Hea ja ilus lugemine

Heal sõnal on väge! Seepärast soovin siia jätta natuke sellest kaasahaaravast emotsioonist, mida ma Sinu* raamatut lugedes sügavalt kogesin.

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

DSC08978

Esmalt panen kohe kirja, et pealkiri “Kuni armastus peale tuleb” viis juba kujutlused kõik uitama kuhugi mesimagusatele küsimustele. Miks selline pealkiri? Kas kaante vahel on vaid armulõõmast lõkkele löönud kiretuled? Kellele see armastus siis ikka niisama peale tuleb, otsi teist mööda laia ilma taga… Ei olnud sissejuhatavat “saateks eessõna”, milles see lahti oleks kirjutatud ega lugenud ma seda välja ka tagakaanel olevast kokkuvõtvast katkendist. Nii suur rõõm oli see avastada ühest sissekandest….

Ei öelda ju asjata, et ava raamat ja siis otsusta. Mulle aga sai vaid kergelt sõrmedega üle kaane silitades selgeks, et selle sees on peidus midagi müstiliselt kaasakutsuvat. Ja ma ei eksinud ega pidanud pettuma. Juba viies sissekanne selles n-ö “kõigi silmade jaoks päevikus” oli täiesti ja sajaprotsendiliselt minule.

Kuidas kivid võivad mõjuda erinevatele inimestele nii sarnaselt, kuidas meelitavad end korjama ja koguma ja annavad ühistegevuseks mõtteid. Nii minagi elan oma kiviusku elamist ja kõige suurema õnnepäeva nime kannavad just need, mil saan istuda kivisel rannal. Vabana maailmavalust ja hingekriipsudest, mis end argimelus ikka alatasa meelde tuletavad. Nii palju head on neis kivilugudes, mida ühest käest teise kukutades ja päikesepaistes nende sära imetledes kuulan ja taskupõhjas koju kaasagi võtan. Saatjaks raskustest tähtede poole..

Peale kiviülistuslaulu lubasin end raamatu seltsi juba õnneõhinal ning sinna end unustasingi kuni tagumine kaas mu käe all taas tänulikult silitet sai. Nii hea oli. Hea oli end kirjutatud ridade vahelt mitmeidki kordi ära tunda. Näiteks ajaviiteks või lihtsast heast harjumusest lauluviisi ümisemine on minugi igapäeva osa. Öeldakse, et see olla õnneliku inimese tunnus. Olgu siis! Või kastanimunade kasulik kasutus, mille ülimalt suurest tujuküllasest tundest  on minugi veebipäevikus pikem ülestähendus kirjas. Leida märkamatutest pisiasjadest see möödakarvapai ja panna ehedalt kirja, on Sinu raamatu see “kõige-kõige”.

DSC08971.JPG

Ma ei liialda, kui väidan, et nautisin iga lugu terve ihu ja hingega, sest tihti tõmbusid suunurgad õnneüllatusest muigele või kord pidin põselt midagi niisket pühkima. Nii suure hooga jooksid sõnad lehtedelt mu silmisse ja sealt südametuksetesse. Ei ole ma liigvesistav ega tähtsalt tuim ümbritseva mängu suhtes, kuid kuna Sinu kirjutatu oli läbi “emaprillide” nähtult kirjas, siis seda enam võtsid “ainult-ema-teab-võlusõnad” end minust kinni ja kandsid läbi tunnete kadalipu. Päris mitu korda küsisin endalt loo lõpus, mismoodi oleksin mina samas olukorras toiminud?

Suur tänu äratundmist, ühtemõtlemist ja ilulugemist pakkuva raamatu eest!

* Samad sõnad saatsin ka autorile tänuga, seepärast on tekst sina-vormis.

