Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Advertisements

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363

 

Kui loodus kutsub vol.2

Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide!  🙂

Helena-Reet Ennet

Võtsin need laused endale siia juba mitu aega tagasi, sest kohe, kui lugesin, lõi lambike peas põlema – see on just see õige ja minumoodi elule lähenemine.

Kui väga me ka tahaksime, ei saa me ennast loodusest hetkekski eraldada või mõelda, et keset suurlinnasaginat ei puuduta loodus meid nii lähedalt. Selleks ei pea minema nädalavahetusel vanavanemate juurde “maale” seenele ja sauna, et olla looduses, tunda loodust. Selleks piisab, kui hommikul silmi avades tervitab sind päikesekiir põsel või vihmakrabin katusel. Piisab, kui avad kraani, et pesta unenäohaldjad oma palgeilt. Piisab ka sellest, kui märkad ärgates oma esimest hingetõmmet, sinu ümber on hapnik, mis annab sulle elujõu, Selleks on aga väga vaja loodust.

Mina olen nii palju kui võimalik looduses ja loodusega koos. Juba seetõttu, et armastan loodusfotograafiat ning käin ise enamasti lühemaid või pikemaid jalutuskäike tehes ikka kaamera kaelas. Armastan kuulata tuule sosinaid ja talvekülma kriuksumist saabaste all. Armastan laulda koos merelainetega või kevadel laksutavate ööbikutega. Armastan õrna pajukiisude puudutust või tunda käe all männipuu krobelise koort. Armastan astuda paljajalu hommikukastes või päikesekuumal rannaliival. Armastan otsida üllatavaid pilvepilte taevas või peegelpilte siledal järveveel. Armastan…. loodust, tema ilu ja võlu, tema ainulaadsust ja kordumatust, tema loomiskirevust ja loomingulisust.

Kas tead, mida tähendab tunne, kui “loodus kutsub”? Mitte see, mida me kahel jala kõndijad nimetame “inimlike vajaduste rahuldamiseks”, vaid see sügav, inspireeriv, kogu keha ja olemust õnnelikult ärritav tunne, mis meelitab sind igal võimalusel vaba(stava)sse keskkonda meie ümber.

Millal sina seda viimati tundsid? Mina olin selle kütkes täna hommikul kell 4. Kiire pilk aknast välja näitas lummavat udu ümberringi ja ma olingi kohe valmis minema, aga pisike preili esitas enda soovi hoopis kaissu saada ja keha kinnitada.  Kell 5.30 uus pilk õue ja juba läksingi. No ei saa edasi magada, kui ta nii tugevalt kutsub, et varbaotsad keeravad juba voodis ukse poole…

Hingama endasse seda hommikust jahedat õhku.

Kuulama vaikust ja selle seest kostuvaid ammuvaid hääli, mida pakun, et tegid kusagil taamal veised farmis.

Imetlema päikese jõudu sirutada oma kaunid kiired läbi udumassi maa poole, et meid, inimlapsi, uue päeva algusest teavitada ja helge suvehommikuga rõõmustada.

Hiilima õrnalt kastemärjal õiel ärkava putuka-mutuka ligi, et teda koos värviliste piiskadega pildile püüda.

Tabama õige nurga alt päikesekuldseid pärlikeesid, mida usinad ämblikud igal ööl meisterdavad.

 

Pole mu lähimas koduümbruses, kuhu minutitega jõuaks astuda, mingeid erilisi vaatamisväärsusi, et saada imelist loodusfotot. Nende tegemiseks tuleb autoga veidi sõita ja seega jäävad need edaspidiseks, mil meie pesamuna ei vaja enam ärgates minu kohalolu. Aga see, mis on siinsamas ja pakub ilu ning rõõmu hingele, sellest püüan ka parima pildile ja kogun ka oma FB fotopessa. Oled teretulnud vaatama! 🙂

Kui sul on samuti see loodusfotograafia pisik küljes ja oled nõus oma “haigusest” tingitud kauneid võtteid jagama, siis võid julgelt viidata oma fotodele. Oleksin väga tänulik!

Õnnelikku taasõitsemist meile!

