Eile nägin ma naist

Teisipäev, tööinimeste päev hakkab lõpule jõudma ja minul on algamas üritus hingele. Täiesti tavaline teisipäev, mille muutis eriliseks kohtumine täiesti tavalise, aga samas ka erilise inimesega. Naisega lavalaudadelt, naisega filmikaadritest, naisega teatrisaalidest, naisega elust. Oma sõnutsi täiesti tavalise naisega, kellele elu pole midagi kandikul ette kandnud,  kõik saavutatu on ikka enda töö, pingutuste ja valikute tulemus.

Tere, armas Inga Lunge!

Nägin teda päris lähedalt, kuna olles viimane saalisiseneja sain ka viimase vaba tooli, mis oli just külalise kõrval. (Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud salamisi õnnelik selle üle!) Ja nii armas oli kuulda, kuidas ta julgustuseks sinna istuda ütles, et ongi käehoidjat vaja. Istusin sinna rõõmu ja elevusega, sest teadsin temast vähe ja kuulda tahtsin palju. Mida ma nägin? Mida ma kuulsin?

Nägin kena naist,

kel seljas kaunis kirjumustriline kleit ning jalas igas olukorras päästvad kõrge kontsaga kingad. Juuksed õrnalt seotud ning enamus vabalt seljale langevad, mis rõhutasid veelgi tema naiselikkust ja nooruslikkust. Ilus inimene on alati õnnelik inimene. Ei olnudki vaja glamuurset õhtumeiki, sest tema hoolitsetud välimus andis mõista tema tähelepanelikkusest enda ja kõrvalolijate suhtes. Nägin sooja ja särasilmset naist.

Nägin arukat naist,

kes oma näitlejameisterlikkusega pajatas kuulajatele lugu oma suvekodu ostmisest. Põimis sinna osavasti sisse esiemade tarkuse ja ettenägelikkuse, kuidas elu pakutavates raskustes pinnal püsida. Kuidas hing kisendas selle “oma koha” järele ja nüüd on see olemas, Inga enda nimel, aga siiski kogu pere “oma koht”. Koht, kust kiiretel töösõitudel siiski alati läbi hüpata, korraks peatuda, istuda kivil ja minnes tunda nähtamatu seljakotina kaasas värskust, hingerahu, kosutust.

Nägin eneseteadlikku naist,

kes rääkis, kuidas ta oli ühel eluhetkel jõudnud arusaamiseni, et mitte midagi ei “pea” tegema, mida sa ei taha. Kui otsid tegevust ja peas vasardab üha, ma pean poodi minema, ma pean lapsele lasteaeda järele minema, ma pean tube koristama, siis oota, kuni see üle läheb. Sest kui sellele mittetegemisega aega anda, siis ühel hetkel muutub “ma pean” “ma tahan”-ks. Nii tundis temagi, et nüüd ma juba tahan poodi minna, ma juba tahan lasteada minna. Ja kui oled juba tükk aega neid tolmurulle toanurgas vaadanud, siis lõpuks tahad ka neid ära koristada.

Täpselt sama tarkus aitas tal ka teha otsust lahkuda seriaalist “PIlvede all” või ära öelda nii mõnelegi projekti pakkumisele, millest ei tulnudki seda “ma tahan”.

Nägin tarka lapsevanemat,

kes märkab oma laste vajadusi, nende sisemist tahtmist põleda, aga vajavad ehk mõnikord täiskasvanu tuge ja tuleläitmist. Nii loob ta oma lastele olukordi, kus neil hakkab igav, ei paku neile valmis lahendusi, et lapse enda loovus saaks areneda. Ja laps ei suuda kaua igavuses olla, natuke aega ja siis ta juba hakkab otsima, küsimusi küsima, uurima ja avastama, et oh, marjade korjamine võib olla täitsa põnev. 

Ja kui lasta lapsel endal pisutki pingutada, siis need töötunnid võivad saada ka väljaspool kodu tunnustust ja äramärkimist. Nii jõudis tema poja koolitööna loodud lauamäng näiteks tee trükkimiseni, et pakkuda mängurõõmu paljudele teistelegi.

Nägin hoolivat naist,

kes teab, et meie lapsed, see meie tulevik, on tähtsad. Neist ei kasva niisama suurepäraseid täiskasvanuid, kui neid lapsena ei kasteta, ei seota tugiposte nende toetamiseks, ei anta päikeserõõmu ja vihmakosutust nende avatud hingedele ja meeltele. Kui me jätame lapse mured märkamata, siis hiljem nad enam ei tule meid üles otsima, et neist rääkida.