 

Advertisements

Hommiku ilu sõnas ja pildis

50472075_2098939920190170_5097567065804374016_o

vaikiv valgus
valgemaks läeb veelgi
hommikuhaldjad
muud vist ei teegi

tantsivad talvepäeva
end pakase kaisust
kutsuvad õue sind
nautima ainult

punakuldse taevasaali
seinad ja laed
on õitsemas peagi
su silm seda näeb

kui astud õrnas
hommikuvaikuses
läbi koheva lume
käed kirjatud kinnastes

maailma rutt
sind kinni ei püüa
tuuletus aos
kui hääletult hüüad

su hääl muutub helbeks
eemalt vastu vaid kajab
puhasvalge lumena
maa peale sajab

****************************

dsc_1361

üks lauluviis helises
su lumeokste pärlites
päikese viimane suudlus
ei sulatanud neid
see laul oli hingevaikusest
ava süda
nii kuuled vaid

**************************

dsc_1342

ainult sina ise
oled enda jaoks parim
ainult sina ise
oma õnne või valu valid
ainult sina ise
teed päevast imeteo
ainult sina ise
oled Tuhkatriinu sel peol
ainult SINA ISE

Oled hoitud me mõtteis, me südameis

Ainult kurbust kogedes, oskame hinnata rõõmuaega.

Ainult raskusi ületades, oskame näha rahulolus hindamatut.

Nii tahame olla oma lastele alati toeks ja abiks, kui nad seda vajavad.

Ka seekord ei tulnud luule tuulest, tuli udust. Tuli südamest.

On udu sees puud ja majad ja teed,
on udused põllud ja järveveed.
On uttu mattunud päikesesära,
sa näed teda siis, kui udu läeb ära.
Kuid sina, me laps, oled helgemaist helgem
ning naer su silmis on ehe ja selge.
Läbi udu me näitame kätte sul raja,
et kuulda lõbusat sammudekaja.
Nii astugi alati eluteel julgelt,
siis iga käänak kergesti kulgeb.
Siis tõusud on lihtsad ja langused kiired
ning udu ei takista, ei sea piire.
On hea, kui su kõrval käib sõber või kaks,
siis olete toeks, kui ühel kaob jaks.
Siis võtate sülle või annate käe
või istute üheskoos puhkama mäel.
Peaasi, et üheskoos liigute rajal,
sest elus on ikka sul kedagi vaja,
kes hoiaks sind süles, kes ulataks käe,
kui ise sa udu sees teed ehk ei näe.

44584959_296288187763195_7794503947246370816_n

Eile nägin ma naist

Teisipäev, tööinimeste päev hakkab lõpule jõudma ja minul on algamas üritus hingele. Täiesti tavaline teisipäev, mille muutis eriliseks kohtumine täiesti tavalise, aga samas ka erilise inimesega. Naisega lavalaudadelt, naisega filmikaadritest, naisega teatrisaalidest, naisega elust. Oma sõnutsi täiesti tavalise naisega, kellele elu pole midagi kandikul ette kandnud,  kõik saavutatu on ikka enda töö, pingutuste ja valikute tulemus.

Tere, armas Inga Lunge!

Nägin teda päris lähedalt, kuna olles viimane saalisiseneja sain ka viimase vaba tooli, mis oli just külalise kõrval. (Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud salamisi õnnelik selle üle!) Ja nii armas oli kuulda, kuidas ta julgustuseks sinna istuda ütles, et ongi käehoidjat vaja. Istusin sinna rõõmu ja elevusega, sest teadsin temast vähe ja kuulda tahtsin palju. Mida ma nägin? Mida ma kuulsin?

Nägin kena naist,

kel seljas kaunis kirjumustriline kleit ning jalas igas olukorras päästvad kõrge kontsaga kingad. Juuksed õrnalt seotud ning enamus vabalt seljale langevad, mis rõhutasid veelgi tema naiselikkust ja nooruslikkust. Ilus inimene on alati õnnelik inimene. Ei olnudki vaja glamuurset õhtumeiki, sest tema hoolitsetud välimus andis mõista tema tähelepanelikkusest enda ja kõrvalolijate suhtes. Nägin sooja ja särasilmset naist.

