Mõnikord on

Mõnikord on jäämine valusam kui lahkumise sammud.

Mõnikord on mõtlemine raskem kui ütlemata sõnad.

Mõnikord on tahta julgem kui proovida. Ja teha veelgi suurem patt.

Mõnikord me vaatame, aga ei näe selgust.

Mõnikord me kuulame, aga ei kuule siirust.

Mõnikord me tahame, midagi vastu andmata.

Siis me haarame tühjusest vabadust.

Siis me leiame rõõmust õlekõrre.

Siis me õnn paitab me pead ja näitab valguskiirt pimeduses.

Mõnikord lihtne on keeruline ja vähem on rohkem.

Mõnikord on.

Mitte alati…

DSC04069

Advertisements

Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Xwt9pBC

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

DSC02110

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

DSC02093

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.

 

Täitunud unistus – minu esimene raamat!

Teekond suure õnneni algab ikka esimesest sammust ja siis teisest, kolmandast, kuni oledki lõpuks pärale jõudnud. See, mis sinna vahele mahub – tõusud ja langused, ülesupitamised ja äraütlemised, säravad hommikud ja unetud ööd on kõik boonuseks. Kes teeb, sel juhtub. Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see saab. Tähtis on lõpptulemusele keskenduda, hoida oma eesmärk fookuses ning iga kukkumist võtta kui proovikivi, mille ületamisel hing vaid rõõmustab.

Ja nüüd asjast. Kohe-kohe näeb ilmavalgust minu esimene raamat. Minu suur unistus on täitunud! Siit saab lugeda sellest, kuidas ma selleni jõudsin.

Kirjalik mõtete väljendamine on minuga kaasas käinud juba sellest ajast peale, kui ma end mäletama hakkan, ehk siis umbes 10. eluaastast. Enne seda on mälus tallel vaid üksikud pildid, aga tähtis on see, et juba siis “koostasin ma raamatuid”. Selleks oli mul kõik olemas – aeg omaette tegevuse leidmiseks,  suurte vendade käest nurutud valge koolivihik, käärid, liim, pildimaterjal, mida tohtis lõigata ning vana plaadimängija, millelt kostusid “Pille-Riini lood” või “Entel-Tenteli laulud”. Oodates varajastel hommikutundidel ema karjalaudast koju, pakkus see parimat ajaviidet. Kahjuks pole neid “raamatuid” alles ja seega ma ei tea, kas need olid vaid pildiraamatud või käis sinna ka mingi tekst juurde. Aga mäletan lõikamist-kleepimist ja vahepeal ikka vilksti aknast tee poole vaatamist, kas tuleb juba…?

Edasi tulid juba esimesed teadlikud katsetused sõnu ritta ja riimi seada, näiteks 8. märtsi kaardile, kooli almanahhi või ainukese lastele mõeldud ajalehe “Säde” veergudele. Viimasesse jõudsid minu jutud-luuletused suuresti tänu eesti keele õpetaja soovitusele, kes minu kirjutatut ikka tolle aja kombe kohaselt ka tervele klassile ette luges. Nii mõnigi kodu-, klassi- ja lõpukirjanditest jõudsid kohaliku Fr. Tuglase omaloomingukonkursile, taaskord emakeeleõpetaja utsitamisel.

Võib-olla ma eksin, aga olen üsna kindel, et suuremal osal neidudest-noormeestest on esimest armumist kogedes tahtmine see ülisuur tunne ka kirja panna. Isegi mõttetera ütleb, et “head mõtted raiu kivisse, halvad kirjuta liivale”. Ei olnud erand minagi. Vaatasin öösiti tähistaevas siravaid tähti ja unistasin end kõige õnnelikumaks tüdrukuks maailmas. Oma salajasimad südamesoovid põimisin luuleridadesse ning leidsin endas julgust pakkuda neid ajakirjale “Noorus”. Kirjavahetuses tollase toimetaja Rudolf Rimmeliga kahtles ta, kas need kirjaread kuuluvad ikka mulle, 16-aastasele piigale ning avaldamata nad jäidki. Õnneks on nad mul kenasti alles ning praegu neid lugedes märkan isegi neist õhkuvat naiivset ootust, usku ilusasse armastusse ning lootust seda kõike kogeda.