Kui loodus kutsub vol.1

 

Tunnen rõõmu liikumisest

Mingi imeline vägi on minu sees, mis igal suvel silmapiirini ulatuval heinamaal, sügisel uduhallil rannaliival, talvel lõputuna tunduvatel valgetel väljadel ning kevadel ülastest valendavatel metsaalustel liikuma kutsub. No ei kutsu tegelikult, ergutab, lausa sunnib!

Kõndimisepisik on mul lapsest saadik nii kõvasti veres, et kui tahtmine kuhugi jõuda, siis tallataksoga saab alati. Siinkohal ei räägi ma vahemaadest, mille läbimiseks on kindlam valida mõni mootoriga abivahend, vaid need mõned kilomeetrid. Polnud ju minu lapsepõlves armsal memmel-taadil oma kodukülas mingit muud abilist kui hobune, kes vedas meid nii südasuvel kui külmadel talvedel. Olen see õnnelik laps, kes mäletab naabritädi juurde sõitu ikka reele visatud heintel paksu saaniteki all istudes või siis vankris lõbusalt laulukesi lauldes. Minu ja memmega koos laulsid vaid linnud ja vankrirattad, mis kivisel kruusateel olid sunnitud leidma võimalikult väheraputava raja. Ja meie armas hobune Hõpo vist armastas meie laule, sest meie laulud ja tema kiire traav sobisid omavahel kenasti kokkukõlama.

Samuti läksin ma meeleldi memmega kaasa, kui ta võttis jala ette teekonna teise külla haiget vanatädi vaatama. Need kilomeetrid mööda karjateed, siis mäest alla mööda karjakoplit orus oleva jõeni, mille ületamiseks oli vaid nigel purre, aga seda põnevam oli sealt alati, käsi memme käes, üle astuda. Siis veel pikalt heinamaad mõõtes väikese metsatukani ning sealt läbi jõudes tädi armas helesinine majake künka otsas paistiski. Tee oli sinna siiski niipalju pikk, et kohale jõudes sai alati tädi pakutud koogist ka teine tükk söödud ja kommikausist paar magusat lutsukat mahtus veel pealegi. Peale paaritunnist jutuajamist ja hädavajalike tööde abistamist, võtsime ette tagasitee. Ikka künkast alla metsatukani ja nii edasi või siis tagasi. 😉 Tee oli pikk ja väsitav, aga memmega koosveedetud aeg seda kallim. Sest ega alati lapsi ju täiskasvanute seltskonda kutsutud või kui, siis polnud ju luba jutte pealt kuulata, ikka pidime omaette mõne tegevuse leidma.

Kõndimine mulle meeldib. Teen seda igapäevaselt kui ilm ja tervis vähegi lubavad. See on meeletult magus teraapia hingele, kosutab, ergutab, laeb akusid.

Praegu, kui suured heinamaad on äsja niidetud, tõmbab mind sinna rohelisele rohule miski. Meelitab, mitte kõndima, vaid jooksma. Jooksma nii kaugele, kui jõudu on. Jooksma nii südamest vabana, kui vähegi soovi on. Seal päikesepaistes, rohulibled jalgu kõditamas, lihtsalt jookseks. Pole sundi, pole suunda, pole miskit takistavat. Pole vajadust olla ette- ega tahavaatlik, võib unustada kogu muu maailma enda ümber ja joosta, joosta. Lasta soojal suvetuulel lennutada juukseid ja paitada põski. Sirutaks käed kõrgele taeva poole, et tunda vabadust, tunda rõõmu liikumisest, tunda iseennast, oma jõudu ning vastupidavust. Selles kulgemises on nii kiirust kui ka rahu. Selles on priiusetunne, selles on õnnetunne, selles on tänulikkus elu eest, mis mulle on antud! Jalad on kerged ja kannavad mind iseenesest. Samuti iseenesest tahab välja saada hääl minu seest. Laske mul siis hõisata õnnest! Liikumine on puhas rõõm ja nauding!