Kuum teema” agressiivsed lapsed ning koolikiusamine” leidis tema silmis sellise lahenduse, mida ta oma pojale õpetab: “Ole sina esimene, kes märgates vägivalda, astub ligi ja ütleb: Nii ei ole ilus teha!””. Sest kõik seda ei suuda, kuna tänapäeal “hea olla” nõuab julgust. Palju lihtsam on mööda vaadata või halvema variandina ühineda halbadega.  Kõik saab siiski alguse lapsevanematest ja kodudest.

Nägin edukat naist,

kes oma tööelus järeleandmisi ei tee. Kui pingutab, siis kogu hingest ja nii ongi tema elama pandud rollid telekraanil või teatrilavadel vaimustavalt siirad, suursugused, aga kõigis neis on alles Inga ise. Sest naine teeb seda, mida ta tahab ja mis meeldib. Nii vaatab ta ettepoole ja pisut kaugemale Eestimaa piiridest, et anda ehk võimalusi võimsale naaberriigi filmitööstuses pakutavale.

Nägin uhket naist,

kes väärtustab enda tehtud tööd ja naudib edusamme. Kes märkab, et iseenda saavutused on piisavaks põhjuseks silitada enda pead, teha pai ja tunda uhkust. Kui ise juba nii tunned, siis märkavad seda ka kõrvalseisjad. Ja kui tunne on õige ja hea, siis tulebki seda endas hoida ning see valjuhäälselt välja öelda koos salasoovide ja unistustega. Seda head tunnet pakub talle äsjailmunud esimene lasteraamat “Nupukas Nora”, millele juba kavandatakse kordustrükki. On ikka põhjust uhke olla küll!

Mina tänan, et kodukoha raamatukogu töötajad kutsusid selle õnneliku naise inimestega kohtuma ja oma elust ning ettevõtmistest pajatama. Oli soe ja hubane õhtu.

Soovin sulle head, Inga Lunge!

Foto Võhma Linnaraamatukogu FB seinalt 

40321048_2146683922238760_7693000478333861888_o

Viimane vaba koht Inga kõrval sai täidetud 🙂

 

Advertisements

Kardina varjus

DSC07812 (1)

Kui sa kingid mulle oma naeratuse, oma sõnad, oma silmasära, siis olgu see aus. Olgu see südamest siiralt soovitud. Olgu see hingeheadusest kantud. Sest ma ei taha mahtuda su valede vahele. ei taha olla osake sinu äkki-ta-ei-saa-aru naljadest. Tahan kogu hingega tunda sinu siirust, sinu tahtmist olla minuga, minu jaoks üks. Mitte sina ja mina, vaid üks. Üks tee, üks soov, üks mõte, üks õrnus, üks arusaamine, üks liikumine.

Tahan sinuga koos minna, olla ja kui tulla tagasi, siis tänulikumana, targemana, õnnelikumana. Sa oskad küll anda endast seda, mis loob juurde armurõõme ja kirge. Ainult see on peidus. Sa oled selle oma naljade taha surunud, oma sarkasmi sisse toppinud. Ja see ei ole see, mida mina tahan. See ei vii ära murepilvi pea kohalt, see ei anna lootust paremast homsest, see ei kingi rõõmu. Pigem sunnib arutlema, mis on minus puudu, miks ma ei ole piisav?

Kuhu sa oled kadunud? Kuhu on jäänud sinu kaisukäsi, mis üle selja õrnalt käib ja peatub paitamiseks. Kuhu oled sa pistnud selle kindlustunde, et alati on tunnelis valgus, kasvõi pisike tikutule leek, mis valgustab me teed vaid väikeseks viivuks, aga ta on olemas, kui seda üheskoos otsime. Kuhu on jäänud need mesimagusad sõnad, mis sulatavad nagu küünlavaha mind su käte vahel ja ma olen õnnelik selles pehmuses, selles soojuses.

Oled sa visanud need unustusteorgu? Oled sa saatnud nad kibestumiste teele, tuhandete kilomeetrite taha. Mis kasu sest on? Maailm on ju ümmmargune. Ühel päeval jõuavad nad ikka sinu ja minu juurde tagasi. Võta see tobe vabandus kätte, pane ta enda ette istuma ja räägi temaga. Räägi nagu oleks ta päriselt olemas. Vaata teda – on ta suur või väike, on ta elujõuline või vaevu hingitsev, on ta särav või tuhm, on tal jõudu või on ta väeti. Äkki pole mõtetki seda vabandust välja mõelda, et mitte keskenduda, mitte võtta vastutust, mitte hoolida, mitte süveneda ja kogu täiega kohal olla.

