on hoopis teise mõjuga kui suvel. Talvine lumevalgus on kristalselt puhas ja õrn, mida oma sammudega ei tahaks kuidagi kriipida, aga liikuma peab. Need lumised loojangud, need tormavad tuisutuuled, need rinnuni sadanud lumehanged ning sulailma lumememmed. Need on talve ilusaimad hetked. Oled sa lähedalt vaadanud lumehelvest? Oled sa jälginud nende hääletut liuglemist oma kindale? Võta selleks aega ja naudi… vaikust, õrnust, puhtust.

Ongi ring täis ning jälle käes aeg, mil suvi asub lehvitama ning lubab sügisel valitsemise üle võtta. Mulle meeldib me sügis. Meeldib see värvide kirkus ja vähehaaval vaibuv tormamine. Hakkan koos loodusega endasse koguma küpsust, valmisolekut, rahunemist ning tasakaalu. Viljad on meid tervistavalt rõõmustanud, lilleaed on pakkunud silmailu, linnulaul asendunud vaikse lehesahinaga ning hing on valla vaikusele, meelerahule.

Kes kuidas näeb, tunneb ja tajub. Nii me päevad mööduvadki. Nii me elu elatud saabki. Kurtes ja kirudes või hoopis rõõmustades ja särades. Valik on meie endi teha…

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

Täna köitsin sügist kimpu

Langes valgeid helbeid

…must maa sai valge kuue – laulis kunagi Estin ja igal aastal esimese lumega tulevad just need lauluread meelde. Tänavu nägin ärgates esmakordselt valget ollust murul 25. oktoobril. Tea, kas need kuupäevade ülestähendused ka midagi määravad, aga inimesel on kombeks oma “esimesed” siiski ajaloo hüvanguks ära märkida või lausa kirjalikult talletada. Tänapäeval saab enamus elamusi-sündmusi ka fotona jäädvustada, mis annab sellele veel suurema mõju.

Lapsemeelsus tiris mind loomulikult koos kaameraga õue seda hetke nautima. Viimased lilleõied said endale lumemütsid pähe ja seni kollaste lehtedega kaetud muruvaipa kaunistas taustaks helevalge kanga. Peale minu kepsutas rõõmsalt valgel kattel ka meie Thaila. 🙂

Ja just selle esimese lumega poeb tasahilju hinge ka lapselik jõuluootus. Andmise aeg. Märkamise aeg.  Minul vähemalt. Aeg, mil mõtlen rohkem teiste kui enda peale, akna taga tiirutavate suleliste peale, lähedal ja kaugel olevate abivajajate peale… Miks just nüüd meenutavad end tegemata või tegemistootavad heateod?

…ei tule iialgi esimene lumi tagasi, ta sinu juurde ainult mälestustes jääb.

Sügis süütab hinges leegi… Sellesamuse pimeda aja üleelamiseks, energia ja heade emotsioonide hoidmiseks ning teistega jagamiseks, näitab valgust õhtuhämaruses ja hommikuhalluses. Ja sõrmed sügelevad kodutarre lisama omalt poolt valgust, hubasust, õrnust. Kusagilt kaugetest aegadest, esivanemate südamesoojusega täidetuna, juuripidi edasiantuna, on see tulevalgel istumine sügisõhtutel ju tänasesse päeva kaasa tulnud. Olla koos, olla lähedal, olla hing hinge ligi. Rääkida, kuulata, vaikida… Olla olemas….

S(h)oktoober

Aeg on hakanud liikuma eriliselt kiires tempos. Mõne päeva õhtul küsin endalt, kuhu see kadus? Või kuhu kadusin ma ise keset olemist?