DSC08029

Südasuve kollased-rohelised väljad 

Varsti on käes sügis ning mõnikord pikendab suvesooja kuldne vananaistesuvi. Samas tuleb ette ka vihmamärgi päevi, mil kogu ümbrus on peitunud halli uduloori sisse. Siis tõmbab mind enda juurde meri. Mere seltskonnas võin viibida nüüd ja kohe ja alati, aga just selline sombune sügisilm, kui veel soojakraade jagub, aga päikesevõim hakkab kaduma, tahaks mööda märga rannaliiva või peenikest kiviklibu tõsta jalad kõrgele ja alustada kiiremat liikumist. Joosta järgmise kõrgema kivini, joosta järgmise suurema oksani, joosta võidu randauhutud laintega, joosta! Saatjaks mõnus merekohin ja  kajakate ergutuskoor. Lasta tuulel sasida juukseid ja tunda end taaskord vabana. Siiski mererannal ei saa kaotada valvsust, vaid tuleb ikka pilk hoida maa lähedal, et märgata, mis jalge ees on ootamas enne järgmist sammu. Aga mere ääres on lisaks jooksule veel teinegi võimalus nautida liikumist – kivid! Astuda, hüpata, libistada end kivilt kivile. Las vesi pritsib vastu kive ja teeb märjaks jalad või püksisääred, see on mere ääres olemise õnn ja võlu.

dsc06639

Uduhallil mererannal

Saab otsa iga sügis ja algab karm talveaeg, mil liikumine on mõnikord lausa ellujäämiseks hädavajalik. Ei saa talvekülmas seista ja oodata, et päike soojendab. Veidi küll, aga seesmine soojus saabub ikka siis, kui end ise liigutada. Ma võin joosta ka talvel. Joosta mööda lõputuna näivaid valgeid välju, sest nii kaugele, kui silm ulatub, ei paista muud kui lumi. Kohati nii paks ja sügav, et edasisaamiseks tuleb jalgu reiest saadik samm sammu haaval edasi tõsta. Aga ma liigun siiski. Enne, kui tõsine talveilm kohal ja tuisutuuled tohutu lume kohale kannavad, saab nautida õhemal lumekihil vaba liikumist. Talvel ümbritseb meid valge vaikus. Selles vaikuses on nii palju head, et selle sees olemiseks peab aega võtma. Ja siis võib selles ka joosta, aga vaikselt, et mitte seda vaikust lõhkuda. Boonusena saab talvel oma liikumisega joonistada lumele jäljemustreid. Ja kui peale sellist lumevaikuses veedetud aega jõuad tuppa, sooja ahju ette riideid kuivatama ja ennast kuuma teega seestpoolt soojendama, siis on taas süda õnnelik ja hing rahul.

DSC07113

Lumevalge lumevaikus

Meil on veel üks imeline aeg aastas, mil vabadus on eriti armas kooliskäijatele, aga miks mitte ka igale teisele inimesele. Kevad, oma järjest soojemate ilmade ja järjest enama valgusega, meelitab linnud laulma, lilled õitsema, pungad puhkema ja rohu tärkama. Samuti alustavad oma intensiivsemat liikumist ka inimesed, kes peavad seda oluliseks oma tervise huvides. Järjest pikemad kevadõhtud kutsuvad meid jalgrattaid talveunest äratama või jooksujalanõusid pimedast kapinurgast välja otsima. Nüüd on aeg liikuda! Inimesed otsivad üles kõikvõimalikud metsateed ja jalgrajad, kus liikudes hingata suurte sõõmudega värskendavat kevadist õhku ja esimeste saabuvate linnukeste kontsertide saatel lasta oma kehal nautida liikumist. Jalgrattaga ma pole nii suur sõber, aga jalutuskäigust jooksuni päikestriibulisel metsateel on sedavõrd nauditav ja hingepaitav, et see kuulub igal võimalusel minu liikumisvajaduse rahuldamise juurde.

dsc05472

Kui ülastest valendab metsatee

Jah, jooks! Ma ei mõtle siin ennastpiitsutavat, viimsele võhmale võtvat, elu eest jooksmist, vaid just sellist vaba ja lapselikku. Tunned, et kõnnilt üleminek jooksule on nii sundimatu ja loomulik, jalad nagu iseenesest alustaksid kiiremat ja hoogsamat liikumist. Kerget ja lendlevat, et samal ajal jõuaks ka ümbritsevat ilu märgata või lihtsalt olla mitte midagi mõtlemata. Ega muidu nimetata kooli kehalise kasvatuse tunnist tuttavat hüpaksammu “õnneliku lapse sündroomiks”. Tunnistan, et põen seda krooniliselt. 😀

Kuidas on sinuga lood? Tunned rõõmu liikumisest? 

