Langes valgeid helbeid

…must maa sai valge kuue – laulis kunagi Estin ja igal aastal esimese lumega tulevad just need lauluread meelde. Tänavu nägin ärgates esmakordselt valget ollust murul 25. oktoobril. Tea, kas need kuupäevade ülestähendused ka midagi määravad, aga inimesel on kombeks oma “esimesed” siiski ajaloo hüvanguks ära märkida või lausa kirjalikult talletada. Tänapäeval saab enamus elamusi-sündmusi ka fotona jäädvustada, mis annab sellele veel suurema mõju.

Lapsemeelsus tiris mind loomulikult koos kaameraga õue seda hetke nautima. Viimased lilleõied said endale lumemütsid pähe ja seni kollaste lehtedega kaetud muruvaipa kaunistas taustaks helevalge kanga. Peale minu kepsutas rõõmsalt valgel kattel ka meie Thaila. 🙂

Ja just selle esimese lumega poeb tasahilju hinge ka lapselik jõuluootus. Andmise aeg. Märkamise aeg.  Minul vähemalt. Aeg, mil mõtlen rohkem teiste kui enda peale, akna taga tiirutavate suleliste peale, lähedal ja kaugel olevate abivajajate peale… Miks just nüüd meenutavad end tegemata või tegemistootavad heateod?

…ei tule iialgi esimene lumi tagasi, ta sinu juurde ainult mälestustes jääb.

Sügis süütab hinges leegi… Sellesamuse pimeda aja üleelamiseks, energia ja heade emotsioonide hoidmiseks ning teistega jagamiseks, näitab valgust õhtuhämaruses ja hommikuhalluses. Ja sõrmed sügelevad kodutarre lisama omalt poolt valgust, hubasust, õrnust. Kusagilt kaugetest aegadest, esivanemate südamesoojusega täidetuna, juuripidi edasiantuna, on see tulevalgel istumine sügisõhtutel ju tänasesse päeva kaasa tulnud. Olla koos, olla lähedal, olla hing hinge ligi. Rääkida, kuulata, vaikida… Olla olemas….

S(h)oktoober

Aeg on hakanud liikuma eriliselt kiires tempos. Mõne päeva õhtul küsin endalt, kuhu see kadus? Või kuhu kadusin ma ise keset olemist?

Enda jaoks ja endast rääkides, on 30+n parem kui varem. Jõudu ärgata on rohkem, midagi teha tahtmine on tagasi ning sügelemise vastu saadud rohi aitab nii palju, et öösel jagub undki enamaks kui paar tundi. 🙂 Parim on see, et kellaajalisi kohustusi nüüd mõneks ajaks (loe: aastaks) ehk enam ei ole. Kolleegid tegid viimasel päeval ilusate sõnadega südame soojaks ja tõid õnnepisaradki silmanurka. Suurim tunnustus tuli aga ühelt oma rühma mõnusalt marakratilt poisilt, kelle kingituse, lilled ja kaardikese eile sain. 🙂dsc05746

dsc05737

Ilmast on ikka hea rääkida. Loodus valmistub samuti puhkamiseks ning rohelist õuemuru kattev kollane lehevaip on kindel märk sellest. Samuti ühel ööl lillepeenralt üle käinud külmakraadid, mis daaliad mustaks muutsid ning veidi vapramad astrid veel püsti ja õitsema jätsid. Tõeline soktoober, sest kapist välja otsitud soojad sokid on vägagi asja ette ning isegi lapsed küsivad salli ja kindaid. Said nemadki oma õppetunni kätte.

Minule kui üle keskmise pabistajale oli eilne päev ka väike shoktoobripäev. Meie armas Pätu kiisu ei söönud juba teist päeva, oksendas, iiveldas ja magas enamuse ajast. Ei häält, ei liikumist. Loomulikult lasin kohalikul loomaarstil midagi arvata ja see kõlas umbes nii, et kindlasti oleks vaja käia kliinikumis. Kuna eile õhtuks asi ei paranenud,siis Tartu väikeloomakliinikusse saime aja kell 22 ja nii me sinna kihutasimegi. 22.15 võeti Pätu koos oma noore perenaisega sisse, kuna mina nõrganärviline jäin kenasti ooteruumi istuma. 23.20 saime teada, et meie võitleja-loom ei lase ennast ilma uinutava süstita aparaatide all uurida ja nii saime oodata veel mõned kümned minutid süsti mõju ja siis uuringute tulemusi. 00.25 saime maharahustava sõnumi, et midagi patoloogilist ei leitud, vaid üks esihammas on ära murdunud ja see võib teha valu ja segada söömist. Mis aga seda oksendamist ja iiveldamist tekitas, ei osanud ka spetsialistid öelda. Ehk on midagi söönud, mis soolestikku ärritas? Saime kunstunest ärganud segaduses kassikese ja vajalikud rohud kaasa ning võisime koju sõita. Et siis mõne aja pärast, kui ta sellest olukorrast toibub, tagasi minna ja lasta see pahategija poolik hammas eemaldada. Siin üks varem tehtud pilt meie särasilmsest karvasest lemmikust. 🙂dsc05697

