Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

Advertisements

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

DSC_0677

Täna köitsin sügist kimpu

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Kingitused väikestele lõpetajatele

 

Kevad on teadupoolest uute alguste aeg …. looduses. Inimeste maailmas toimuvad kevadel hoopis lõpetamised, noorematel lasteaia, suurematel kooli. Üks lõpp on alati mingi uue algus, sest elu voolab, elus on katkematu järjepidevus.

Sel kevadel on mul juba kahel lõpupeol käidud. Lasteaiaõpetajana töötamine kingib korraga seda kurbust ja rõõmu, et saab kohe suurema hulga armsaks ja omaks saanud lapsi teele saata, uusi algusi otsima. Kurb on see hetk, kui oled aastaid nende pisikestega koos kasvanud ning korraga jääb mängumaa väikeseks, sest tiivad kannavad neid juba nii hästi, et alustada elu koolilapsena. Koolilaps on juba midagi muud kui väike lasteaiapõnn, keda ema-isa turvaline käsi ja pilk hommikuti üle rühmaukse saadab ning õhtuti seal taas ootamas on. Koolilapsel on korraga õlul omavastutus, eneseusk, isehakkamasaamine ja muidugi kuhjaga koolirõõmu ning põnevust.

Kevadeks on rühmaõpetajate ponnistused läbi. Kes võttis vastu, see võttis, kes on veel ihu ja hingega liivakastis, las olla. Soojad suvekuud pere ja lähedastega koos võivad kaasa tuua suurepäraseid muutusi nii välimuses, olemises kui ka mütsi all. Las see pehme suvevihm kastab neid naerukilkeid õuemurul, las see kuldne päikesepaiste paisutab õpihuvi kahe kõrva vahel ning las see suvevabadus julgustab ise samme seadma ning otsuseid langetama. Las neil lastel olla veel laps. Küll siis sügiseks on igaüks kooliküps. 😉

Kui on pidu, siis peavad olema ka kingitused. Varasemalt olen oma pisikestele mänguseltsilistele kinkinud sõbrafotod, millele ise raami ümber tegin (puzzletükkidest). Sel aastal olen ühe väikese inimese kasva(ta)misega tihedalt ametis ning läksin kergemat teed pidi. Isetegevust vähem, aga lastel ehk rõõmu rohkem. 😉 Küsisin peol ka lastelt, milline on üks hea kingitus ja nagu arvata võis, siis esimese asjana pakuti, et kingituses peab olema midagi magusat. Siis midagi lõbusat. Ja no veidi kasulik võiks ju ka olla (vähemalt vanemate arvates). Seda arvestades, panin kokku sellised “kommid”:

Ja teisele peole minnes valisin pisut erinevad koostisosad, aga mõte jäi samaks – magus, lõbus, kasulik.

DSC01639

Saaja on see, kes annab! Kuldsed sõnad minu ema suust. Aastate jooksul olen õpetajana päris suure osa endast andnud nende laste rõõmuks ja sain vastu täiesti kümnesse kingituse. Mereteema on minu puhul alati parim valik! Eriliselt südant soojendav ja hinge paitav oli see isiklik lähenemine. Nende vahvate rullide sees oli laste arvamus oma õpetajast. Ja see on parim hinnang minu tööle, sest nende tunded ja mõtted on ehedad ja kallutamata.

Teised lõpetajad on samuti osakese oma hingest minu peale mõeldes kingitusse pannud ja see ongi ainus, mis loeb! Lisaks kaardile ja seinapildile kingitud salvrätitehnikas lillepott koos lillega on oma koha leidnud juba õues ja seega pildile ei saanud.

DSC02907

Suur tänu, mu armsad! ❤

Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Minu pärlid

Täna on juba maikuu kolmas esmaspäev. Tavaline argielu tuhiseb tuhandega tegemistesse ning ikka tahaks jõuda veel ja veel. Aga eile, eile oli pidupäev – kõikide EMADE PÄEV.