Kolm seelikut

Väljas on veebruar täna… 🙂 Ega ole seda õiget tuisukuu tunnet, kui külmapügalad jäävad vaid 10 kraadi juurde ja tihti tõusevad kõrgemalegi. Enamasti saab kerge jopega õues kõik asjad aetud. Nii kiirustavadki mõtted ja unelmad üle lumeporiste külateede algavasse kevadesse ja sealt mööda sirelilõhnalist nurmeteed võililleväljadele.

Piltidele tekivad õnnelikud inimesed imelist hetke nautima – soojus, valgus, armastus ja rõõm. Suures koguses rõõmu ja säravad silmapaarid on minu kujutluspiltidel võilillede sees keerlevatel inimestel.

Võililleküllases kollases astuvad suured ja kannavad kätel üht väikest. Neid seob soov olla koos ning imelised õhkõrnad seelikud, mis muudavad suuredki sel silmapilgul väikesteks – haldjapiigadeks. Keset lustilist tantsu, peatuvad nad mõneks viivuks, et vaadata teineteise silmisse, näha seal õrnust, südamesoojust ja ülimat hoolivust ning juba nad liiguvadki kuuldamatu muusika saatel edasi. See südamemuusika on kuuldav ainult tantsijatele, keda meloodia kannab kergel võilillekollases vahus. Vahel segunevad lilledekuld ja päikeselõõm omavahel ning aru ei saa, kus taevas, kus maa, aga rõõm jääb ja suureneb üha. 

Nii seiklesid minu kujutlustes kolm kaunist seelikut, mis veebruaris said õmbleja poolt tellitud. Minule jäi valmimise ootus, tänu suurele tellimustehulgale kujunes see kuudepikkuseks. Meie kolm kaunikest jõudsid kohale maikuu viimastel päevadel, õigel ajal, et neid saaks kevadistel lõpupidudel kanda. Sel ajal kaunistasid Eestimaad ka lopsakad kollased lillepõllud.

Meie seelikupildid jäid aga sel suvel võilillede sees tegemata, sest soovitud fotograafi juurde lihtsalt enam aegasid ei jagunud. Aga mis ühel hetkel tundub kurb, saab järgmisel kohe rõõmustavaks, sest just pilditegija poolt tuli ettepanek kohtuda hoopis mererannal. Nõus! Nõus! Nõus! Mina ja meri!! Teist korda ei ole kunagi vaja öelda. 🙂

Kuupäev, mis kõigile sobis, sai kokkulepitud ning oodata jäi ainult Ilmataadi heldusele, et sel päeval pisikesi poisse ja pussnuge taevast alla ei sajaks. No ei sadanud, aga selle eest andis ta meile katsumuseks metsiku tuule. See polnud mingi vaikne tuuleke, mis mere ääres on tavaline, vaid ikka korralikult keerutav marutuul. Kui ma olin oma pisikese preiliga juba selle 100 km teekonna sihiks võtnud, siis mingi hinna eest ei olnud ma enam valmis loobuma.

Sõit sujus kenasti ja meri oligi käega katsuda, kõrvaga kuulda, silmaga näha ja hinges tunda. Ja taas ma heldisin, sulasin, särasin, kui mööda puudevahelist pikka laskumist lõpuks mereni jõudsin. Ja mitte ainult see kohin ja õhk ja värvid, vaid seal olid ka ühed kaunimad linnud, keda tean – nõtked luiged. Ja neid oli palju. Loomulikult tegin kõigepealt ise kiiresti mõned pildid.

Maris (1 of 44)

Kõigepealt teen ise mõned pildid 

Ja siis läkski tuulega võidu piltide püüdmiseks. Oli nalja ja naeru, oli hõiskeid, plaksutamist, nipsutamist, kõditamist ja mida kõike veel, et saada selle pisiinimese tähelepanu ja silmad vaatama fotograafi suunas. Oli õrnust, hoidmist ja armastust ning kõige rohkem rõõmu koosolemisest. Me saime hakkama! Meid ei peata isegi mitte tugevaim tuul, sest meie imeline inimene kaamera taga oskas selle nagu võluväel taltsutada, kui oli õige hetk. 🙂

Sellest päevast jääb meie albumisse suur hulk kauneid võtteid, mõned jätan siia ka.