Võib-olla polegi seda vabandust olemas? Kujutad endale vaid ette, et nii saab parem, saab kergem, saab lihtsam. Ei saa! Tunne loeb. Ja kui tunne on hea, pole vabandusi tarviski. Kui tunne on halb, tegele sellega. Viska kõik muu hetkeks kõrvale ja tee stopp! Käivita omaenesetarkuse mootor ja kuula, kuidas ta töötab. Mis paneb teda külmalt kriiskama, mis sunnib jahedust pilduma, mis käseb raskustes minema kõndima. Seal ongi see valgus tunnelis. Seal ongi lahendus. Sinu enda sees. Ja siis saab muutuda su tuju ja tunne ja tahtmine olla jälle endine. Olla sina ise – puhas, ilustamata, muutmata kujul, ehe. Olla samamoodi nagu varem, olla lihtsalt veidi parem. Ja järgmine kord on juba kergem märgata seda, mil tuleb elu panna pausile, hingata ja piiluda oma hinge sisse.

Elu enda eest nagunii ära ei jookse. Ei saa peita end kardina taha, kuigi tahaks ja oodata seal seni, kui kogu halb mööda läheb. Mina just seda teengi. Võtan aega, et peatuda. Et märgata valu, märgata kiusu, märgata seda, mis kisub elulaeva kiiva. Vaatan talle otsa, võtan ta enda ette alasti, algosadeks lahti ja kui see tehtud, polegi enam muret, pole vaeva, pole solvumist, pole kibestumist. On ilu ja võlu – elada koos, hingata koos, astuda koos, nautida koos. Olen hea! Olen piisav! Olen väärtuslik!

Sinagi!

Avaldus

Armas laps!

Ühel päeval, kui ma leian end kahtlemas oma väärtuses, oma unistustes –

vaatan ma sind….

kuulan ma sind…

usun ma sind…

et minu eneseusk taastuks,

et minu väikestesse sõnadesse seatud suured unistused saaksid vabavoolu liikuda täitumise suunas,

et minus kõikumalöönud rahu leiaks taas kindla pinna,

et ma jälle usuksin – ma olen seda kõike väärt.

Sest sina oled tüdruk, kes õpetas mulle, et KÕIK ON VÕIMALIK!

SINA NÄITASID MULLE, KUIDAS KÕNDIDA MÖÖDA PÄIKESEKIIRI. 

Tänan sind selle eest! 

Iga päev…

DSC03073

Ja kui sa ühel päeval leiad maa enda jalge all kõikumas

või sind üllatab pisemgi tuuleke,

siis ma olen siinsamas.

HOIAN SINU JAOKS SEDA PÄIKESEKIIRT,

mis muutis minu elu

ja saab toetada sinugi oma.

Saab pakkuda sulle julgustust, abi, anda hoogu ja tõsta sind lendu.

Et jalad ei puutukski maad,

et tuulehoog ei saakski sind kätte.

Et see päikesesära sinu sees leiaks tee

sinu mõtetesse,

sinu tegudesse,

sinu õnnelikku olemisse. 

MA OLEN OLEMAS

ALATI…

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Õnneliku elu retsept

FB_IMG_1520425226131

1. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see ei segaks Su olevikku. Sinu minevik ei piiritle Su tulevikku – Sinu teod ja uskumused teevad seda.

2. Ei ole Sinu asi, mida teised Sinust arvavad. Loeb see, kui palju Sa ise ennast väärtustad ja kui tähtsaks end pead.

3. Aeg parandab kõik haavad, aga anna ajale aega. Armid teevad meist selle, kes me oleme. Need aitavad meil tulevikus olla tugevamad.

4. Keegi teine peale Sinu enda ei vastuta Sinu isikliku õnne eest. Ära raiska aega rahu ja õnne ja otsimisele laiast maailmast – alusta otsimist enda seest.

5. Ära võrdle oma elu teistega – kunagi ei tea, mis teiste elus päriselt toimub. Kui me kõik viskaksime oma mured ja probleemid ühte suurde hunnikusse ja näeksime siis teiste omi, haaraksime enda hunniku kohe tagasi.

6. Ära mõtle liiga palju – Sa ei pea teadma ega saagi teada kõiki vastuseid. Vahel ei olegi vastust – aktsepteeri ja mine oma eluga edasi.