Aga esimesest armumisest ja kooselust armsa inimesega sündis minu esimene tütar. Paari aastaga said nii armastus kui meie kooselu otsa, aga usk paremasse homsesse ja lootus seda ainukest ja õiget kohata jäid ju alles. Nii hakkasin oma südamepõhjas tunglevaid tundeid järjest enam kirja panema. Kirjutasin öösiti pisipiiga und valvates taaskord oma unistused igikestvast armastusest ja ülimast õnnest sahtlisse ja nii nad seal on siiani.

Aastad möödusid ja minu ellu saabuski taas oodatud hingehoidja ja südamesoojendaja. Temaga koos ka meie ühised tütar ja poeg. Nende väikeste inimestega kooskasvamine oligi suurimaks tõukeks hakata kirjutama lapsemeelselt ja lastele. Mul on kaustade kaupa kokkukogutud nende esimesed kriipsud ja kraapsud kuni süžeega joonistusteni, mis inspireerisid mind kirjutama. Luuletama, oleks õigem öelda.

Kui 2013. aastal kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja lasteraamatute konkursi Põlvepikuraamat, võtsin esimest korda üle pika aja taas kokku kogu oma julguse ning sidusin oma salmid kimpu. Ma arvasin, et minu lihtsad lapsepärased salmid ja laste enda käega tehtud “illustratsioonid” neid ilmestamas, võiks leida küll lugejaskonda, aga Keskuse inimesed seda ei arvanud ja laitsid minu mõtte maha. Soovitasid mul leida kunstniku, kes luuletustele ikka “pildid joonistab”. Tegin nii. Leidsin suurepärase kunstiandega kolleegi lasteaiast, kes kiirelt ja kergelt vahvad joonistused minu luuletustele lisas ning saatsin oma käsikirja teele. Vastust ootan tänaseni… 😃

2017. aasta sügisel, olles oma pisikese pesamunaga kodune, võtsin sellesama käsikirja koopia sahtlipõhjast välja. Lugesin salme, vaatasin pilte ja minu unistus pakkuda neid ka teistele huvilistele lugemiseks, hakkas looma juba reaalsemat kuju. Kuni võtsin ühendust kirjastusega Hea Tegu. Saatsin käsikirja tutvumiseks ja nõusolek see raamatuks köita tõi õnnepisarad mu põsele. Olin õnnelik ja tänulik ühekorraga. 😇

Ja siin ta siis on, minu esimene lasteraamat. Minu täitunud unistus! Raamatus on 24 luuletust. Nagu kaanele sai kirja, siis tõesti sobilik igas vanuses lastele, sest oma aasta ja kahekuuse preiliga olen mängides sealt juba nii mõndagi kasutanud – salmidele omaloominguline viis juurde ja sobivad hästi meie igapäevategevusi lõbustama.

Lasteaiaõpetajana tean, kuidas vahel on vaja kiirelt mõnd lihtsat salmikest mõne tegevuse sissejuhatamiseks või mängu alustamiseks. Selliseid leiab siit. Samuti on mõnele armsale marakratile abiks salmike, mis näitab, et kõik mänguasjad elavad oma elu ning neid võiksid lapsed kohelda hoolivuse ja austusega. Siin on selle kohta abistavad salmid. Täiskasvanute jaoks naljakas “lapsesuu” ja põnevad “miksid” on samuti luuletusteks saanud. Samuti leiab sealt omajagu õpetlikke salmikesi, miks tervislik toit on kasulik ja maiustused mitte ning kui tähtis on hoida meie ümber olevat loodust.