Unetu jutustab

DSC07288

Kell on suvi. Täpsemalt suveöö. Veel täpsemalt varajane hommikutund. Päris täpselt päikesetõusus ärkav maa – natuke enne nelja.

Olen mõned tunnid maganud ja nüüd istun unetult diivanil. Tulin just õuest. Loomulikult nii ei saagi magada,  kui keha viib su punetavat idataevast pildistama, ehkki mõistus kisub pikali teiste nohisevate kõrvale. Kordan ennast vist, aga küll talvel jõuab magada.  😉

DSC07244

Nagu mainitud tegin juba ühe tiiru mööda aiaääri kuuskede vahel. Vaikne oli. Ainus kõrvukostuv heli oli vana vahtrapuu lehtede sahin. Sellesama puu alt vudis üle muru kõrgema rohu sisse meie oma siilike, kui ma pisut eemal olin mõneks ajaks kükkis asendi sisse võtnud, et mõned kõrrepildid teha. Eks tal ole hea sibada oma olematute jalakestega, sest õhtul talle pandud koerakrõbinad olid tublisti ära söödud. Praegu vaatan, et liigub veel keegi seal hommikuvalguses – meie teine kodustamata koduloom, õigemini lind – kureonu. Ikka üksi, astub vaikides oma peenikestel jalgadel suurt keha kandes. Ju see keha nõuab toitmist, aga kust sa leiad konnakest, kui pole juba mitu päeva piiskagi tulnud. Hästi madalalt, nagu golfiväljakul, niidetud muru, ootab samuti kastjat, muidu saab peagi rohelisest kollane.

Aeg ei peatu. Pistan laualt puhastamist ootavate maasikate seast põske paar punast ja astun uuesti hommikusse. Ka päike on oma maalimistööga edasi liikunud, taevakaarel on lisaks roosale tõmmatud ka väheke kollast-oranži triipu ja see annab lootust, et päikese uneaeg saab peagi otsa. Vara rõõmustasin siiski. Seda õiget päikesevalgust ei näinudki täna, korraks hommikutundidel piilus pilvede vahelt ja nüüd juba tibab neist pilvist vihmakest. Mis on ainult rõõmustav, sest muru, lilled ja aedvili ootavad kosutavat vett.

Meeldivad mulle need vaiksed hommikud. Tänasest vaikusest lõikus hetkeks läbi sookurgede hõige. Vaikus taas. Siis kuulsin heinamaalt ka rukkiräägu toimetamist ning veidi aja pärast jätkus kurgede koorilaul. Aga siis olin end juba tuppa toonud.

Kuhu siis uni kadus? Ehk on see emadele omane pisike närv ja pabistamine, kui tead, et kohe-kohe tuleb laps üles äratada, et ta esmakordselt viia 80 km kaugusele suvelaagrisse. Ega ma muidu üle mõtlekski, käisin ju ise terve ühe suvekuu samas vanuses pioneerilaagris, aga poja ju pisut erilisem laps kui teised. Kas saab enda ja teistega sõbralikult hakkama? Kas suudab jälgida/järgida päeva juhi viiteid, korraldusi? Kuidas tuleb toime eneseväljendusega, et teda mõistetaks ja tema mõistaks seda, mida temalt oodatakse? No ja muidugi toitlustamine – täna seal menüüs supipäev, mida minu poja ju ei söö. Vahetusjalanõudele lisaks pistsin targu suure Twixi talle seljakotti, et ikka päeva vastu peaks. Muidugi on olemas ju telefonid, aga tahaks talle ikka jätta seda iseolemise , omavastutuse, kohusetunde võimaluse. Lohutuseks on vaid see, et kogu laagri tegevus peaks olema 100% talle meeldiv – legod, robootika ja jäätisekohviku külastus.

Hommikukohv aurab tassis ning kõige kallimate särasilmad ning musid-kallid on juba tervituseks saadud. Maasikad on moosiks-saamiseks valmis ning võibki alustada päeva. Rahu, ainult rahu… 🙂

DSC07339

 

 

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Emadepäeva eel

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, Jukust, ei nukkudest kirjutada… Emadepäeva eel mõtlen minagi oma emale. Naisele, kes otsustas peale kahte poega veel ühe lapse ilmale tuua ja sai endale pesamuna tütrekese. Aitäh sulle, ema, et andsid mulle elu!