Nägin arukat naist,

kes oma näitlejameisterlikkusega pajatas kuulajatele lugu oma suvekodu ostmisest. Põimis sinna osavasti sisse esiemade tarkuse ja ettenägelikkuse, kuidas elu pakutavates raskustes pinnal püsida. Kuidas hing kisendas selle “oma koha” järele ja nüüd on see olemas, Inga enda nimel, aga siiski kogu pere “oma koht”. Koht, kust kiiretel töösõitudel siiski alati läbi hüpata, korraks peatuda, istuda kivil ja minnes tunda nähtamatu seljakotina kaasas värskust, hingerahu, kosutust.

Nägin eneseteadlikku naist,

kes rääkis, kuidas ta oli ühel eluhetkel jõudnud arusaamiseni, et mitte midagi ei “pea” tegema, mida sa ei taha. Kui otsid tegevust ja peas vasardab üha, ma pean poodi minema, ma pean lapsele lasteaeda järele minema, ma pean tube koristama, siis oota, kuni see üle läheb. Sest kui sellele mittetegemisega aega anda, siis ühel hetkel muutub “ma pean” “ma tahan”-ks. Nii tundis temagi, et nüüd ma juba tahan poodi minna, ma juba tahan lasteada minna. Ja kui oled juba tükk aega neid tolmurulle toanurgas vaadanud, siis lõpuks tahad ka neid ära koristada.

Täpselt sama tarkus aitas tal ka teha otsust lahkuda seriaalist “PIlvede all” või ära öelda nii mõnelegi projekti pakkumisele, millest ei tulnudki seda “ma tahan”.

Nägin tarka lapsevanemat,

kes märkab oma laste vajadusi, nende sisemist tahtmist põleda, aga vajavad ehk mõnikord täiskasvanu tuge ja tuleläitmist. Nii loob ta oma lastele olukordi, kus neil hakkab igav, ei paku neile valmis lahendusi, et lapse enda loovus saaks areneda. Ja laps ei suuda kaua igavuses olla, natuke aega ja siis ta juba hakkab otsima, küsimusi küsima, uurima ja avastama, et oh, marjade korjamine võib olla täitsa põnev. 

Ja kui lasta lapsel endal pisutki pingutada, siis need töötunnid võivad saada ka väljaspool kodu tunnustust ja äramärkimist. Nii jõudis tema poja koolitööna loodud lauamäng näiteks tee trükkimiseni, et pakkuda mängurõõmu paljudele teistelegi.

Nägin hoolivat naist,

kes teab, et meie lapsed, see meie tulevik, on tähtsad. Neist ei kasva niisama suurepäraseid täiskasvanuid, kui neid lapsena ei kasteta, ei seota tugiposte nende toetamiseks, ei anta päikeserõõmu ja vihmakosutust nende avatud hingedele ja meeltele. Kui me jätame lapse mured märkamata, siis hiljem nad enam ei tule meid üles otsima, et neist rääkida.

Kuum teema” agressiivsed lapsed ning koolikiusamine” leidis tema silmis sellise lahenduse, mida ta oma pojale õpetab: “Ole sina esimene, kes märgates vägivalda, astub ligi ja ütleb: Nii ei ole ilus teha!””. Sest kõik seda ei suuda, kuna tänapäeal “hea olla” nõuab julgust. Palju lihtsam on mööda vaadata või halvema variandina ühineda halbadega.  Kõik saab siiski alguse lapsevanematest ja kodudest.

Nägin edukat naist,

kes oma tööelus järeleandmisi ei tee. Kui pingutab, siis kogu hingest ja nii ongi tema elama pandud rollid telekraanil või teatrilavadel vaimustavalt siirad, suursugused, aga kõigis neis on alles Inga ise. Sest naine teeb seda, mida ta tahab ja mis meeldib. Nii vaatab ta ettepoole ja pisut kaugemale Eestimaa piiridest, et anda ehk võimalusi võimsale naaberriigi filmitööstuses pakutavale.