Kodus on hea olla. Vaher raputab veel viimaseid kollaseid lehti vaikselt alla ja muffinid hommikukohvi kõrvale maitsevad imehästi. Las aeg tõttab. Igas päevas on kuhjaga õnnehetki ja rõõmustamise põhjusi. Tuleb need vaid üles noppida.

Õnnelikku kuldset sügise jätku kõigile! 🙂

 

Vees on ilu, vesi on elu

November sammub tasa mööda karjamaid ja metsaradu, jättes endast sillerdavaid märke samblavaibale ja rohukõrrele. Milline elu on igas pisemaski veepiisas!!

DSC02643

DSC02665

DSC02677

Kui värvikirev oktoobrikuu oma värvipotid kokku korjab, saabub november – tavaliselt ühetooniline hallikaspruun. Siin-seal vilksab sisse ka mõni roheline tärkav taliviljapõld või kollendav heinamaa. Ühes sellises uduhallis novembripäevas õnnestus mul siiski mõni eredam värvilaik tabada.

DSC02628

DSC02653

DSC02685

DSC02692

Kohe-kohe saab see mittemidagiütlev hall aeg otsa, et teha ruumi uutele värvidele – laste (ja kindlasti ka paljude täiskasvanute) silmis lööb särama jõuluootuse tuluke ja see sära valgustab ka kõige pimedamat päeva. 🙂

Üks imeline…

Sellisele pealkirjale võiks lisada nüüd vastavalt tundele igasuguseid lõppe. Sõnamängud on mulle alati meeldinud. 😉

Täna sobib siia “üllatus”, mille kohta hetkel suuremat kommentaari ei tule. Samuti väärib seal kohta “kingitus”, mille eest olen südamest tänulik oma kõige kallimale. “täideläinud soov” on ka sobilik. Sõnaga – imeline oktoobrikuu, mis pakkus nii palju meeldejäävat ja kaunist. Hoian neid hetki südames alles, et nende najal üles ehitada iga uus päev. Rõõme täis, õnnelikud, oodatud, imelised. 🙂

Miks ma üldse selle postituse tegin? Peamine põhjus on hoopis ühes pildis. Olen juba paar aastat mõlgutanud meeles oma unistust, et kui… mulle antakse võimalus valida, mida ma kõige rohkem tahaksin oma ajaga peale hakata, siis see oleks pühendatud fotograafiale. Kõigepealt käiksin läbi koolituse, mis annaks kindlustunnet kaameraga ringi käies klõpsida. Seejärel soetaksin endale korraliku aparaadi, mis kõik minu soovid rahuldaks (olen praegu ka peaaegu rahul, mõni lisavidin on vaid mõnikord puudu). Kui koolis käidud ja tehnika olemas, siis läheksin oma unistustemaale – Itaaliasse ja asuksin oma oskusi lihvima. Harjutada, harjutada, harjutada – see on ainuke võimalus saada vilumusi.

Tagasi koduses Eestis, võtaksin ette pikemaid loodusretki ja looduse keskel viibimisi, et ühel päeval oleks mul nii palju julgust ja materjali, et kutsuda kõiki soovijaid päris oma näitusele või siis köita neist fotodest loodusraamat “minu moodi”.

See viimane mõte tekkis alles hiljuti, kui mõni päev tagasi koduteel seda lummavat vaatepilti õnnestus tabada. Ma ei ole sugugi oma saba kergitaja, aga seekord tundsin küll uhkust. Väga hea pilt sai! Sama väidavad ka FB Loodusesõprade grupis umbes 600 inimest. Suur tänu!