Mõtlen sedapidi, et mida on mulle õpetanud minu ema? Mida on ta pakkinud kaasa minu lapsepõlveseljakotti, aidanud selle mugavalt selga ning siis lasknud mul minna põnevale seiklusretkele nimega ELU? Mille eest olen sulle südamest tänulik?

Milliseks on minu elutee sillutanud naine, kes suurema osa oma elust on teinud füüsiliselt väga rasket tööd suurfarmis. Keda tol ajal tunnustati kui rajooni parim lüpsja ja sellest on kusagil isegi ajaleheartikkel alles. Kes sai kolmele lapsele emaks olemise ning heade tulemuste eest rajooni lüpsivõistlustel rinda töövapruse medali.

Mida on minu ema mulle õpetanud oma käitumise, vestluste, eeskujuks olemise, nõudmiste või karistuste kaudu?

  • Raamat on väärt sõber ja lugemine aitab suurepäraselt igavust peletada. Minu lemmik õhtune unejutt, mida ema mulle ette luges (ehkki oskasin enne kooli juba ise lugeda) oli raamatust, mille esikaanel oli helesinises kleidis metsateel kõndiv tütarlaps. Pealkirja kahjuks ei mäleta ja raamatut pole ka alles.
  • Samas kategoorias olen tänulik, et tollal ilmunud Noorte Hääle tagaküljel sain esmakordselt teada, mis on ristsõnad ja kui põnev on neid lahendada. Lisaks lahendamisele olen neid ka ise päris palju koostanud ja neid on isegi trükis avaldatud. 🙂
  • Ise tehtud asjad on hingega – armastus käsitöö vastu. Koon, heegeldan, tikin, aga vot õmblusmasinale ei oska niitigi peale panna. Tööõõpetuse tunniks vajalikud pluusid-kleidid õmbles ema. 😀
  • Lapsed on elu õied. Minu ema (9 lapse vanaema) on lastega tegeledes eriliselt loov, vajadusel näitlejameisterlikkusega ehitaja, kunstnik, arhitekt, õmbleja, mängupartner jne.
  • Õnneliku elu aluseks on lapsepõlves omandatud väärtused:
  • AUSUS Siinkohal kehtis juba varakult ema-test. Kui midagi teed ja julged sellest ka emale rääkida, siis see on hea tegu. Vastasel juhul jäta tegemata.
  • AUSTUS Ka minu lapsepõlve ajal oli inimesi, kes erinesid n-ö “tavainimestest” (naabermajas elas liliput, naabrionu kogeles kohutavalt) ja neisse tuli suhtuda samamoodi nagu igasse teise. Ja siia lisandus austus täiskasvanute vastu – kui “suured inimesed” omavahel räägivad, siis lapsed ei sega vahele.
  • VIISAKUS “Tere!”, “Tänan!”, “Palun!”, “Jõudu tööle!” – neid pidin  kasutama mina ise ja naabrilapsed said ka tänu emale selle kohta põhjaliku koolituse. 😉
  • LUBADUSTEST KINNIPIDAMINE, TÄPSUS Ainus kord, mis ühe pildina mälust esile kerkib enne 10. eluaastat, oli see, kui jäin umbes 6-7-aastaselt sõbranna poolt kojutulekuga hiljemaks, kui olin lubanud. Ja minu ema jaoks oli see piisav, et üks ja ainus kord vitsaga mulle täpne olemine selgeks õpetada.
  • TEISTEGA ARVESTAMINE – Kui sinuga samas ruumis või ka kõrvaltoas keegi magab, siis räägime vaikse häälega.
  • PUHTUS See kehtis nii enese kui ka ümbritseva elu kohta – riided, nõud, eluruumid. Ja siin järeleandmisi ei tehtud. Ikka kõlas lause: “Kui midagi teed, tee hästi või ära tee üldse!” Ja kui ema riidekapis olid kõik esemed millimeetritäpsusega paigas, siis minul lapsena ju ikka juhtus lohakuseussike sisse. Kui ema seda märkas, siis leidsin oma kapi sisu põrandalt ja pidin uuesti korralikult riided kappi panema.
  • LAHKUS Kui vähegi midagi anda oli, siis kõik, kes meie poolt teele läksid, said midagi kaasa ka. Ja see kehtib tänaseni. 🙂 Siia punkti alla paneksin ka jagamise oskuse. Kui mul oli midagi söödavat ja minu läheduses oli teisi lapsi, siis pidin ka neile pakkuma. Vastasel juhul ei tohtinud ma ka ise süüa. Ja külla minna ei tohtinud kunagi tühjade kätega, sest kes tuleb, see toob.
  • TÖÖKUS Meie kodus kehtis kindel reegel – kui suuremaid töid tehakse, siis teevad kõik (kodu koristamine, kartulipanek, kartulivõtmine, heinategu, aiamaa harimine jne).  Samuti sai varakult selgeks, et töötegija juures niisama ei passita.
  • ABIVALMIDUS Sel ajal käisid suuremad talgud ikka terves külas korraga ja kui endal said kartulid võetud, aga naabrid alles poole peal, siis läksime oma kambaga ikka alati üle põllu appi. Samuti ajasime kogu oma suure suguvõsa kokku, kui oli suvine heinategu ja polnud mingi probleem sõita venna Java tagaistmel 30 km memme-taadi tallu tööle.
  • MUUSIKA ON RÕÕMU JAOKS Olgu töö, milline tahes, muusika saatel saab see alati kergemalt tehtud! Ja kui pidutseda, siis korralikult. Meie suguvõsas pole vist kedagi, kes muusikast lugu ei peaks ning ühislaulmised on eriliselt meeldiv osa igal kokkusaamisel. Boonusena valdavad üle ühe meie seast ka mingit muusikariista ning siis seda lõbusam sinna juurde laulu lasta ja jalga keerutada.
  • Ilma õppimata on minugi tegemistes äratuntavad mõned asjad, mida ema eeskujul teen:
  • Minulgi on köögilaual paber ja pliiats. Kui mingi toiduaine või muu vajalik asi saab otsa, panen selle kohe kirja ja poenimekiri saabki alguse.
  • Aastaid tegi ema naljakaid-lõbusaid-kummalisi kuupäevaliselt vormistatud ülestähendusi oma punasesse märkmikku. Nt pesin ära 24 paari sokke, koorisin 45 kartulit, keldrisse viidi 10 purki moosi jne. See on saanud ka omamoodi meie pere kroonikaks, kust hea uurida, kui midagi vaja meenutada. Ehk on sealt alguse saanud ka minu päevikupidamine?
  • Kilekotte voldin siiani kokku ja ei taha kuidagi kasutada neid, mis lihtsalt kokku käkerdatud.
  • Toidutegemise ajal maitsmiseks kasutatav lusikas käib selle taldriku peale, mida ise söömiseks kasutan.

