Iga mehe õudusunenägu

Ma ei ole mees. Ma olen südamest õnnelik, et olen sündinud selles elus naisena, eelmisi ma lihtsalt ei mäleta ja järgmiste kohta ka ennustusi pole. Aga ma elan koos mehega. Ja tema muhe huumor on kindlasti üks parimaid omadusi, mis mind tema juures köidab. Ja just selliseks naljanumbriks ta alloleva pööraski.  😉

Algas kõik selle postituse lõpus olevaga. Meie armas Valgeke ehk siis Pätu saigi endale uue aja looma(hamba)arsti vastuvõtuks, et tal poolik hammas kirurgiliselt ära opereerida. Kass ja kassi tugiisik (tütreke) asusid Tartu poole teele. Kuna mina hetkel veel veeren tasa ja targu ühest ruumist teise, siis jäin sedakorda teadlikult koju.

Kell 9 anti kass arstide hoole alla ja kell 13 lubati helistada, kuidas läinud on. Kuna eelmisel korral öötundidel esmaabis käies oli piisavalt ooteaega, siis muu jutuajamise sekka mainisime, et Pätu on kastreerimata ja kahjuks koos kolimisega ka sirtsutab suvalistesse kohtadesse, mis mind juba tigedalt turri ja tagajalgadele ajab. Peale seekordset läbivaatust, selgus, et poolik hammas on ise välja tulnud, haav vajab vaid korralikku puhastust. Aga kuna kass nagunii narkoosi all, siis me võime ju selle teise probleemi ära lahendada? Kui ma mõnikord väga soovin, et see armas karvakera saaks mu inimkeeli räägitud jutust veidigi aru, siis nüüd oleks see olnud halvim, mis ühe meesolevusega juhtuda võib. Sulle öeldakse, et lähed hambaarsti juurde, lased end südamerahus magama uinutada ja ärgates…. oled hoopis millestki muust ilma, kui see poolik hammas! 😀

Nii see tehtud saigi. Nüüd on meil kodus kaks Otto-Triinu, sest Miisu me juba sellise staatusega endale saimegi. 😀 Toibumine läks kenasti. Koju jõudes väheke tiira-taara kõndimist, aga muidu rahulikum kui varem. Ei “laula” enam öösiti, pole vaja ka detektiivi mängida, et leida üles just see koht, kus “härra” on märgistamas käinud. Ehk saame nüüd vaibad ka maha panna… 🙂

S(h)oktoober

Aeg on hakanud liikuma eriliselt kiires tempos. Mõne päeva õhtul küsin endalt, kuhu see kadus? Või kuhu kadusin ma ise keset olemist?

Enda jaoks ja endast rääkides, on 30+n parem kui varem. Jõudu ärgata on rohkem, midagi teha tahtmine on tagasi ning sügelemise vastu saadud rohi aitab nii palju, et öösel jagub undki enamaks kui paar tundi. 🙂 Parim on see, et kellaajalisi kohustusi nüüd mõneks ajaks (loe: aastaks) ehk enam ei ole. Kolleegid tegid viimasel päeval ilusate sõnadega südame soojaks ja tõid õnnepisaradki silmanurka. Suurim tunnustus tuli aga ühelt oma rühma mõnusalt marakratilt poisilt, kelle kingituse, lilled ja kaardikese eile sain. 🙂dsc05746

dsc05737

Ilmast on ikka hea rääkida. Loodus valmistub samuti puhkamiseks ning rohelist õuemuru kattev kollane lehevaip on kindel märk sellest. Samuti ühel ööl lillepeenralt üle käinud külmakraadid, mis daaliad mustaks muutsid ning veidi vapramad astrid veel püsti ja õitsema jätsid. Tõeline soktoober, sest kapist välja otsitud soojad sokid on vägagi asja ette ning isegi lapsed küsivad salli ja kindaid. Said nemadki oma õppetunni kätte.

Minule kui üle keskmise pabistajale oli eilne päev ka väike shoktoobripäev. Meie armas Pätu kiisu ei söönud juba teist päeva, oksendas, iiveldas ja magas enamuse ajast. Ei häält, ei liikumist. Loomulikult lasin kohalikul loomaarstil midagi arvata ja see kõlas umbes nii, et kindlasti oleks vaja käia kliinikumis. Kuna eile õhtuks asi ei paranenud,siis Tartu väikeloomakliinikusse saime aja kell 22 ja nii me sinna kihutasimegi. 22.15 võeti Pätu koos oma noore perenaisega sisse, kuna mina nõrganärviline jäin kenasti ooteruumi istuma. 23.20 saime teada, et meie võitleja-loom ei lase ennast ilma uinutava süstita aparaatide all uurida ja nii saime oodata veel mõned kümned minutid süsti mõju ja siis uuringute tulemusi. 00.25 saime maharahustava sõnumi, et midagi patoloogilist ei leitud, vaid üks esihammas on ära murdunud ja see võib teha valu ja segada söömist. Mis aga seda oksendamist ja iiveldamist tekitas, ei osanud ka spetsialistid öelda. Ehk on midagi söönud, mis soolestikku ärritas? Saime kunstunest ärganud segaduses kassikese ja vajalikud rohud kaasa ning võisime koju sõita. Et siis mõne aja pärast, kui ta sellest olukorrast toibub, tagasi minna ja lasta see pahategija poolik hammas eemaldada. Siin üks varem tehtud pilt meie särasilmsest karvasest lemmikust. 🙂dsc05697