7. Naerata ja elu naeratab Sulle vastu! Üks pisike naeratus võib tuua päikese pilve tagant välja, muuta terve päeva säravaks ja soojendada kellegi südant.

8. Mida otsid, seda leiad! Kui keskendud heale ja positiivsele, siis seda ka saad. Ära lase enda ellu negatiivseid inimesi, kes mürgitavad Su meelerahu ja enesekindlust. See on Sinu elu, nii et veeda see koos inimestega, kes on usaldusväärsed, toetavad ja positiivsed.

9. Ainult argus takistab meid uurimast ja kasutamast oma elu. Elu on lühike ja ettearvamatu, nii et ela kohe ja praegu, sest homne päev võib jääda tulemata.

10. Mõõnale järgneb alati tõus, alati! Iga halb asi on millekski hea, iga läbielatud hetk uus kogemus ja õppetund.

Internetist… Nii on… 🙂

Kõige valusamalt torkas punkt number 5. – õppimiskoht, mis tuletab ennast ikka aeg-ajalt meelde. Kõige pehmema pai tegi number 8 – kogetud, õpitud ja meeles! 🙂

Teistmoodi aiatarkust

Esimesed tõelised kevadilmad panevad rohenäppudel sõrmed sügelema ning ajavad aeda iga vähimatki rohelise tutikese kasvamist jälgima. Tean seda, sest olen isegi paras aiahoolik. Täna keerlevad aga peas soovitused oma eluaias toimetamiseks pisut teisest vaatevinklist. 😉

HARIMINE– hari oma peas olev aialapike muremõtetest, kahtlustest ning kiirustamisest vabaks, too päevavalgele ainult helged ja edasiviivad mõtted ning hästikasutatud aeg!

KÜLVAMINE – külva kõigisse oma tegudesse, kohtumistesse ja ka iseendaga olemisse heasoovlikkuse, tähelepanelikkuse, õnneliku tänulikkuse seemneid!

ISTUTAMINE – istuta enese ilusasse hingeaeda värviküllaste kogemuste, magusamaitseliste õnnehetkede ning joovastavalt lõhnava tasakaalu istikuid!

LÕIKAMINE – lõika endast ära tühisuse, maise kadeduse, silmakirjalikkuse ja rahulolematuse oksad!

ROHIMINE – rohi välja kõik purustav, hingekriipiv, killustav umbrohi ning jäta päikesesoojuse ja kosutava vihma abil kasvama oma loovus, eneseusk ja teotahe!

VÄETAMINE – väeta oma elupäevi naeratustega, meelerahuga ning mittemidagitegemisega!

KAITSMINE – kaitse oma aeda võltside naeratuste, moonutatud maskide ning tühja jutu veeretajate eest oma enesekindluse ja julgusega jääda iseendaks…alati ja igas olukorras!

SAAGI KORJAMINE – võta kena korvike käevangu ja liigu kergel sammul oma aias, sest sul on suurepärane süda, armastav hing, sünnipärased anded ja vabadus valida – õnn, armastus, rahulolu…!

ARMASTA OMA AEDA – armasta kõigepealt iseennast nii palju kui suudad ning siis jaga oma armastust ka lähedastele taimedele! Armasta loodut ja Looja armastab sind*!

* Ma ei ole usklik selle sõna religioosses tähenduses, küll aga usun ma päris paljudesse asjadesse elus – tarkadesse valikutesse, unistuste täitumisse, inimeste headusesse jne.

garden-of-prayer-misc22

Leia tee oma hingeaeda… 

Pilt on pärit internetist

 

 

Pühad ja üks püha inimene

DSC02689

Värvimist ootav pühademuna

Pühadest olen kunagi pikemalt kirjutanud ja sellest, mida nad minu jaoks tähendavad. Jõulud on ja jäävad aasta suurimaks pühaks ning need on minu jaoks lihtsalt iseendaga olemise aeg ning andmise aeg – kinke teha on kordades suurem rõõm kui saada.

Jaanid on minu jaoks sünnipäevapüha – oskasin valida sündimiseks õige aja. 😉 Kinke ei tee teistele, küll aga saan ise. Kõige kallim neist on see, kui minu õuele tulevad kokku parimad sõbrad ja sugulased, et olla koos, vestelda olnust ja tulevast, istuda ühiselt laua taga või murul grillilõhnalises aias ning jaanitule praksudes võtta üles ühine laul ja miks mitte ka tants.

No ja siis jäävadki veel need praegused – ülestõusmis-munadepühad.