Sellele nimistule lisaks tahan aga kirja panna ka need asjad, mida ma oleksin tahtnud, et ema mulle õpetaks. Need oskused, millest ma ise täiskasvanuks saades puudust tundsin.

Ma oleksin tahtnud, et ema:

  • oleks mind rohkem kutsunud söögitegemise ajal enda kõrvalt õppima või äratanud suuremat huvi toiduvalmistamise kohta. Praeguseni ei tee ma süüa suure hurraa ja rõõmuga, vaid see ikka rohkem kohustus minu jaoks.
  • oleks mulle õpetanud naiselikke nippe, kuidas end sättida või vajadusel jumestada. Minu ema ainuke meikimisvahend on siiani punane huulepulk. 🙂
  • ei oleks olnud nii ohvrimeelne ja oleks enda peale ka mõelnud. Alati, kui läks mõne eriti hea maiuse või toidu jagamisekS, siis tema lause oli ikka: “Ah, ei mina taha! Jagage teie kolme vahel ära.”
  • oleks näidanud välja oma tundeid minu vastu. Aga see vist oli tolle ajastu eripära, et lastele, ei öeldud: “Ma armastan sind!”, “Ma olen uhke su üle!”, “Sa oled kallis!”. Samuti ei kuulnud-näinud ma kunagi ema isaga kallistamas, kudrutamas, hellusi jagamas, musidest rääkimata.
  • oleks mind õpetanud arutlema, pidanud minuga hilisõhtuseid ema-tütre vestlusi, küsinud minu arvamust maailmaasjade kohta.