Kodus on hea olla. Vaher raputab veel viimaseid kollaseid lehti vaikselt alla ja muffinid hommikukohvi kõrvale maitsevad imehästi. Las aeg tõttab. Igas päevas on kuhjaga õnnehetki ja rõõmustamise põhjusi. Tuleb need vaid üles noppida.

Õnnelikku kuldset sügise jätku kõigile! 🙂

 

Roniloom

Kuidas muutub elu korterikassil, kellele õueskäimine on üsna tundmatu teema.  Meie Kiisu-Pätu kohaneb uue eluolu ja uute võimalustega. Näiteks, kuidas mööda kiviseina üles ronida, et soovitud eesmärgile jõuda?

DSC07296 DSC07303 DSC07307 DSC07315

Ühel hetkel leidis ta üles katuseakna, millest on võimalik minna maailma avastama – kõrgustest! Mis te arvate, kumb rohkem pabistas, kas kass katusel või mina maa peal? 😀

DSC06969

Mõlemad oleme aga rahul ja happy-d tänu suvesoojale. Minul on ainult kergem palavusega toime tulla, kuna paratamatult satun ka mina laste veesõja lahingutesse. Pätu lebotab lihtsalt ükskõik-kus. 😀

DSC07161

Jaanist jäätiseni

Jahedad jaanid said mööda. Oli eestlaslikku grilli-chilli-lõkketuld ja vihmasadu. Ei saanud selgi aastal ilma paksema kehakatteta jaaniööl ringi joosta. Pisikesed “püromaanid” nautisid luba tuld süüdata ja selles puuoksaga sorkida. Muidugi tuli alles siis meelde, et sellesama oksa otsa oleks mõnusasti vahukommid sobinud, aga poeskäigul ei rääkinud sellest keegi. Lepiti siis grillvorsti ja lihaga. Küll tuleb neid mõnusaid suviseid lõkkeõhtuid veel. Koos vahukommidega siis. 😉

DSC06452

Usk paremasse homsesse aitab tavaliselt, kui mitte alati. Nii läksid meist üle ka vihmapilved ja tugevad tuulehood koos jaheda õhuga. Algas õige ja kauaoodatud suverõõm! Lastele ja lastemeelsetele sai üles pandud batuut ja kiik. Ootamas on veel õiget kinnitust Tarzani-raja trossid. (Ema närvide pärast 😀 ) Kõigi eriliseks lemmikuks on aga võrkkiik. Selles vedelemismugavuse nautimiseks päris järjekorda pole veel tekkinud. Oleme ikka kenasti üki-kaki-kommi-nommi lugedes paika saanud, kes kuna. Mina tegelesin seal küll suuresti lebamise, akude laadimise ning unistamisega, aga ühel hetkel tegin silmad lahti.  Ja mulle avanes selline vaade:

DSC06830

Kui leidsin endas veidigi tahtmist pead keerata, siis vasakule vaadates nägin seda pilvepüramiidi:

DSC06834

Paremal pool olid valged tupsud end suvaliselt mööda taevalaotust laiali puistanud, ei mingeid reegleid ega korrapärasust – puhkus ju ometi:

DSC06833

Suurim rõõm ihule ja hingele on ikka päikesest! Piilusin pisut:

DSC06837

Unistada on hea ja selleks peab igas päevas leidma aega. Minu mõtted uitasid mööda lillelisi välju ja silme ette kerkisid pildid tuleviku lillelõhnalisest koduaiast. Enne mõte, siis plaan, siis arutelu, siis kooskõla ja siis tegutsema.

lilledAeg sammus omas tempos ja nii kolisin koos oma unistuste ja päikesega soojale trepile. Neile lisandusid ka kiisu-Pätu õnnelik nurrrrrrrr! ja kuum kohv külma jäätisega.DSC06221

Suverõõm on südames ja silmis. Õnnelik on olla. Tänan! 🙂

Moosikarva kass

Kõik algas ühest moosisaiastPätu

ja moosi peale kassist maiast,

kes leidis saia laua pealt,

kui sööjat polnud hetkel seal.

 

Käis kass ümber saia magusa,

lehvis kohevalt saba tal taga.