Alustan kaugemalt ja samas nii lähedalt. 😉 Naisliidu poolt valitud Aasta Ema on Heli Veeber, kelle käe ja valvsa pilgu all möödus minu viimane rasedus ja pisikese Täpikese sünd. Seega justkui võõras(kohe saab 2 aastat ju alles Järvamaal elatud), aga ometi puudutas see mind, kui teada sain. Palju õnne! 🙂

Minu oma ema on hetkel minust paarisaja km kaugusel, aga südames alati lähedal. Ikka võtsin ette ja käisin eile oma emagi kallistamas. Tema vanus on juba selline, kus tahes tahtmata inimene muutub taas lapse moodi, kes ootab igal tähtpäeval, et keegi tuleks. Meid on kolm, vennad ja mina. Mina kõige kaugemal, vendadel võimalus külas käia suurem. Ole sa nii vana või noor kui oled, aga õnnelikud embamised ja tänulikud kallistused muudavad alati südame soojaks. Annavad eakale elujõudu ja lapsele kinnitust, et vahemaa ei loe midagi, kui hinged on koos ja südamed löövad ühes rütmis. Palju õnne, ema! ❤

Olen ka mina ema. Esimest korda sain neid rõõme, raskusi, õnne- ja valupisaraid tunda 18-aastaselt, kui minu kindel soov ja tahtmine emaks saada täide läks. Esimest tütrekest ootama jäädes käisin veel õpetajaametit õppimas koolis. Minu jaoks oli tähtis minu laps ning nii ma dokumendid välja võtsingi ja olenemata sellest, et 4 aastat käidud, keskkooli materjal läbitud ja eksamidki tehtud, sain kaasa vaid 9. klassi lõputunnistuse. See aga ei heidutanud mind sugugi ja kui tütreke oli kaheaastane, tegin ka õhtukoolis keskkoolieksamid uuesti ära. Üks paber käes, aga haridust, et tööle minna, siiski mitte. Läksin samasse kooli veel neljaks aastaks ja sain ka õpetajapaberid kätte.

Oi, kuidas me ootasime teist tütrekest, kohe kuude kaupa… 😛 Ja siis, kui ta tulla otsustas, olin mina juba esimest korda elus õpetajana klassi ees. Ja siis ka klassist väljas WC-s, sest esimesed 3 raseduskuud ainult iiveldas ja iiveldas. 😀 Aga seda suurem oli õnn, kui selle pisikese beebiga kohtusime.

Kui noorem tütreke oli pisut üle aasta, käis meil mõte peast läbi, et vahva oleks ju kui tal oleks mänguseltsiline, seda enam, et vanema õega ju vanusevahe lausa 9 aastat. Ja nii saimegi oma tüdrukutele lisaks ka ühe vennakese väikese. Ütlen ausalt, laps on laps, peaasi, et terve, aga ega ikka ühtemoodi ei kasva nad küll. Ülirahulikule, iseendaga väga hästi hakkama saavale tüdrukule kaaslaseks sündis tõeline “ahvipoiss” (2004 oli Hiina kalendris ahviaasta). Küll leidsime teda diivani tagant ja seljatoel kõõlumas, küll püüdsime tema küünarnukki radiaatori vahelt välja tirida, küll käisime EMO-s autoukse vahele jäänud pöialt näitamas. Ja kui õues jalutades käisid kõik teised mööda kõnniteed, siis tema leidis alati mõne põneva raja, kust kulgeda. Tõeline tore vaheldus meile! 😛

Vahele jäid mitmed aastad, lausa 12 koos- ja lahkukasvamist ning minu suurim soov saada koos kõige armsama inimesega veel üks pisike printsess täitus 4(+9) kuud tagasi. Nii väga oodatud pisike tüdruk on nüüd meie päevade päike, suurte õdede ja vendade õeke väike.

Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja säravad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤

Igal pärlid on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad. Täna võtan julguse ehtida end võõraste sulgedega. Tegelikult ju oma 12-aastase poja sulgedega e kätetööga. Imelisi asju tehakse puutöötunnis, mis pakub vähemalt minu pojale suurt rõõmu ja mida ta alati suure huviga ootab. Need siis lisaks juba varem kojutoodud toredatele esemetele.

12764352_971117289639111_3993094172668391049_o

Poja puutööd 2016

Kõige rohkem kasutust on leidnud see vibupüss, millega õues sõbraga ma-ei-tea-keda luuramas käidud ning pisike pingike, mis pildile kahjuks ei saanud.  🙂

Valmis!