Minu soov on kinkida lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele üks väike kogus vahvaid salmikesi, mida üheskoos lugeda. Kui need luuletused mõnegi lugeja silma särama panevad ja hinge rõõmustavad, siis on minu suurim soov täitunud. Sest andmisrõõm on suurim ja tänulikkus muudkui kasvab…. ❤

28170047_1993714973977164_1186997416_o

Kaanepilti kaunistab minu suurima inspireerija tütrekese joonistus 🙂

 

 

 

 

Väikesed käekesed teevad…

Meie väike Päikesekiir Täpike on tänaseks juba 11 kuud ja paar nädalat pealegi meid rõõmustanud. Viimastel päevadel ka kurvastanud minu emasüdant oma õhtuse nuturalliga, millele põhjust ja lahendust leida on päris keeruline.

Suus on näha 7 imepisikest valget kikut, aga tulemas neid ju veel omajagu. Kas teevad sulle need igeme seest väljapressijad valu? 7. detsember on väga tähtis kuupäev, kuna siis tõusid sa ise püsti ja hakkasid astuma. Videolt lugesin kokku 17 iseseisvat sammu. Tubli-tubli! Ja seda kuuldes sa loomulikult plaksutad ise endale koos meiega.  Kas on see suur arenguhüpe sinu nutu põhjuseks? Sul on palju rohkem tahtmist ja jõudu olla ärkvel ning oled oma lõunauned vaid ühele korrale sättinud. Kas võib see muutus ja ehk ka üleväsimus põhjustada õhtuseid nutuhooge?

Igatahes päevad on meil jätkuvalt tegutsemistahet ja mängurõõmu täis. Selgeks on saanud asjade välja tõstmine ja emmele ulatamine. Seepärast läheb pesu kuivama riputamine ja kuiva pesu kokkupanek veidi kauem kui tavaliselt. Kõik riided, mis sa kusagilt kätte saad, paned endale pähe või ümber kaela ja siis algab käpuli maraton mööda tubasid. Mõnikord vajub see riideese päris silmile, aga ega see pidurda sind.

Sinu väikesed käekesed armastavad pai teha koerale, kassile, emmele ja teed sa seda kohe hooga! Samuti kasutad sa oma käsi paberi ja muu võimaliku rebimiseks ning tükeldamiseks. Plastiliin Looduspere poest on juba ootamas, aga enne, kui sellega mängima hakkame ilma suhu pistmata, on õnneks jõuluaeg kohe käes. Ja sellega koos ka piparkoogilõhn meie kodus. Andsin sullegi tükikese tegutsemiseks. Tükikesi tegid ja suhugi panid, aga ega see väga maitsenud sulle, õnneks.

24956848_1570490776368423_174320408_o

Teiseks otsisime jälle välja oma näpuvärvid. Issi kannab uhkusega sinu väikeste käejälgedega kaunistatud T-särki, mis me isadepäevaks kinkisime. Seina aga kaunistavad sinu kujundatud 4 aastaaega. Pildid ja lugu on nähtav siin. Nüüd lasin sul mõnuga mütata suure tapeedirulli peal. Selle tulemusena valmis meie ühine koostöö – sinult ehted, minult oksad – meie oma kuuseke. Ikka veel käisid sõrmed suust ka läbi, aga nagu pakendilt lugesin, ei tohiks need värvid sulle mingit ohtu kujutada. Tähtis on see, et sa ei karda käsi määrida ja riided on ju pestavad!

 

 

Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

DSC_0677

Täna köitsin sügist kimpu

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Kingitused väikestele lõpetajatele

 

Kevad on teadupoolest uute alguste aeg …. looduses. Inimeste maailmas toimuvad kevadel hoopis lõpetamised, noorematel lasteaia, suurematel kooli. Üks lõpp on alati mingi uue algus, sest elu voolab, elus on katkematu järjepidevus.