Nagu näha, siis suurem osakaal on kõigel heal, mida ema mulle on eluteele kaasa andnud. Need viimased oleksid on mulle endale olnud elus tähtsal kohal, et oma laste kasvatamisel neid ei korduks. Sest ma tahan olla oma neljale lapsele just selline ema, kellele mõeldes saaksid nemad kunagi kirja panna samuti rohkem head.

Mida sinu ema sinule lastetoast kaasa pakkis? Kas on midagi, mida sa oleksid veel tahtnud, sest ruumi ju on…

Meid lahutavad paarsada kilomeetrit ja ma pole kindel, kas emadepäeval ema juurde saan. Aga mõtetes oleme kogu aeg koos. Jätan igaks juhuks ema lemmikud siia. 🙂

580743_341633695920810_1506320827_n

Ema lemmik – punane roos

 

 

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

Ka sel kevadel

Kuidagi on see nii, et peale jaanuari-veebruari teevad esimesed päikeselised ilmad minuga imet. Mis siis, et vahel kuuleb veel öötundidel tuisutuuli või keskpäevakski ei kao puudelt härmahelmed. Aga need esimesed soojad päikesekiired keset märtsikuud on hoopis teistmoodi. Paneb hinges armastuse, headuse, rõõmu liikuma ning keha otsib üles kõik oma talveunes puhanud jõuvarud, et minna. Minna vastu kevadele. Minna vastu uutele algustele. Minna välja oma talvisest tubasest rutiinist.

Lauluviisidest kõlab ja kajab meeles “jälle algab kõik, algab uuesti…”. Uuesti ja samas tuttavalt nagu ka eelmistel aastatel. Taas kordub kõik. Päikesepai meelitab esimesed ärkajad õitsele, puude-põõsaste pungad on kohe-kohe valmis lehtima. Tihane mu akna taga otsib ka sel kevadel oma kaotsiläinud sitsikleiti. Või ehk kuulutab oma lauluga peatset kleidikandmise aja algust? Pehmed pajukiisud ei jaksa oodata palmipuudepühani, vaid paisuvad juba praegu tee ääres, jalad külmas lumesulamisvees.

Tore, et aastaringis on kõik omal kohal, on kord. Mis siis, et oma lillefotode albumist leian igal kevadel postitatud lumikellukesed, märtsikellukesed, paiselehed jne. Igal aastal algab ärkamine samade õiekestega koos. Igal aastal tunnen just kevadel uut tahtmist midagi muuta, midagi korraldada ja korrastada – oma igapäevaelus, riietuses, mõtetes.  Üks on kindel – kevad on aeg rõõmu otsimiseks, leidmiseks, jagamiseks. Loome oma elu ilusaks!

Mida teen sel kevadel?

  • Võtan aega kodu suurpuhastuseks, ümberpaigutusteks, kaunistamiseks – muudan me kodu kodusemaks, hubasemaks.
  • Võtan aega ja otsin ressursse perega ühisteks väljasõitudeks, ajaveetmiseks kõigile sobival moel.
  • Võtan aega kujundada aeda 😉 – lillepeenrad korda ja mõni juurdegi, viljapuid ja -põõsaid lisaks, köögiviljadele peenrad ja mugulad mulda.
  • Võtan aega jalutuskäikudeks loodusesse koos kaameraga. Parimad pildid panen paberile ja seintele.
  • Võtan aega vaadata üle meie pere garderoob – liigne ja kasutu minema, et teha ruumi uutele rõivastele.
  • Võtan aega olla oma lemmiktegevustega – lugeda (“Hingele pai” ootab siiani avamist), kirjutada (blogi olen harva külastanud ning Lii Marii beebiraamat vajab sissekandeid), märgata looduse loomingut ja tabada hetke läbi kaamerasilma. (See sai ka eraldi punktina kirja).
  • Võtan aega armastuseks – tegelen koera ja kassidega, mängin-liigun-olen… koos lastega, olen armastav ja võtan vastu armastust oma kõige kallimalt kaasalt.
  • Võtan aega unistamiseks – palju on täitunud, nii mõnigi ootab oma aega.
  • Võtan aega elamiseks, elu nautimiseks siin ja praegu. Parim päev on TÄNA! 🙂

Millega Sina oma kevadpäevi sisustad? On neis vana hea tuttav rutiin või algatad uusi ettevõtmisi, lähed vastu uutele pakkumistele?