Algas meie isetegemiseprojekt viimastel päikeselistel oktoobripäevadel – heegeldatud päevatekk. Selles postituses tegin esimese kokkuvõtte, kuidas heegelnõel näppude vahel on tööd teinud. Kuna mina jäin just sel ajal pikale puhkusele pisiõekest ootama, siis kasutasin oma aega ära ja aitasin kaasa. Vahepeal sai sügisest talv ja tegin jälle enda jaoks ülevaate, kuidas on isetegemine sujunud. Pisut pinget pakkus motiivide kokkuheegeldamiseks sobiliku meetodi valimine. Õnneks on tänapäeval käsitöölisele suureks abiks nii youtube kui ka Pinterest, kust võib leida nii selgeid näpunäiteid kui inspiratsiooni. Peale piisava hulga videote vaatamist, tundus sobivaim olevat Flat Slip Stitch. Algselt planeeritud äärepitsist loobusime ja käisime ääred üle vaid kinnissilmustega. 60-st ostetud lõngatokist kulus ära umbes pool, igat värvi 10. Ning kokkuheegeldamiseks 3 tokki valget.

DSC_2037

Lõplikult valmis päevateki mõõdud on 200 x 120 cm.

DSC_1826

Kindel plaan oli aprillikuu alguseks valmis saada ja me oleme võidukalt finišis, ehkki postitan lõpp-tulemusest pildi alles täna. Lihtsalt nii mõnusad kevadilmad on olnud viimastel päevadel, et arvuti taga teksti trükkida on üsna patune tegevus. Selle asemel kärutame hoopis pikki vahemaid õues ja magame mõnuga oma unesid. Laseme päikesel põsele pai teha ning naudime esimesi õiekesi, kes vapralt iga ilmaga õitsevad. 😉 Sest vahepeal mängis kevad ka vingerpussi ja tõi taas lume lillepeenrale.

17523286_1312424615508375_8319218235238894750_n

Märtsikuu viimaste päevade vembud

Nüüd, kui asi valmis, on korraga nii hea kui ka pisut tühi tunne hinges. Midagi oleks nagu igas päevas puudu. Tahtmine teha on alles ja juba tubades ringi vaadates, hakkavadki järgmised “projektid” ja ideed endast märku andma. 😉 Koridori lillelised kardinad… Paberfotodele vahvad raamid ümber… Voodi ette pehme pallikestest vaibake…

Kevad on imeline aeg uuteks algusteks, põnevates tegudeks. Päevad on pikemad, hing on rahul ja aega peaks ka leiduma. Hakkame aga pihta! 🙂

Teine peatus (väikese kiiksuga)

Selles  postituses tegin enda jaoks kokkuvõtte “pisikesest” näputööst, millega oma mõnusat beebi ootusaega sisustasin. Vahepeal on aeg kibekiirelt edasi marssinud ning meie elus nii mõndagi muutunud. Sügisest on saanud talv ja sellestki juba pool möödas ning meie peres nüüd kauaoodatud Täpikese asemel kaunis ja kallis tütreke Lii Marii (kuigi Täpikese nimest pole me sugugi loobunud ja hellitame oma Päikesekiirt sellega ikka edasi).

Tänaseks on need motiivid ühtepidi ka kokku heegeldatud. Pildi tegin õues just seetõttu, et seal kajastuks ka aja kulgemine. Üks lumevaibal ja teine loojuva päikese  paistel. Õiged värvid on lume peal näha.

Edasi tuleb teistpidi ka motiivid ühendada ja siis jääb veel välja mõelda äärepitsi muster. Hakkasin ette kujutama, milline see välja võiks näha, kui ühel päeval oma laudlina serval sellist pika ninaga tegelast märkasin. Hiilis teine seal tasasel sammul, et märkamatuks jääda, aga ei. Püüdsin ta pildile ja avastasin, et on päris vahva sell. Eks varsti ole näha, kas meie voodikatte serval ka mõni selline tegelinski olema saab. 😛

dsc_0636

 

Olen 1 kuu uus!