Sel kevadel on mul juba kahel lõpupeol käidud. Lasteaiaõpetajana töötamine kingib korraga seda kurbust ja rõõmu, et saab kohe suurema hulga armsaks ja omaks saanud lapsi teele saata, uusi algusi otsima. Kurb on see hetk, kui oled aastaid nende pisikestega koos kasvanud ning korraga jääb mängumaa väikeseks, sest tiivad kannavad neid juba nii hästi, et alustada elu koolilapsena. Koolilaps on juba midagi muud kui väike lasteaiapõnn, keda ema-isa turvaline käsi ja pilk hommikuti üle rühmaukse saadab ning õhtuti seal taas ootamas on. Koolilapsel on korraga õlul omavastutus, eneseusk, isehakkamasaamine ja muidugi kuhjaga koolirõõmu ning põnevust.

Kevadeks on rühmaõpetajate ponnistused läbi. Kes võttis vastu, see võttis, kes on veel ihu ja hingega liivakastis, las olla. Soojad suvekuud pere ja lähedastega koos võivad kaasa tuua suurepäraseid muutusi nii välimuses, olemises kui ka mütsi all. Las see pehme suvevihm kastab neid naerukilkeid õuemurul, las see kuldne päikesepaiste paisutab õpihuvi kahe kõrva vahel ning las see suvevabadus julgustab ise samme seadma ning otsuseid langetama. Las neil lastel olla veel laps. Küll siis sügiseks on igaüks kooliküps. 😉

Kui on pidu, siis peavad olema ka kingitused. Varasemalt olen oma pisikestele mänguseltsilistele kinkinud sõbrafotod, millele ise raami ümber tegin (puzzletükkidest). Sel aastal olen ühe väikese inimese kasva(ta)misega tihedalt ametis ning läksin kergemat teed pidi. Isetegevust vähem, aga lastel ehk rõõmu rohkem. 😉 Küsisin peol ka lastelt, milline on üks hea kingitus ja nagu arvata võis, siis esimese asjana pakuti, et kingituses peab olema midagi magusat. Siis midagi lõbusat. Ja no veidi kasulik võiks ju ka olla (vähemalt vanemate arvates). Seda arvestades, panin kokku sellised “kommid”:

Ja teisele peole minnes valisin pisut erinevad koostisosad, aga mõte jäi samaks – magus, lõbus, kasulik.

DSC01639

Saaja on see, kes annab! Kuldsed sõnad minu ema suust. Aastate jooksul olen õpetajana päris suure osa endast andnud nende laste rõõmuks ja sain vastu täiesti kümnesse kingituse. Mereteema on minu puhul alati parim valik! Eriliselt südant soojendav ja hinge paitav oli see isiklik lähenemine. Nende vahvate rullide sees oli laste arvamus oma õpetajast. Ja see on parim hinnang minu tööle, sest nende tunded ja mõtted on ehedad ja kallutamata.

Teised lõpetajad on samuti osakese oma hingest minu peale mõeldes kingitusse pannud ja see ongi ainus, mis loeb! Lisaks kaardile ja seinapildile kingitud salvrätitehnikas lillepott koos lillega on oma koha leidnud juba õues ja seega pildile ei saanud.

DSC02907

Suur tänu, mu armsad! ❤

Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Minu pärlid

Täna on juba maikuu kolmas esmaspäev. Tavaline argielu tuhiseb tuhandega tegemistesse ning ikka tahaks jõuda veel ja veel. Aga eile, eile oli pidupäev – kõikide EMADE PÄEV.

