Fotojaht jätkub

Kuu alguses alustasin entusiastlikult fotojahti ning täna võin rõõmsalt välja öelda, et sain teiste tugevate tegijatega koos poolfinaali. Juba see on minu jaoks võit! 🙂

Poolfinaalis on 4 teemat, mis on omavahel seotud. Kohe, kui esimene välja hõigati, pakkusin oma mõtetes, et seekord on valitud pildistamiseks 4 elementi. Esimene siis TULI. Foto tegemiseks on seekord aega 5 päeva ja anda tuleb kohe endast parim.

Selle 5 päeva sisse jäid ka jaanid ja imelised jaanilõkked, mida arvasin, et nii mõnigi ära kasutab. Seega loobusin sellest, ehkki imetlen ise väga teiste tehtud lõõmavaid tulekeeli ja sädemeid täis fotosid. Tuli on oma olemuselt hirmutav, aga ka salapärane ja maagiliselt ilus. Tuleb teda vaid ohutus kohas hoida ja kaugelt vaadata. Tuli on looja ja tuli on hävitaja – oleneb, kuidas inimesed temaga ümber käivad.

Esmalt tahtsin neid fotosid teha läbi enese, läbi südame, mille töö on meie eluks hädavajalik ja läbi armastuse, mis on meie elu aluseks. Mõte oli olemas, isegi foto tegemiseks vajalik atribuutika muretsetud ja siis tuli kallimalt teine ideesähvatus.

Kui kasutada ära meie kaunist eesti keelt ja selle mitmetähenduslikku võlu. On hetki elus, kui vajame puhastustuld, et valu ja kibedus saaks lõpetatuse. Nii soovitataksegi panna paberile kirja elu pahupool, kurbus, viha, mis teevad andestamise justkui võimatuks ning lasta tulel viia kaasa kogu see halb. Et kurjus ja valu saaks tuhaks. Seda kergem on lasta sel minna… Nii saigi minu esitatud tööks:

Kui tuli võtab sõna… 

DSC05234

Kui tuli võtab sõna

 

Nagu ikka sai tehtud omajagu neid võtteid, et kõige mõjuvam välja valida. Mõned veel…

Advertisements

Suvine fotojaht VIII

Ja ongi viimane.  Nagu arvata võiski, oli see ka teistest veidi keerukam ülesanne. Teema “Aeg ei peatu” ja eeldati dünaamika kajastamist.

Sain kohe aru, et midagi tuleb liikuma panna ja sellele siis võimalikult hästi pihta saada. Arutlesin endaga, mis on need hetked, kui aeg tegelikult justnagu seisataks.

Esimesena tuli meelde see lause, mida ikka kasutame, kui meid tabab ootamatult mõni ületamatu eluraskus või saame teada pöördumatu haiguse diagnoosi või peame igaveseks hüvasti jätma armsa inimesega – neil hetkil aeg justkui seiskuks meie jaoks. Sellest aga midagi dünaamilist pildile saada, oli minu jaoks sama hästi kui võimatu ülesanne ja ega ma tahtnudki seda kurbusest kantud ideed edasi teostada.

Teisena tuli silme ette pilt sellest, kui näed kedagi kukkumas, aga see hetk on nii kiire, et aidata enam ei saa. Ka selles hetkes võib olla väga palju valu ja pisaraid, nii et lõikasin kiirelt sellegi mõttelõnga katki. Soovin, et neid tuleks kõigil meil võimalikult vähe kogeda.

Sealt edasi hakkas kujutlus liikuma üsna sama rada pidi, aga ilma inimesteta. Vähemalt mina olen selline, kes mõnd õrna eset kildudeks kukkumas nähes, kivistun liikumatuks nagu see peataks aja ja kukkumise. Sealt sain ka idee katsetada klaasi purunemist, aga tulemus ei rahuldanud mind üldse.

Aga kukkumine ise jäi kuidagi kummitama ja nii me pojaga tegime umbes sada võtet palli vette kukkumisest. See andis juba lootust, aga kui lõbusa veemängu lõpus hakkas poja vett ära valama, haarasin kähku fotoka uuesti kätte ja sama kiiresti tekkis ka idee, millest sai ka minu viimane konkursitöö (Suur tänu neile 13 inimesele, kes arvasid, et foto on meeldimist väärt).