Täpikese esimese kuu arengufotole sai enamus olulisest kirja, aga juttu jätkub ka beebiraamatusse. Olen seda meelt, et kõik, mis vähegi väärib ülestähendamist sellel kiirel kasvuajal, tuleb kohe kirja panna. Muidu unub või kaob lihtsalt argipäeva askelduste vahele see tähtis ära ja sellest on hiljem väga kahju. Sirvin ikka oma vanemate laste kirjutisi ja seal oleks võinud ju ka rohkem infot olla. Kindlasti peaks saama kirja ka issi arvamused, mõtted, märkamised, mis võivad vägagi erineda minu omast, kes ma pidevalt lapsukesega koos olen. Isad, märkavad hoopis teisi asju, olles vahepeal täiesti teises keskkonnas, teiste inimeste ja olukordade keskel(näiteks töölkäivad isad). Juba praegu kuulen üllatavalt armsaid ütlemisi neiu kohta, mis minu silmisse ja mõttemaailma pole veel üldse jõudnud. Eks meelitan ka meie issi sinna raamatusse mõne tähelepaneku kirja panema. 😉

Täpikese ilunumbrid on kenasti fotol, aga panen siia pisut teistsugused enda omad ka. 😛

Arvele võttes kaalusin: 67,8 kg

Raseduse lõpus kaalusin: 73,2 kg

1 kuu peale sünnitust kaalun: 64,5 kg

Nüüd tuleb seda viimast numbrit hoida või isegi veidi vähendada, millele aitavad kindlasti kaasa vankriga tagasingikulutamiskõnnid. 😀 Kasuks tulevad ka kõhulihaste turgutamistrennid, aga nendega veel ei alusta, sest aeg-ajalt esineb mul vaevumärgatavat kõhuvalu ning selg väsib ootamatult kiiresti, kui Täpikesega voodi kohal tegelen. Mähkimislaud oleks vist siinkohal abiks olnud, aga loobusin selle ostmisest.

Mõnusat ja meeldejäävat teist kasvukuud meile! Ja kõigile külalistele lõbusat tuisu-,vastla-, sõbra- ja Eestimaa pidupäevakuud! 🙂

Kui ilma sünnib inime kuni sitsi-satsiseelikuni

Pole ma kunagi väga oma elukest rahva ette laiali laotanud, kes tahab midagi teada, eks küsib. Aga täna peaksin alustama kusagilt aastate tagant, et luua seda õiget tunnet neile, kes minu lugu loevad.

Olen pere kolmest lapsest noorim, pesamuna tütreke. Nii sain juba lapsena laulda, et vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene. Päris kaua elasime kortermajas, mille igas trepikojas oli mõni pisike inimene. Mina ise siis vanuses 9-15. Mul oli kaks nukku, kellele ma õuemurul ema mängisin ja üsna tihti usaldati minu hoolde ka luust ja lihast väikeseid inimesi, kellele vajadusel asendusema mängisin. Sealt minu lapsehoidja-kogemus alguse saigi. Majanaabrid olid õnnelikud, et said minna-olla-käia ja mina olin õnnelik, et sain nende pisikeste poiste ja tüdrukutega mängida. Sest vendade ja teiste majapoiste kampa ma kuidagi ei kõlvanud. Pika jutu lühike kokkuvõte – mulle on alati väikesed lapsed meeldinud. Elukutsegi laste kasvatamise ja õpetamisega valitud, ehkki mitte päris minu algatusel, vaid isa ekspromt lause peale keset Tartu linna – mine õpi õpetajaks, sulle ju lastega töö sobib ja meeldib!

Aeg läks, aga soov lastega tegeleda kasvas ja kasvas minu sees kuni 19-aastaselt sain ise esmakordselt emaks maailma armsamale tüdrukule. 9 aastat sain kogu oma armastuse ainult temale jagada, siis sain kaheaastase vahega nautida taas emarõõme – kooskasvamist alustasin tüdrukuga ja siis lisandus väike päikseline poiss meie perre.

Aeg tiksus jätkuvalt oma teed, minule sai osaks karmi üksikema roll ja samas ka võimalus end igakülgselt proovile panna ja enda jaoks tõestada, et ma saan hakkama!