Enda jaoks ja endast rääkides, on 30+n parem kui varem. Jõudu ärgata on rohkem, midagi teha tahtmine on tagasi ning sügelemise vastu saadud rohi aitab nii palju, et öösel jagub undki enamaks kui paar tundi. 🙂 Parim on see, et kellaajalisi kohustusi nüüd mõneks ajaks (loe: aastaks) ehk enam ei ole. Kolleegid tegid viimasel päeval ilusate sõnadega südame soojaks ja tõid õnnepisaradki silmanurka. Suurim tunnustus tuli aga ühelt oma rühma mõnusalt marakratilt poisilt, kelle kingituse, lilled ja kaardikese eile sain. 🙂

Ilmast on ikka hea rääkida. Loodus valmistub samuti puhkamiseks ning rohelist õuemuru kattev kollane lehevaip on kindel märk sellest. Samuti ühel ööl lillepeenralt üle käinud külmakraadid, mis daaliad mustaks muutsid ning veidi vapramad astrid veel püsti ja õitsema jätsid. Tõeline soktoober, sest kapist välja otsitud soojad sokid on vägagi asja ette ning isegi lapsed küsivad salli ja kindaid. Said nemadki oma õppetunni kätte.

Minule kui üle keskmise pabistajale oli eilne päev ka väike shoktoobripäev. Meie armas Pätu kiisu ei söönud juba teist päeva, oksendas, iiveldas ja magas enamuse ajast. Ei häält, ei liikumist. Loomulikult lasin kohalikul loomaarstil midagi arvata ja see kõlas umbes nii, et kindlasti oleks vaja käia kliinikumis. Kuna eile õhtuks asi ei paranenud,siis Tartu väikeloomakliinikusse saime aja kell 22 ja nii me sinna kihutasimegi. 22.15 võeti Pätu koos oma noore perenaisega sisse, kuna mina nõrganärviline jäin kenasti ooteruumi istuma. 23.20 saime teada, et meie võitleja-loom ei lase ennast ilma uinutava süstita aparaatide all uurida ja nii saime oodata veel mõned kümned minutid süsti mõju ja siis uuringute tulemusi. 00.25 saime maharahustava sõnumi, et midagi patoloogilist ei leitud, vaid üks esihammas on ära murdunud ja see võib teha valu ja segada söömist. Mis aga seda oksendamist ja iiveldamist tekitas, ei osanud ka spetsialistid öelda. Ehk on midagi söönud, mis soolestikku ärritas? Saime kunstunest ärganud segaduses kassikese ja vajalikud rohud kaasa ning võisime koju sõita. Et siis mõne aja pärast, kui ta sellest olukorrast toibub, tagasi minna ja lasta see pahategija poolik hammas eemaldada. Siin üks varem tehtud pilt meie särasilmsest karvasest lemmikust. 🙂

Kodus on hea olla. Vaher raputab veel viimaseid kollaseid lehti vaikselt alla ja muffinid hommikukohvi kõrvale maitsevad imehästi. Las aeg tõttab. Igas päevas on kuhjaga õnnehetki ja rõõmustamise põhjusi. Tuleb need vaid üles noppida.

Õnnelikku kuldset sügise jätku kõigile! 🙂

 

Värviline

Kunstnik Sügis – värvimaias,

kõnnib ringi minu aias.

Laialt pintslitõmbeid jagab

kõigile, kes ainult tahab.

Sinitaevas sõuavad

valged pilvemassid.

Pintseldada jõuab ta

vahtraid, leppi, kaski.

Kollast värvi näitab veel,

kuigi pole lill,

uhkelt kõrguv mulla seest

oma aia till.

Vees on ilu, vesi on elu

November sammub tasa mööda karjamaid ja metsaradu, jättes endast sillerdavaid märke samblavaibale ja rohukõrrele. Milline elu on igas pisemaski veepiisas!!

Kui värvikirev oktoobrikuu oma värvipotid kokku korjab, saabub november – tavaliselt ühetooniline hallikaspruun. Siin-seal vilksab sisse ka mõni roheline tärkav taliviljapõld või kollendav heinamaa. Ühes sellises uduhallis novembripäevas õnnestus mul siiski mõni eredam värvilaik tabada.