Kui vesi voolab aeg… Ta peatub vaid siis, kui kildudeks kukub klaas või südamevalus oled näoli murumadalal maas. Nüüd leia endas see ürgne jõud ja vägi, et tõusta taas…

DSC03453

Nüüd tuleb oodata 22. juunini žürii otsust, kas siin lõppeb minu fotojaht või pääsen edasi poolfinaali. Kui edasi, siis oleks see parim sünnipäevakink, mida oskan tahta. 🙂

 

 

Suvine fotojaht VII

Kui peale lauspäikesepaistest vihma otsimist ning püüdlust iidsetest aegadest midagi leida arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis… Nagu arvata võib, saab ikka! Aga ka sel korral tuli appi minumoodi lähenemine ja tehtud sai seegi foto.

7. etapi teema oli iseenesest väga mõnus – “Meie inimesed”.  Pildistatavat “objekti” oli ju lihtne leida, aga peale selle nõuab ju konkurss ka kvaliteeti. Mis siis, et konkursi tutvustavas tekstis rõhutatakse, et žürii ei hinda fototöötlemisoskust ega kalli tehnikaga saadud eeliseid, küll aga arvestame loomingulist lähenemist ja julget pealehakkamist. Ometi on siiani ergutusauhindu saanud fotod olnud siiski pisut paremad, kui lihtsalt metsa alla sattunud võhik oma seebikast välja võiks võluda. Või tundub see ainult mulle nii, ei tea.

No igatahes ei heitnud ma meelt ja panin pea tööle. Pildistada sain ma rõõmuga meie pisikest piigat, sest hetkel on ta täiesti “meie inimene” – maailma naba ja päevade päike. Ainult portreest ei piisa ju, tuli midagi välja mõelda, et teistest eristuda, kui kvaliteeti ei suuda pakkuda.

Ja nii sündiski minu võistlustfoto meie armsast Täpikesest! 🙂

Tere! Mina olen särasilm Täpike, juba viieline! Emme-issi päevade päike ja hetkel kõige tähtsam inimene. Kuna igapäevaselt tegeleme elu nautimise ja õnnelik olemisega, siis panime pildi minust kohe raami sisse – jälle üks töö tehtud!

19054890_1394093390674830_173678163419025502_o

Suvine fotojaht V

Ütlen otse ja ilustamata, et see Fotojaht hoiab mind viimastel nädalatel kenasti tegevuses ning pakub mõnusat elevust ja pingetki. See hetk, kui uus teema avaldatakse ja tundub, et no kurrrja küll, pole ju kuidagi võimalik seda oodatud pilti teha.

Nii ka 5. teema “Läbi saju…”. Just eelmisel päeval kallas seda va vihmakest ja siis, kui vaja oli – mitte piiskagi. Muidu ikka kipume kiruma vihmast ilma, nüüd ootasin nagu hinge õnnistust. No ei tule.

Siiski, siiski… Tuleb taas teemale läheneda oma nurga alt, sest väljapääsmatuid olukordi pole ju olemas! Sadu? Kas alati peab see olema vesine? Esmalt meenus lastelaul – lehesadu, lehesadu, kuhu suvi kadus? Lehed kõik puus, ei miskit sadu. Ja siis päästsid mind võililled. Neid äraõitsenud valgeid pehmeid palle terve põllutäis siinsamas, tee neile ainult tuul alla ja võimas sadu käes.

Läks aega umbes pool tundi ja paarkümmend võtet enne, kui mulle meeldivaim valmis sai. Ise olin päris õnnelik ja tundub, et ka teistele meeldis, lausa 28 laiki. 😛

Mõnikord töötavad looduseseadused tagurpidi. Kui ei saja ülevalt, võib sadada alt üles!

DSC02619

Suvine fotojaht IV

Ikka ju usud, et peale tänast on ootamas parem homme. Nii arvasin minagi, et kui üks teema on paras pähkel, siis järgmine ehk toob kergema hingamise. Aga läks jälle vastupidi.

4. teema oli “See oli ennemuistsel aal…”, mis eeldas fotot mõnest väga-väga vanast ehitisest või kodukoha vaatamisväärsusest. Põhiline, et ikka väga vana oleks.

Mõtlesin päris kaua, mida mul oleks sellest kodukülast välja pakkuda, mis kannaks iidset vaimsust või siis mõnda möödunud aegade lugu. Vaatasin oma kodus ringi, selle kahe aasta jooksul, mis siin elatud, on meil vaid üks vana vasest teekann ja õlilamp. Et neist mingi natüürmordi-taoline pilt kokku panna, selleks oleks tahtnud veel midagi lisaks. Ei leidnud ma midagi sobivat ja seega jäi see mõte katki.

Teise variandina kaalusin järgmisel hommikul minna kohalikku vanasse mõisahoonesse, ehk on seal mõni vana ja väärtuslik ornament või mööblitükk, aga selle mõtte pani lukku tugev vihmasadu. Vankriga ei tahtnud kuidagi minna ennast ja pisikest leotama. Läks seegi plaan vett vedama.