Kena kevadkuu esimesel päeval arvas aeg, et nüüd talle aitab minu vedamisest läbi elu. Võtku ma ohjad enda kätte ja las Õnne koputus uksele on nii vali,et ma kuuleksin ta ka sisse lasta. Nii läkski! Minu ellu jõudis armastus, mõistmine, hoolimine, märkamine, kuulamine ja kaasarääkimine, hoidmine, arvestamine ja austamine. Seda kõike ühes isikus! Olles leivad juba ühte kappi hoiule pannud, panime kasvama ka unistuse meie ühisest väikesest lapsest, parim kui tütarlapsest.

Nüüd siis juba möödunud aasta 1.mail olid silmnähtavad kaks triipu peenikesel testribal just need, mis meie unistusele tiivad andis ja see lapsuke minu südame all kasvama hakkas. Tunne oli midagi sellist nagu laps mänguasja kaupluse riiulite vahel loaga endale üks kaunis kann valida. See, kuidas minu kosumine kulges, on kirjas juba eespool. Täna saan kirja panna finaali.

Ma ei loe teiste sünnituslugusid (seda minu elava kujutlusvõime tõttu, mis need kirjutatud read kõik piltideks minu peas vormib ja mõnikord liiga elavaks muudab). Samuti ei kirjuta ma üksikasjalikku meie lapse sünnilugu, aga iseenda jaoks mõned märksõnad siia jätan.

Tähtaeg – 26.12.16. Emaka kokkutõmbed koos vaevutuntavate valudega algasid 20.12. Ja nii iga päev ebakorrapäraste vahedega ning igal ööl oli kõik jälle rahulik. 28. 12 plaanipärane arsti külastus, mille käigus veendus arst, et kõik on sünnitegevuseks valmis. Kui öösel midagi ei toimu, siis 29.12 haiglasse sisse ja paneme toimuma. 28.12 õhtul kella kuuest taas kokkutõmbed koos valudega, mis paari tunni jooksul muutusid korrapärasemateks. Kell 21 jõudsime Paidesse Järvamaa Haiglasse. Avatus 5cm. Valutasime vahvasti voodis ja põrandal, pikali ja püsti, matil ja pallil. Kuni 3.54 kohtusime oma unistusega – meil on nüüd oma pisike printsess!

Esimesed kolm päeva veetsime arstide järelvalve all ja vana-aastaõhtuks saime kenasti juba oma koju. Päeval neiu sööb ja magab, öösel laulab. 🙂 Tänane öö oli aga juba parem, sest emme-issi said ka magada ja vähem olla kontserdi kuulajad.

Mõne tunni pärast võid, Täpike, juba esimest korda tähistada – oled siin ilmas elanud 7 imelist päeva emme-issi rõõmuks. Sul on käinud juba päris palju külalisi, kes haiglas, kes kodus. Sa oled usin sööja, piimavarud on meil korralikud. Kõik mittevajalik käib kenasti kõhust läbi ja enamasti on see tunda öötundidel. 😀 Issi rinna peal “krooksutades” oled sa aga nii tubli, et tõstad oma pead ja hoiad seda. Täiesti tavaline on sinu jaoks “naeratada” läbi une või siis, kui me ärkveloleku ajal lõbusasti teineteise silmadesse end puurime ja vestleme – mina räägin-laulan-ümisen ja sina kuulad. Ma ei väsi vaatamast sinu pisikesi sõrmekesi, sinu ohhoo-suukest, sinu sõstrasilmi; ma ei väsi kuulamast sinu erinevaid häälekesi ja mõminaid ja nutujoru; ma ei väsi silitamast sinu õrna beebinahka ja sinu udupeeneid tumedaid juukseid; ma ei väsi imetlemast kogu sind sinu ilus ja armsuses.

Sul on nüüd täiesti ilusarmas ristiinimese nimi ka, nagu ma kunagi eespool lubasin. Aga Täpikeseks jääd sa vist meie jaoks alati!

Tänase päeva (või õigemini homse öö) puhul tegin sinust mõne pildi. Jah, igal tüdrukul võib tänapäeval olla oma Hello Kitty, aga igal printsessil peab olema maagiline sitsi-satsiseelik, mis muudab Su hetkega maailma kõige armsamaks lapseks! Aitäh, et sa olemas oled! Aitäh, et sa teed mind ja issit niiväga õnnelikuks!