Nägin uhket naist,

kes väärtustab enda tehtud tööd ja naudib edusamme. Kes märkab, et iseenda saavutused on piisavaks põhjuseks silitada enda pead, teha pai ja tunda uhkust. Kui ise juba nii tunned, siis märkavad seda ka kõrvalseisjad. Ja kui tunne on õige ja hea, siis tulebki seda endas hoida ning see valjuhäälselt välja öelda koos salasoovide ja unistustega. Seda head tunnet pakub talle äsjailmunud esimene lasteraamat “Nupukas Nora”, millele juba kavandatakse kordustrükki. On ikka põhjust uhke olla küll!

Mina tänan, et kodukoha raamatukogu töötajad kutsusid selle õnneliku naise inimestega kohtuma ja oma elust ning ettevõtmistest pajatama. Oli soe ja hubane õhtu.

Soovin sulle head, Inga Lunge!

Foto Võhma Linnaraamatukogu FB seinalt 

40321048_2146683922238760_7693000478333861888_o

Viimane vaba koht Inga kõrval sai täidetud 🙂

 

Kardina varjus

DSC07812 (1)

Kui sa kingid mulle oma naeratuse, oma sõnad, oma silmasära, siis olgu see aus. Olgu see südamest siiralt soovitud. Olgu see hingeheadusest kantud. Sest ma ei taha mahtuda su valede vahele. ei taha olla osake sinu äkki-ta-ei-saa-aru naljadest. Tahan kogu hingega tunda sinu siirust, sinu tahtmist olla minuga, minu jaoks üks. Mitte sina ja mina, vaid üks. Üks tee, üks soov, üks mõte, üks õrnus, üks arusaamine, üks liikumine.

Tahan sinuga koos minna, olla ja kui tulla tagasi, siis tänulikumana, targemana, õnnelikumana. Sa oskad küll anda endast seda, mis loob juurde armurõõme ja kirge. Ainult see on peidus. Sa oled selle oma naljade taha surunud, oma sarkasmi sisse toppinud. Ja see ei ole see, mida mina tahan. See ei vii ära murepilvi pea kohalt, see ei anna lootust paremast homsest, see ei kingi rõõmu. Pigem sunnib arutlema, mis on minus puudu, miks ma ei ole piisav?

Kuhu sa oled kadunud? Kuhu on jäänud sinu kaisukäsi, mis üle selja õrnalt käib ja peatub paitamiseks. Kuhu oled sa pistnud selle kindlustunde, et alati on tunnelis valgus, kasvõi pisike tikutule leek, mis valgustab me teed vaid väikeseks viivuks, aga ta on olemas, kui seda üheskoos otsime. Kuhu on jäänud need mesimagusad sõnad, mis sulatavad nagu küünlavaha mind su käte vahel ja ma olen õnnelik selles pehmuses, selles soojuses.

Oled sa visanud need unustusteorgu? Oled sa saatnud nad kibestumiste teele, tuhandete kilomeetrite taha. Mis kasu sest on? Maailm on ju ümmmargune. Ühel päeval jõuavad nad ikka sinu ja minu juurde tagasi. Võta see tobe vabandus kätte, pane ta enda ette istuma ja räägi temaga. Räägi nagu oleks ta päriselt olemas. Vaata teda – on ta suur või väike, on ta elujõuline või vaevu hingitsev, on ta särav või tuhm, on tal jõudu või on ta väeti. Äkki pole mõtetki seda vabandust välja mõelda, et mitte keskenduda, mitte võtta vastutust, mitte hoolida, mitte süveneda ja kogu täiega kohal olla.