Eelmisel õhtul tegin mööda jalutades mõned pildid vanast talumehe abilisest. Aga ei kõnetanud see vana suurreha mind nii tugevalt, et oleksin sellest tehtud fotole ka oma loo juurde kirjutanud. Tööd olen sellega isegi teinud, aga praegu jäi see siiski minu jaoks kaugeks teemaks.

DSC02510

Aeg aga muudkui sammus omasoodu edasi ning midagi konkreetset tuli ikkagi välja mõelda, sest pildistamist vahele jätta poleks ka tahtnud.

Sel päeval oli pisipiigal hea tuju ning võtsin ette oma ammuse plaani taaslavastada temaga minu ühte vähestest lapsepõlvepiltidest. Uue ilmakodaniku sünni korral ju ikka arutletakse, kelle moodi laps on ja kas tütreke on ikka isa moodi, et tagada omale õnnelik elu. Proovisin võimalikult hästi tabada kohta ja poosi ja pilku ja kehahoidu, et oleks tore kõrvutada kahe ajastu fotosid. Tegelikult juba ilma seda pilti tegematagi, on enamus kõrvalseisvaid inimesi öelnud, et meie särasilm on rohkem issi moodi. (No, olgu tal siis õnne ka kuhjaga!)

Pilte klõpsides, liikus peas mõte nendest aastakümnetest, mis seda hetke praegu tollal olnust lahutab. Noorena mõtlesin minagi, et küll need neljakümnendates aastates inimesed on ikka vanad juba. Ja nii saigi pildile lisatud tekst selline:

Lapsena täiskasvanuid vaadates, mõtlesin tulevikust “Oh, millal see veel tuleb!”. Praegu lapsepõlve meenutades ja oma pesamuna vaadates, mõtlen ” Oh, millal see juba oli…” Palju ei mäleta, ju see oli ammu…

DSC02450‘Meie ühine etteaste sai 5 poolthäält.

 

Suvine fotojaht III

3. etapi algus oli esmaspäeval. Aga meil siin kallas hommikust peale vihmakest. Lootsin, et väljahõigatav teema oleks miski, mille tabamiseks piisaks vaid korraks nina toast välja pistmisest. Aga minu jaoks osutus see suuresti vastupidiseks ja päris parajaks pähkliks.

Teema oli “Elas metsas…” ehk lubatud kõik elusolendid sipelgast karuni. No pole ma kunagi eriline linnu-looma pildistaja olnud. Kannatust olekski, aga hetkel sõltub minu looduses viibimise aeg ühe armsa pisiinimese uneajast. Ja samuti on minu oskused ja tehnilised võimalused loomi-linde tabada mitte väga head.

No võtsin siis ikka kätte ja läksin vankritiirule kohalike põldude ja metsade vahele. Linde lendas, aga no ühe käega vankrit lükates ei suutnud ma kuidagi õigeaegselt kaamerat haarata ja pilti teha. Koduõuele tagasi jõudes, pöörasin pilgu madalale, ehk hakkab mõni tegelane sealt silma. Paar sipelgat sibas märjas samblas ringi, aga tänu vihmale oli väljas rohkelt tigusid. Sipelga pildistamiseks pole mul piisavalt head objektiivi, seega jäid üle teod.

Uudistasin neid ja nende aeg-luubis kulgemist kohe pikka aega. Kuni jõudsin oma tikripõõsasteni. Tõstsin pilgu märgadele lehtedele ja seal nende vahel ootas mind kohtumine paari sobiva modelliga. Sobiva just seetõttu, et sel ajal, kui nemad oma poose vahetavad, jõuan mina uueks võtteks valmistuda. 🙂

Nagu ikka sai jälle kümneid pilte klõpsitud ning kodus ootas lähima vaatluse põhjal parima väljavalimine. Omavahel võistlesid kaks pilti, mille juurde mul ka kohe lugu pähe kargas.

  1. Peitusemäng teoga – peale esimest peitmisvooru võib järgmist ootama jäädagi.

DSC02349

2. Mahe on moes! Tigetikker kannab uut nime – tigutikker – pehmete okastega.

DSC02356

Esitlesin oma tööna teist ja 11 inimest pidasid seda pilti meeldivaks.