Kohe-kohe saab see mittemidagiütlev hall aeg otsa, et teha ruumi uutele värvidele – laste (ja kindlasti ka paljude täiskasvanute) silmis lööb särama jõuluootuse tuluke ja see sära valgustab ka kõige pimedamat päeva. 🙂

Üks imeline…

Sellisele pealkirjale võiks lisada nüüd vastavalt tundele igasuguseid lõppe. Sõnamängud on mulle alati meeldinud. 😉

Täna sobib siia “üllatus”, mille kohta hetkel suuremat kommentaari ei tule. Samuti väärib seal kohta “kingitus”, mille eest olen südamest tänulik oma kõige kallimale. “täideläinud soov” on ka sobilik. Sõnaga – imeline oktoobrikuu, mis pakkus nii palju meeldejäävat ja kaunist. Hoian neid hetki südames alles, et nende najal üles ehitada iga uus päev. Rõõme täis, õnnelikud, oodatud, imelised. 🙂

Miks ma üldse selle postituse tegin? Peamine põhjus on hoopis ühes pildis. Olen juba paar aastat mõlgutanud meeles oma unistust, et kui… mulle antakse võimalus valida, mida ma kõige rohkem tahaksin oma ajaga peale hakata, siis see oleks pühendatud fotograafiale. Kõigepealt käiksin läbi koolituse, mis annaks kindlustunnet kaameraga ringi käies klõpsida. Seejärel soetaksin endale korraliku aparaadi, mis kõik minu soovid rahuldaks (olen praegu ka peaaegu rahul, mõni lisavidin on vaid mõnikord puudu). Kui koolis käidud ja tehnika olemas, siis läheksin oma unistustemaale – Itaaliasse ja asuksin oma oskusi lihvima. Harjutada, harjutada, harjutada – see on ainuke võimalus saada vilumusi.

Tagasi koduses Eestis, võtaksin ette pikemaid loodusretki ja looduse keskel viibimisi, et ühel päeval oleks mul nii palju julgust ja materjali, et kutsuda kõiki soovijaid päris oma näitusele või siis köita neist fotodest loodusraamat “minu moodi”.

See viimane mõte tekkis alles hiljuti, kui mõni päev tagasi koduteel seda lummavat vaatepilti õnnestus tabada. Ma ei ole sugugi oma saba kergitaja, aga seekord tundsin küll uhkust. Väga hea pilt sai! Sama väidavad ka FB Loodusesõprade grupis umbes 600 inimest. Suur tänu!

Kuldne sügis, kuldne kuu, kuldsed sõnad

Ja tahaks kohe edasi jätkata seda kuldset loetelu – kuldne vaikus…

Olles nüüd kolm viimast kuud elanud (või õigemini elu sisse seadmas) omas majas, on see viimane saanud hoopis teise tähenduse. Liiga palju on seda vaikust. Mõnikord tahaks kohe mõnuga seda lõhkuda ja nii ma trepist üles laste kambritesse marsingi. Sest olles küll ühe katuse all, ühes armsas kodus, ei ole enam neid vilksamisi laste toa ukse vahelt piilumisi – “Mis teed?” Selleks, et näha, kuulda, olla füüsiliselt ühes ruumis, tuleb ühel osapooltest end liigutada teisele lähemale. Tavaliselt hakkan mina kibelema, kui liiga kaua pole kellegagi sõnagi vahetanud (kass ja koer jäävad seekord mängust välja). Nii ma astungi sammu ja kuldsest vaikusest saab vaikne vestlushetk. Algus on ikka sama – “Mis teed?” 😉

Suur tänu ilmataadile vägagi ilusa vananaistesuve eest, mis siiani kestab. Nii olen saanud (kui mälukaart on meeles kaamerasse pista) päris palju kauneid kuldseid hetki tabada. Sügispäike käib madalamalt ja kuldab veel viimseid lehti puudel ja puu all. Seda mahalangenud lehtede lõhna ei unusta vist küll kunagi.

Täna sain pildimasinasse ka kuldse kuu. Kahjuks minu aparaat paremat ei võimalda, aga ise olen rahul. Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, ütle tal, teda armastan ma…. 🙂

Ja selle video sõnum on minu jaoks tõeliselt kuldne!