Alustan kaugemalt ja samas nii lähedalt. 😉 Naisliidu poolt valitud Aasta Ema on Heli Veeber, kelle käe ja valvsa pilgu all möödus minu viimane rasedus ja pisikese Täpikese sünd. Seega justkui võõras(kohe saab 2 aastat ju alles Järvamaal elatud), aga ometi puudutas see mind, kui teada sain. Palju õnne! 🙂

Minu oma ema on hetkel minust paarisaja km kaugusel, aga südames alati lähedal. Ikka võtsin ette ja käisin eile oma emagi kallistamas. Tema vanus on juba selline, kus tahes tahtmata inimene muutub taas lapse moodi, kes ootab igal tähtpäeval, et keegi tuleks. Meid on kolm, vennad ja mina. Mina kõige kaugemal, vendadel võimalus külas käia suurem. Ole sa nii vana või noor kui oled, aga õnnelikud embamised ja tänulikud kallistused muudavad alati südame soojaks. Annavad eakale elujõudu ja lapsele kinnitust, et vahemaa ei loe midagi, kui hinged on koos ja südamed löövad ühes rütmis. Palju õnne, ema! ❤

Olen ka mina ema. Esimest korda sain neid rõõme, raskusi, õnne- ja valupisaraid tunda 18-aastaselt, kui minu kindel soov ja tahtmine emaks saada täide läks. Esimest tütrekest ootama jäädes käisin veel õpetajaametit õppimas koolis. Minu jaoks oli tähtis minu laps ning nii ma dokumendid välja võtsingi ja olenemata sellest, et 4 aastat käidud, keskkooli materjal läbitud ja eksamidki tehtud, sain kaasa vaid 9. klassi lõputunnistuse. See aga ei heidutanud mind sugugi ja kui tütreke oli kaheaastane, tegin ka õhtukoolis keskkoolieksamid uuesti ära. Üks paber käes, aga haridust, et tööle minna, siiski mitte. Läksin samasse kooli veel neljaks aastaks ja sain ka õpetajapaberid kätte.

Oi, kuidas me ootasime teist tütrekest, kohe kuude kaupa… 😛 Ja siis, kui ta tulla otsustas, olin mina juba esimest korda elus õpetajana klassi ees. Ja siis ka klassist väljas WC-s, sest esimesed 3 raseduskuud ainult iiveldas ja iiveldas. 😀 Aga seda suurem oli õnn, kui selle pisikese beebiga kohtusime.

Kui noorem tütreke oli pisut üle aasta, käis meil mõte peast läbi, et vahva oleks ju kui tal oleks mänguseltsiline, seda enam, et vanema õega ju vanusevahe lausa 9 aastat. Ja nii saimegi oma tüdrukutele lisaks ka ühe vennakese väikese. Ütlen ausalt, laps on laps, peaasi, et terve, aga ega ikka ühtemoodi ei kasva nad küll. Ülirahulikule, iseendaga väga hästi hakkama saavale tüdrukule kaaslaseks sündis tõeline “ahvipoiss” (2004 oli Hiina kalendris ahviaasta). Küll leidsime teda diivani tagant ja seljatoel kõõlumas, küll püüdsime tema küünarnukki radiaatori vahelt välja tirida, küll käisime EMO-s autoukse vahele jäänud pöialt näitamas. Ja kui õues jalutades käisid kõik teised mööda kõnniteed, siis tema leidis alati mõne põneva raja, kust kulgeda. Tõeline tore vaheldus meile! 😛

Vahele jäid mitmed aastad, lausa 12 koos- ja lahkukasvamist ning minu suurim soov saada koos kõige armsama inimesega veel üks pisike printsess täitus 4(+9) kuud tagasi. Nii väga oodatud pisike tüdruk on nüüd meie päevade päike, suurte õdede ja vendade õeke väike.

Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja säravad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤

Igal pärlid on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad. Täna võtan julguse ehtida end võõraste sulgedega. Tegelikult ju oma 12-aastase poja sulgedega e kätetööga. Imelisi asju tehakse puutöötunnis, mis pakub vähemalt minu pojale suurt rõõmu ja mida ta alati suure huviga ootab. Need siis lisaks juba varem kojutoodud toredatele esemetele.

12764352_971117289639111_3993094172668391049_o

Poja puutööd 2016

Kõige rohkem kasutust on leidnud see vibupüss, millega õues sõbraga ma-ei-tea-keda luuramas käidud ning pisike pingike, mis pildile kahjuks ei saanud.  🙂