Võib-olla polegi seda vabandust olemas? Kujutad endale vaid ette, et nii saab parem, saab kergem, saab lihtsam. Ei saa! Tunne loeb. Ja kui tunne on hea, pole vabandusi tarviski. Kui tunne on halb, tegele sellega. Viska kõik muu hetkeks kõrvale ja tee stopp! Käivita omaenesetarkuse mootor ja kuula, kuidas ta töötab. Mis paneb teda külmalt kriiskama, mis sunnib jahedust pilduma, mis käseb raskustes minema kõndima. Seal ongi see valgus tunnelis. Seal ongi lahendus. Sinu enda sees. Ja siis saab muutuda su tuju ja tunne ja tahtmine olla jälle endine. Olla sina ise – puhas, ilustamata, muutmata kujul, ehe. Olla samamoodi nagu varem, olla lihtsalt veidi parem. Ja järgmine kord on juba kergem märgata seda, mil tuleb elu panna pausile, hingata ja piiluda oma hinge sisse.

Elu enda eest nagunii ära ei jookse. Ei saa peita end kardina taha, kuigi tahaks ja oodata seal seni, kui kogu halb mööda läheb. Mina just seda teengi. Võtan aega, et peatuda. Et märgata valu, märgata kiusu, märgata seda, mis kisub elulaeva kiiva. Vaatan talle otsa, võtan ta enda ette alasti, algosadeks lahti ja kui see tehtud, polegi enam muret, pole vaeva, pole solvumist, pole kibestumist. On ilu ja võlu – elada koos, hingata koos, astuda koos, nautida koos. Olen hea! Olen piisav! Olen väärtuslik!

Sinagi!

Avaldus

Armas laps!

Ühel päeval, kui ma leian end kahtlemas oma väärtuses, oma unistustes –

vaatan ma sind….

kuulan ma sind…

usun ma sind…

et minu eneseusk taastuks,

et minu väikestesse sõnadesse seatud suured unistused saaksid vabavoolu liikuda täitumise suunas,

et minus kõikumalöönud rahu leiaks taas kindla pinna,

et ma jälle usuksin – ma olen seda kõike väärt.

Sest sina oled tüdruk, kes õpetas mulle, et KÕIK ON VÕIMALIK!

SINA NÄITASID MULLE, KUIDAS KÕNDIDA MÖÖDA PÄIKESEKIIRI. 

Tänan sind selle eest! 

Iga päev…

DSC03073

Ja kui sa ühel päeval leiad maa enda jalge all kõikumas

või sind üllatab pisemgi tuuleke,

siis ma olen siinsamas.

HOIAN SINU JAOKS SEDA PÄIKESEKIIRT,

mis muutis minu elu

ja saab toetada sinugi oma.

Saab pakkuda sulle julgustust, abi, anda hoogu ja tõsta sind lendu.

Et jalad ei puutukski maad,

et tuulehoog ei saakski sind kätte.

Et see päikesesära sinu sees leiaks tee

sinu mõtetesse,

sinu tegudesse,

sinu õnnelikku olemisse. 

MA OLEN OLEMAS

ALATI…

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Õnneliku elu retsept

FB_IMG_1520425226131

1. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see ei segaks Su olevikku. Sinu minevik ei piiritle Su tulevikku – Sinu teod ja uskumused teevad seda.

2. Ei ole Sinu asi, mida teised Sinust arvavad. Loeb see, kui palju Sa ise ennast väärtustad ja kui tähtsaks end pead.

3. Aeg parandab kõik haavad, aga anna ajale aega. Armid teevad meist selle, kes me oleme. Need aitavad meil tulevikus olla tugevamad.

4. Keegi teine peale Sinu enda ei vastuta Sinu isikliku õnne eest. Ära raiska aega rahu ja õnne ja otsimisele laiast maailmast – alusta otsimist enda seest.