DSC02498

Kuldne sügis, kuldne kuu, kuldsed sõnad

Ja tahaks kohe edasi jätkata seda kuldset loetelu – kuldne vaikus…

Olles nüüd kolm viimast kuud elanud (või õigemini elu sisse seadmas) omas majas, on see viimane saanud hoopis teise tähenduse. Liiga palju on seda vaikust. Mõnikord tahaks kohe mõnuga seda lõhkuda ja nii ma trepist üles laste kambritesse marsingi. Sest olles küll ühe katuse all, ühes armsas kodus, ei ole enam neid vilksamisi laste toa ukse vahelt piilumisi – “Mis teed?” Selleks, et näha, kuulda, olla füüsiliselt ühes ruumis, tuleb ühel osapooltest end liigutada teisele lähemale. Tavaliselt hakkan mina kibelema, kui liiga kaua pole kellegagi sõnagi vahetanud (kass ja koer jäävad seekord mängust välja). Nii ma astungi sammu ja kuldsest vaikusest saab vaikne vestlushetk. Algus on ikka sama – “Mis teed?” 😉

Suur tänu ilmataadile vägagi ilusa vananaistesuve eest, mis siiani kestab. Nii olen saanud (kui mälukaart on meeles kaamerasse pista) päris palju kauneid kuldseid hetki tabada. Sügispäike käib madalamalt ja kuldab veel viimseid lehti puudel ja puu all. Seda mahalangenud lehtede lõhna ei unusta vist küll kunagi.

DSC02155 DSC02172

DSC02219

DSC02455

Täna sain pildimasinasse ka kuldse kuu. Kahjuks minu aparaat paremat ei võimalda, aga ise olen rahul. Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, ütle tal, teda armastan ma…. 🙂

DSC02473

Ja selle video sõnum on minu jaoks tõeliselt kuldne!

Meelerahu otsimas

Vaba päeva võlu – ärkasin seekord juba siis, kui päike oli päris kõrgel taevas ja tõotas tulla imeline päev. Nii ma oma keha ja vaimu matkamiseks valmis seadsingi ning retk võis alata. 😉

Järvamaa on minu kodupaik ju alles kolmandat kuud ja seega veel täiesti avastamata. Täna otsustasin minna ringreisile koduümbrusesse. Kilomeetrid kadusid kiirelt ja ühest metsatukast välja jõudes, peatus mu pilk kõrgetel puudel ja mingil ehitisel keset põldu. Tavaliselt on seal siis ikka elumaja, aga seekord jäid majad pisut eemale. Astusin päikesekullas vahtralehti jalaga segades tasasel sammul väikesest tõusust üles. Minu ees avanes selline kaunis pilt.

DSC02210

Silma hakkas juba kaugelt see ristimärk ja nii ma arvasingi, et ju see mingi matmispaik ehk on. Õnneks oli selle juures ka huviliste jaoks väike märgusõna teadetetahvlil. Kohe saigi pilt selgemaks.DSC02214

Mind kui kivihuvilist paelus väga see kiviaed. Ja need kuldsed vahtralehed selle ümber. Tõeline sügisrõõm on sahistada jalgadega lehtedesse teed kuldses päikesepaistes. Täna sain seda teha! Hing täitus rahu ja vaikuse ja õnnetundega. Polegi midagi erilist vaja! Loodus pakub valikuid ja kes tahab, haarab kinni! Mina olen esimene!!! 🙂

DSC02228

Alles siis, kui lehesahin oli sahistatud, söandasin piiluda üle aia ning ka väravast sisse astuda.

DSC02233

Kahel pool puude all olid pingid. Ju need ikka jalgade puhkamiseks ole mõeldud, aga mitte ei tahtnud neid lehemustreid seal segamini ajada, mis sügistuul loonud ning nii ma lihtsalt seisin seal. Hingasin sügavalt endasse sügisele tuttavat värviliste lehetede lõhna ning lasin vaikusel hinge paitada. Nii hea! Lausa suurepärane!DSC02250

DSC02241

Peale vaikusehetke hakkas kõrvus helisema tuttav lauluviis, mis väga hästi nende piltide juurde sobib.

Kõik see kuldne sügisene ilu andis nii palju energiat, samas vaigistas kõik tormituuled ja ruttamised mõtteis ning kõige rohkem kogesin otsitud meelerahu. Jah, vaikus on kuldne… 🙂