Suvine fotojaht II

Eile ennelõunal avalikustati 2. etapi teema. Selleks on “Rohelised niidud”. Kohe, kui seda visuaalselt nägin, tahtsin ka sõnadega mängima hakata nagu mõni teinegi fotograaf ja lisas pildi “niidist” ainsuses. Aga tuletasin endale siiski meelde, et konkurssi korraldab Eestimaa kaunid fotod, mis eeldab ikka meie ilusa Eestimaa pinnalt midagi ekstra erilist jäädvustamiseks leida. Seega loobusin sellest originaalsusest. 😛

Teine mõte, mis ka ennast kusagil vaimusilmas nähtavale upitas, oli teha foto läbi akna, mille raam raamiks ka minu fotot. Mõte hea, arvasin, aga mida pole, see on aken. Ja kui ma akna leidsin, siis sealt välja vaadates polnud jälle rohelist heinamaad kusagilt võtta. Konkursile saadetud fotosid vaadates leidsin, et on veel paar inimest, kes samale mõttele tulid ning selle ka ellu viisid. Ilusad fotod said! 🙂

Kuna minu mõlemad ideed leidsid kasutust, tuli mul midagi kolmandat välja mõelda, et ikka omanäoline oleks. Käisin eile kõndimas (Endomondo põhjal lausa 13 km kokku), et leida see miski, see omanäoline haljendav aas või rohetav niit. Klõpsisin mitmeid ilusaid rohelisi välju ja siis lähemal vaatlusel selgus, et enamasti need ju viljapõllud. Polegi seda lapsepõlvest ninas alles olevat mõnusat heinamaa lõhna kusagilt võtta, kus kõrrelistele seltsiks kasvasid karikakrad, tulikad, kellukad, tõrvalilled. Eks natuke ole veel vara ka, aga enamus, mida silm haaras, olid rohekaskollased võililleväljad või siis päris kollased rapsipõllud. Seega pidin mingi täiesti teise nurga alt sellele teemale vaatama.

Kuni jõudsin oma rännakuga naaberkülas asuva kabelini. Kabel ise on imepisikese tõusu või õigemini künka otsas. Sealt müüriservalt alla vaadates silmasin veidi vanamoodsat karjaaeda ümber rohetava heinamaa, taamal valgete kaskede kaunid tüved. Tänu sellele pildile hakkas peas kumisema kodukandist tuttav võrukeelne laul “Mo meelen kuldne kodukotus”. Lasin oma mälust kiirelt kõik sõnad läbi ja sellest saingi tõuke oma foto tegemiseks. Olen ju lapsest saadik kasvanud võru murdega koos, mis mulle kõnekeeles on päris tuttav, aga et kirjakeeles mitte eksida, kontrollin õigekirja ikka võro-eesti sõnaraamatust. Ja tänu laulusõnadele, polnud mingit muret ka kolmelauselist foto tutvustust kirja panna.

Nagu ikka tegin kohe hulga palju võtteid, et siis nende seast sobivaim välja valida. Mõned näited:

Minu oma lemmikuks osutus see:

Mu meelen kuldne kodukotus,
ma sagedast näe und veel sest…

Mäest alla, mööda kopli veere
ma pallajalu paterdi…

Ja mets ja maa saand teisemasse,
ja mäge muutnu hoolsa käe,
ning koplisse om kasvand kase-
kuid mälestus ei meelest läe…

DSC02063

P.S. Teen iseenda jaoks ka väikest statistikat. Minu 1. etapi foto meeldis 8 inimesele. 🙂

Suvine fotojaht 2017

Eestimaa kaunid fotod kogukond FB-s alustas taas põnevat fotojahti huvilistele. Sellest kuuldes, oli mul kindel plaan osaleda.

Miks ma osalen?

Fotojaht ise on mulle tuttav ja väga meeldiv ettevõtmine, kuna etteantud teema kajastamine fotona on väga palju ruumi jättev loomingulisusele ja omanäolisusele. Olen ikka maailma ja tema asjadesse suhtunud/lähenenud omamoodi, mis mõnegi silmis paistab ehk “tobeda kiiksuna”, samas olen saanud kuulda ka hulga kiidusõnu. Tahangi vaadata, kuidas mõjub oma mätta otsast teemade lahkamine, mis ei pruugi kaugeltki ühilduda tavaarvamusega. (sel samal põhjusel ootab ka sahtlis minu esimene lasteraamatu käsikiri, milles kasutasin oma laste joonistusi illustratsioonidena, aga trükini see just nende lapsekäega joonistatud piltide pärast ei jõudnudki). 😛

Osalen ka seetõttu, et minu mõned unistused on seotud just fotograafiaga ja ehk saan siit inspiratsiooni, julgustust, toetust, et minu napid oskused, aga suur tahe võivad mind viia soovitud tegudeni ja oodatud tulemusteni.