Ülestõusmis-lihavõtte-munadepühadest ei ole ma kahjuks kunagi sügavamõtteliselt lugu pidanud. Sest mitte keegi ei ole mulle lapsena selgitanud, miks neid mune värvitakse, miks reede on leinapäev, mil lind ei lenda ja muru ei kasva ning laupäev on väga vaikselt olemise päev, hingamisepäev. Miks pühapäeval värvitakse mune ja ristirahvas võib rõõmustada, nii et päikenegi taevas lööb tantsu? Väga raske on tähistada midagi, mille põhjust sa ei tea, millest sa üldse arugi ei saa.

Täna lugesin üht teksti, milles autor kasutas poeet Rumi väga tarka ütlust: “Tõsta oma sõnumit, mitte oma häält. Vihm kasvatab lilli, mitte äike.” Lugesin seda teist korda veel ning hakkasin otsima oma elus inimesi, kes seda tõde teab ja kasutab. Esimesena meenusid mulle sina, Silvi!

Aastal 2001-2002 sain ma natuke rohkem aimu nende pühade tähendusest, mil minu vanim laps käis Pühapäevakoolis. Seda juhtis suurepärane proua, kes on oma olemusega ja olemisega mind õpetanud ja jätnud minusse sügava jälje. Aastaid oli tal siis ehk 60 ringis, kui ta alati naeratusega igal pühapäeval võttis kiriku pastoraadi hoones vastu iga lapse ja lapse saatja. Kellel oli nii mahe hääl, et tema kuulamiseks pidid sa iseenda mõtted peas vaigistama ja parim, kui suudaks seda teha ka südamelöökidega.

Enne, kui ta üldse rääkis, ta kuulas. Ja see oli tõeline kuulamine – kohalolemine vestluskaaslase jaoks. Ta kuulas sind silmadega ja südamega, et siis kõrvusse kandunud sõnadest võtta kõige olulisem ja vormida valmis oma vastus. Ta rääkis aeglaselt, selgelt, nagu sooviks, et kuulaja iga tema öeldud sõna hindaks sama kõrgelt nagu tema ise neid ritta seades teeb. Ta oli nii tähelepanelik, et kui sa ise jõudsid oma jutu alguse ehk juba unustada, siis temal oli see alati meeles.

Kogu tema ehedas olemises säras elukool, haritus ja austus teiste vastu. Aastaid töötas ta meie lasteaias metoodikuna ja hiljem raamatukoguhoidjana. Ja see oli suurim õnn, kui said temaga koos veeta mõned minutid, et paluda rühma laste jaoks mõnd metoodilist mänguvahendit või õppematerjali. Küsid ja vastuse saad alati korrektselt korras katalogiseeritud perfokaartidelt, millele on kas trükimasinal trükitud või siis imeliselt ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud viide. Tal on nii kindel süsteem, et ainult tema ise leiab vajaliku vaid hetkega üles.  Ja oma professionaalsuses suudab ta sulle vajaliku mitteleidmisel pakkuda kolme erinevat sarnast mängu, mis paneb ka su enda loovuse tööle. Otsides sinule vajalikku, ei jäta ta sind kunagi tähelepanuta, vaid austab iga hetke ja iga inimest, kes temaga ühes ruumis viibib – sa saad loa istumiseks, sa saad siiralt naeratava silmapaari ja malbe häälega lausutud: “Tule küsi alati, kui midagi on veel vaja!”

Ma ei tea tema elukäiku, ehkki olime lasteaias kolleegid ju rohkem kui 10 aastat.  Mina noor 20-ne, kui alustasin ja tema jõudis vahepeal ka suuremaid juubeleid meie kollektiivis tähistada. Paljudel pikema ajalooga asutustel on üks või mitu väga kauaaegset töötajat – oma hingehoidja, koduhaldjas või raudvara, kelle silmad on näinud erinevaid aegu selle asutuse käekäigus. See proua, kes tõesti on väärt prouaks kutsumist, oli just selle maja kauneim hing. Seda nii seest kui väljast, sest tema maneerid ja käitumine olid kooskõlas tema alati suurepärase välimusega – enese eest hoolitsetud, kaunilt ja maitsekalt riides.