Tahtis vaid katsuda käpaga,

kuid sai kukkus laualt maha.

 

Kiisu ehmus ja eemale hüppas,

end päästa ta saia eest tahtis.

Toas ringi nüüd valge kass lippab

moosikarva, peab hiirtele jahti.

Nii see lugu juhtus ja kui tütar nägi kassi saba, tuli ka kohe uus sõna käibele – moosikarva kass! Ainut pilti sellest ei lubatud teha, lisasin siis teise, kus meie poiss-kass naudib ka tütarlaste aksessuaare.

Killud toovad õnne?

killud

Kui olen käed pea küljest ära võtnud ja kassile mitte-väga-sõbraliku pilgu saatnud, haaran harja kätte ja asun koristama. Nagu tavaliselt, nagu tihti viimasel ajal. Ehk oleks vaja see mõttetera ümbersõnastada – kassid toovad õnne! 😉 Siis aga meenuvad kõik musta-kassi-jutud ja jätan selle siiski vaid enda mõtteks.

Võib-olla ongi õnn mu juurde teel, lihtsalt pole kohale jõudnud? Öeldakse ju, et kui ootad ja õnn pole veel sinuni jõudnud, siis ta tuleb kaugelt ja on hiigelsuur. Oota veel!

Ma olen kannatlik. Seni saangi ehk sotti, mis vihjeid elu mulle nende kildudega saadab? Kas peaksin tihedamalt kodu koristama? Kas peaksin hoolsamalt hoidma kiiresti purunevaid asju kodus? Kas peaksin mängima rohkem kassiga, et tema ei mängiks minu asjadega? Kas olen valmis vastu võtma õnne, kui see kohe praegu uksest sisse sajaks? Kuidas ma ennast tunnen praegu, olen ma õnnelik?

See viimane küsimus tundub eriti tugevalt puudutavat hinge. Jah, mul on kõik eluks oluline olemas – katus pea kohal, leib laual, lapsed ja ise terved, töökoht ja igakuine sissetulek(mis, siis et väike) olemas, mis võimaldab täita hädavajalikud materiaalsed vajadused. Millega ma siis rahul ei ole?

Mul on südame salajastesse kambritesse peidetud aastatepikkused salasoovid, mis algavad enamus nii… Kui mul on rohkem raha, siis teen seda, teist ja kahekümnendat. Ei, ma ei ihka miljoneid. Tahan endale ja lastele lubada elamisväärset elu koos mõningate hinge helisema panevate mugavuste ja õnnehetkedega.

Tundub, et minugi õnn seisneb rahas? Tunnistan, et raha on vahend nii mõnegi unistuse täitmisele kaasaaitamiseks, aga minu jaoks pole see siiski elulise tähtsusega. Palju suurem rõõm on praegu puhtaks pestud toapõranast, mille tegemist homsesse edasi lükkasin ja nüüd, tänu kiisule, ongi tehtud! Õnn on pisiasjades! Õnn on ära tunda neid pisiasju suure müra sees. Vajab harjutamist, aga teostatav! Aitäh, Pätu! Tule siia, pai aeg!!! 😉

Pätu

Üksikud asjad

Kulutades täna otsimisele hulga aega ja närvirakke, panin oma mõtted neisse ridadesse kirja.

“Kuhu on jäänud mu kollane sokk?”

mõtleb väikene Lea.

Ei saanud ju hüpata õue, hopp!

Kuhu ta kadus, ei tea? 

Üks sinine sokk ja sõrmkinnas

jäid lebama riiuliäärele.

Kui paarilist pole, siis tuleb neil minna

Üksikute Asjade Saarele.

Astudes teel nad kohtasid

valget kinga ja musta kalossi.

Nad üheskoos edasi astusid,

kuni suud läksid täitsa mossi.

Ei saa ju ühe kingaga vaid

minna õue või sõbraga poodi.

Et lapsed sest õpiksid sedamaid

see õpetlik salmike loodi:

Kui asju on kaks, siis hoia neid koos – 

kaks kinga või sokki või kinnast,

sest üheskoos hoitud asjadest

ei üks saa kaduma minna.

Vastust küsimusele – kuidas saab üks laps iga päev midagi ära kaotada? – ei ole ma veel saanud. Sokkidest-kinnastest ei ole üldse mõtet rääkida, kui mina-ei-tea-kuhu on kadunud 2 dressipluusi, 1 mobiiltelefon, mõned 2-eurosed ja muidugi suuremas koguses LEGOjuppe, mille kadumises ka  meie kiisu-Pätu osaline on, kuna ta nendega mööda elamist pööraselt tagaajamist mängib. Illustreerimise mõttes leidsin aga ühe hoopis teise mängu, mida ka meie Pätu harrastab. 😉BeFunky_DSC05420.jpg