5. Ära võrdle oma elu teistega – kunagi ei tea, mis teiste elus päriselt toimub. Kui me kõik viskaksime oma mured ja probleemid ühte suurde hunnikusse ja näeksime siis teiste omi, haaraksime enda hunniku kohe tagasi.

6. Ära mõtle liiga palju – Sa ei pea teadma ega saagi teada kõiki vastuseid. Vahel ei olegi vastust – aktsepteeri ja mine oma eluga edasi.

7. Naerata ja elu naeratab Sulle vastu! Üks pisike naeratus võib tuua päikese pilve tagant välja, muuta terve päeva säravaks ja soojendada kellegi südant.

8. Mida otsid, seda leiad! Kui keskendud heale ja positiivsele, siis seda ka saad. Ära lase enda ellu negatiivseid inimesi, kes mürgitavad Su meelerahu ja enesekindlust. See on Sinu elu, nii et veeda see koos inimestega, kes on usaldusväärsed, toetavad ja positiivsed.

9. Ainult argus takistab meid uurimast ja kasutamast oma elu. Elu on lühike ja ettearvamatu, nii et ela kohe ja praegu, sest homne päev võib jääda tulemata.

10. Mõõnale järgneb alati tõus, alati! Iga halb asi on millekski hea, iga läbielatud hetk uus kogemus ja õppetund.

Internetist… Nii on… 🙂

Kõige valusamalt torkas punkt number 5. – õppimiskoht, mis tuletab ennast ikka aeg-ajalt meelde. Kõige pehmema pai tegi number 8 – kogetud, õpitud ja meeles! 🙂

Teistmoodi aiatarkust

Esimesed tõelised kevadilmad panevad rohenäppudel sõrmed sügelema ning ajavad aeda iga vähimatki rohelise tutikese kasvamist jälgima. Tean seda, sest olen isegi paras aiahoolik. Täna keerlevad aga peas soovitused oma eluaias toimetamiseks pisut teisest vaatevinklist. 😉

HARIMINE– hari oma peas olev aialapike muremõtetest, kahtlustest ning kiirustamisest vabaks, too päevavalgele ainult helged ja edasiviivad mõtted ning hästikasutatud aeg!

KÜLVAMINE – külva kõigisse oma tegudesse, kohtumistesse ja ka iseendaga olemisse heasoovlikkuse, tähelepanelikkuse, õnneliku tänulikkuse seemneid!

ISTUTAMINE – istuta enese ilusasse hingeaeda värviküllaste kogemuste, magusamaitseliste õnnehetkede ning joovastavalt lõhnava tasakaalu istikuid!

LÕIKAMINE – lõika endast ära tühisuse, maise kadeduse, silmakirjalikkuse ja rahulolematuse oksad!

ROHIMINE – rohi välja kõik purustav, hingekriipiv, killustav umbrohi ning jäta päikesesoojuse ja kosutava vihma abil kasvama oma loovus, eneseusk ja teotahe!

VÄETAMINE – väeta oma elupäevi naeratustega, meelerahuga ning mittemidagitegemisega!

KAITSMINE – kaitse oma aeda võltside naeratuste, moonutatud maskide ning tühja jutu veeretajate eest oma enesekindluse ja julgusega jääda iseendaks…alati ja igas olukorras!

SAAGI KORJAMINE – võta kena korvike käevangu ja liigu kergel sammul oma aias, sest sul on suurepärane süda, armastav hing, sünnipärased anded ja vabadus valida – õnn, armastus, rahulolu…!

ARMASTA OMA AEDA – armasta kõigepealt iseennast nii palju kui suudad ning siis jaga oma armastust ka lähedastele taimedele! Armasta loodut ja Looja armastab sind*!

* Ma ei ole usklik selle sõna religioosses tähenduses, küll aga usun ma päris paljudesse asjadesse elus – tarkadesse valikutesse, unistuste täitumisse, inimeste headusesse jne.

garden-of-prayer-misc22

Leia tee oma hingeaeda… 

Pilt on pärit internetist