Kui vajasin hingetõmbehetke, mis mõne eriliselt hoogsa tööpäeva lõpus ära kulus, siis seadsin ikka sammud lasteaia raamatukokku.  Sest ma teadsin, et seal on see maagiline miski, mis aitab kiirelt päevatöö endast maha raputada. Seal on see imetlusväärne keegi, kelle rahulik ja vaikne hääl lubab sul olla koos oma tunnetega sina ise ja siis annab jõudu minna jälle kas edasi või tagasi. Sina, Silvi, austasid iga külastajat ja ka kõige väiksem laps, kes sinu igal tähtpäeval imeliselt kaunistatud ruumi astus, austas sind!

Just sealt Pühapäevakooli igale lapsele käsitsi kirjutatud vihikust, milles tekstid, laulusõnad ja värvipildid sees, sain minagi teada nende pühade tähenduse. Tänu sinu enda loodud väikestele näitemängudele lastega, mida saatsid sinu klaverimäng ja lummav lauluhääl ning mille publikuks olid alati oodatud kõik vanemad. Ma ei tea, mida ja kui palju neist Pühapäevakooli kohtumistest minu tütar mäletab või meenutab (võiksin järgmine kord kohtudes küsida), aga minule olid need silmiavavaks ja pisikesi elutarkuse teri noppisin sealt minagi üles. Täna on parim päev neid jagada.

Kuula! Vaikuses on rahu… 

Austa ennast ja teisi ning sind austatakse!

Iga inimene on tähtis, ka see väike laps!

Mõtle ja ütle siis, kui seda sinult oodatakse!

Aita vaid siis, kui sinu abi palutakse!

 

 

 

 

 

 

Ootuses

2018-03-20-13-43-53

Lumikellukeste helinal tuleb ta taas

Iga päevaga sammuke lähemale päriskevadele. Oi, kuidas tahaks kõik karvasaapad ja karupüksid saata pikale suvepuhkusele! Otsida riidekapist välja õnnelikud erksad värvid ning kanda neid lustiga. Lasta neil laiadel seelikutel ja suurepärastel pitsidel luua kergust ja kirge. Otsida üles oma salajasimad soovunelmad ja anda neile lennuks tiivad. Kes teab, kuhu nad jõuavad või kus nad peatuvad, aga oluline on lasta nad lendu! Nii igal kevadel, saab alguse midagi uut, midagi suurt, midagi põnevat, midagi ilusat. Hingeabiks, rõõmutoojaks, õnnehetkede loojaks oled sina, kevade!

Päikesesäras lumikellukese helinas saabub õrnus ja ehedus südameisse. Tuleb vaid uks sellele avada  ning olla valmis vastu võtma. Aeg on hakata liigutama – talveunest tärkavat keha, magusmõnusasti puhanud mõtteid. Lubada neid kevadvärskel tuuleiilil puhastada ja kanda asemele hoogu, indu ja lendu kõigile võimalustele. Jätta see ahvatlev “ah, täna ei viitsi” sinna karukoopasse sulavetesse hulpima ja võtta oma elu iseenda kätele. Kanda hoolega, hoida hellasti ning lubada end tiivustada tegudele igast inspiratsioonikillust.

Ainult nii saabki astuda välja kiirustavast maailmarongist  ning liikuda iseenda tallatakso tempos mööda uusi väljakutsete radu, piki väärtpakkumiste kallast. Hoida oma südames seatud siht selge igas päevas ning usaldada eneseusku igas sammus. Vastutulevatest kividest ning kändudest hüpata üle kindlameelselt, kasutades oma jõudu ja väge.

Olles teel osata märgata märkamatut, tunda tundmatut ning  luua midagi ei millestki. Säilitada rahulik meel ka siis, kui päikesesära on kadumas vihmapilvede taha. Kui jalg komistab raskustes. Kui kaotused on suured ja võidud on väikesed. Olla tänulik iga õpetaja eest, kes on tulnud saatjaks. Sest üksainus naeratus võib päästa päeva. Üksainus lahke pilk võib olla õnnelik suunanäitaja. Üks hea sõna võib olla parim möödakarvapai, mida sel hetkel väga vajad.

Tähtis on meeles pidada, et mõnikord on parim lahendus vaikus.

Vaikuses on rahu.

Hommikukiirus on kaugel veel.

Istun vaikuses diivanil,

rüüpan teed.

Mida sina täna teed?

Koleilus kevad kolistab akna taga.

Tuul on tige, ei väsi, ei maga.

Päikesest unistan.

Olen päikeselaps, tunnistan.

Märtsilumi end minekule seab.

Talv ükskord ikka alluma peab

soojusele, ilule,

mis kevade toob õuele.

 

 

Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Xwt9pBC

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

DSC02110

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

DSC02093

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.