Kolmas ja ehk olulisimgi põhjus osalemiseks on õppida, õppida, õppida. Meie seas on nii palju suurepäraseid fotoinimesi, kes on mul juba aastate jooksul eeskujuks olnud ja nüüd saan võimlause end nendega võrdsetel tingimustel proovile panna.

Miks ma sellest kirjutan?

Kui esimene teema eile teatavaks tehti, haaras mind kohe üks minulik mõte ja peas hakkas kerima lugu, koos alloleva fotoga. Peagi sain aru, et lubatud kolm lauset pildi juurde selgituseks on ülivähe, et edasi anda kogu seda tunnet, mis mind fotot tehes valdas. Nii mõtlesingi iga foto ka siia üles riputada ja lisaks ka oma mõtted talletada. Nii jääb mulle endalegi meeldiv mälestus kogu ettevõtmisest.

Eelvoorus on 8 katset, vähemalt nii palju tuleb ka esialgu postitusi. Kui ma mingi ime läbi edasi pääsen, siis ka rohkem! 🙂

Esimese etapi teemaks on „KODU“.

Esitatud tööd võiks autori poolt valitud moel anda edasi tema kodukanti, kodutunnet või miks mitte ka kodu läheduses paiknevat erilist objekti/sündmust.

Lugesin läbi nö “tööjuhendi” ja sain kohe aru, et minu jaoks parim lahendus on sõnal kodutunne. Kuna foto peab olema värske, siis olin selle teema puhul pisut kimbatuses. Ainuke koht, mis kodutunnet minus tekitab, on paarisaja kilomeetri kaugusel, seega ei saanud ma teha ühtegi fotot kodukandi kaunist loodusest, ümbrusest. Siin, kus on praegu minu kodu, elan alles teist aastat. Armastan seda paika, seda maja, oma ruumi kaugemal naabritest, suurt murupinda ja vanu põlispuid maja ümber, aga tugevat tunnet veel ei ole tekkinud.

Küll aga haaras mind harras meeleolu oma lapsepõlvekodule tagasi mõeldes, sinna, kus praegugi elavad minu vanemad. Nemad tegid sealsest majast oma kätega meile lastele KODU. Tegid sõna otseses mõttes, ehitasid, kaunistasid, rajasid viljapuuaia ja aedviljapeenrad. Kasvatasid loomade eest hoolitsedes meis töökust ja kohusetunnet, tubadesse uusi materjale ja mööblit valides, julgustasid meid kasutama oma kujutlusvõimet ja ilumeelt, suunasid meid aktiivselt tegutsema, lubades mängida pallimänge õuemurul ja kaminasaali rajatud sportmänge siseruumides.

Andsid kaasa oskused hoida oma kodu, väärtustada seda, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav igaühe jaoks – tuuled jäävad kindlate majaseinte taha puhuma, vihm ja lumetuisk põruvad vastu kanget katust, külmakraadid ei heiduta, sest hommikul ärgates oodates köögis juba soe õhk pliidisoojusest ja õhtud möödusid ahju- või kaminatule paistel koos olles. Ja leib oli alati laual. Kodu algab sealt, kus on soojus ja inimeste südamed. Kodu algab südamesoojusest. Tahtmine kodus olla ja koju tulla võimendavad seda tunnet.

Olen südamest tänulik oma vanematele, kes oskasid tollal mind noort plikakest niimoodi juhendada, et oli siis ükskõik kui suur jama kaelas või mure südames, oma koduuksest mahtusin alati sisse, sest mind ootas mõistmine, ärakuulamine, nõu ja abi andmine, hoolimine. Mind ootasid kaasamõtlevad vanemad, minu eest alati seisvad vanemad vennad ja kaitsvad kodumaja seinad.

See, mis juhtus nende seinte vahel, jäi ainult nende inimeste mällu ja mälestustesse, see oli meie kodu asi, mitte külaelanike jututeema. Kõik rõõmud muutusid üheskoos jagades kordades suuremaks ning muredele üheskoos lahendusi leides, jäid need imepisikesteks. Kuni lõpuks kadusid täielikult, kui põsel kuivas viimane pisar ning vastu varahommikut lõppesid südamest südamesse jutuajamised pliidi all praksuva tulelaulu saatel…

DSC01645

KODU ei ole minu jaoks mis? kus? või missugune?, vaid eelkõige tunne. Südant üleni täitev hingerahu ja teadmine, et mul on alati olemas koht, kuhu minna, kus mind oodatakse, ükskõik kui suure seljakotiga kannan kaasas muret või eluraskusi. Need õhtuhämarusest esimeste päikesekiirteni veerevad jutuajamised köögilaua taga, ahjusooja koogi kõrvale…