Piduline, lilleline, õnneline

“Nii kaua kui nende karikakarde ilu kestab, nii kaua õitsevad nad sinule. Tõin vaid kõige kaunimad sulle tuppa.” Umbes selliste sõnade ja imearmsa üllatuskingitusega äratati mind sünnipäevahommikul. Minu lemmiklilled! Jaaniööl sündinuna ei oska muud lille tahtagi.

Ise kinkisin endale õieilu kaamera vahendusel ja üks udupehme loojang ka.

Leitud õnn ja armastus

Taas on päevad toonud kaasa ja pakkunud põhjust naeratada, rõõmustada, sügavalt südamest õnnelikult õhata – elu on ilus ja elamist väärt! Kes otsib, see leiab…

Õnneõied oma kodu sirelilt!

Hinges on suuremal hulgal armastust ja loodus pakub seda omalt poolt lisaks. 😉

Mõned kaunikesed koduõuelt.

Ja lõpuks esimene “pääsuke” ehk proua Muu. Asjaosalised teavad ka pikemat lugu.. 😉

Kui õisi täis on taevas ja maa

Õnn laulab hinges.

See suurenes veel,

astudes kahekesi

päikesepalistatud teel.

Käsi su käes,

süda su südame kõrval…

Igasse õide sai peidetud

salasoov,

et iga uus samm

vaid rõõmu juurde tooks.

Enne karikakraid

Ühel hetkel oled

üksi

murumadalal.

Ootad,

küsid,

usud…

Tuleb päev, mil sind tõstetakse

puudekõrgusele.

Näidatakse olemise suurust,

elamise ilu,

armastuse jõudu.

Hoia kinni vaid käest.

Las maha jääb

kõik, mis ei toeta

ja kaks paari jälgi.

Edasi läheme koos…

1. mai – Su endaga tõi

Elu ei juhtu. Elus ei ole juhuseid. Elu on õnnelike ootamiste lõpp ja lootuste täitumine. Elu on armastus ja armastus on elu. Küsi ja sulle antakse. Täpselt see, mida soovisid. Ainult julge küsida!

Unistuste täitumisele aitab kaasa, kui neile poolele teele vastu minna. Mis mina tegin? Paotasin vaid hetkeks välisust, et samme seadma hakata ja rohkem polnud vajagi. Sa tulid ise! Tulid ise. Kaasas sületäis soojust, õhkamapanevat õrnust, hingepugevat hellust ja siirast ning südamest tulevat soovi olla olemas, olla koos.

Seekord ma ei küsi, kas tõesti? Usun lihtsalt, et Sa oledki päriselt olemas. Minu elus. Ma ju ise tahtsin. Tahtsin kõike seda, mida Sina suudad ja tahad mulle pakkuda ja palju rohkem veel. Võtan vastu kogu selle hea oma ellu, sest ma olen seda väärt!

Armastus on ainuke vara, mis jagades kasvab. Anna ja saad topelt tagasi! Minu hinge armastusromaanis on praegu avatud peatükk armastuse suurusest. Tundub, et seda on seal äärest ääreni. Esimesest lõigust viimase reani on sinna kuldtähtedega kirjutatud – ARMASTUS.

Enne kui Sinuni jõudsin, jõudsin imeilusate õiteni. Tänan Sind!

Naistepäevale mõeldes

Minu mängulised päevad jäid sellesse ajahetke, kui 8. märts oli ainuke emadele, vanaemadele, tädidele ja kõigile teistele naistele pühendatud tähtpäev. Sellele eelneval päeval käisin ikka taskupõhjas olevate kopikate eest lillekest ostmas ja alati valmis juurde ka isetehtud kaardike.

Usun siiralt oma kogemuse põhjal, et “mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas”. Mäletan selleks päevaks õpitud luuletusi-laule siiani. Üks neist aga tuli meelde eile, kui jalutasin aias ja otsisin kevademärke. Nagu salmiski, polnud veel nartsissidest juttugi, aga leidsin õrnad valged rõõmutoojad.

Ei saanud ma tänagi
tuua nartsisse
lihtsasse vaasi
lättevee sisse-
õied
neil pole veel
puhkenud valla,
läte
on mattunud
hangede alla…

Tahtsin olla kindel ja asusin seda Paul Haavaoksa luuletust otsima ning leidsin, et olen äraõppinud vaid poole. Aga Tootsi moodi “hästi!!!”, kuna siiani meeles. Nüüd saan lisada ka teise poole, et luuletus oleks täielik ja oma sõnumit rõõmuga kannaks.
Aga siiski
sest päevast ma teadsin,
männioksad su lauale seadsin.
Tunned,
ses kimbus on kevadist helgust,
hinges on lättevee
puhtust ja selgust.
Nagu sel männil
on sügaval juured-
nii ka mu tänu
on sõnadest suurem!

Ilusat naiseks olemise päeva mulle ning kõigile teistele suurtele ja väikestele naistele!:)