Uma Laul “Lats om hoitu”

Võro kiil on minu kõrvus olnud sünnist saadik. Küll pole selle kõnõlõmist keegi minult nõudnud, aga kuulates on siiski külge jäänud. Grammatikat ja kuis kirotada kontrollin ikka sõnaraamatust tihti iseend. Olles selle teise keele sees kasvanud, tuli ka lihtsalt ja ilma sunnita minu esimesed võrokiilse salmikõsõ latsile. Sellest saab huvi korral lugeda siit.

Ja sealt edasi on minu kokkupuude olnud järgmine:

🎀 2014; Põlva; Võrukeelne salmivõistlus; osalesin; sain tunnustuse.
🎀 2017; Kabala; ansambel Pillikud liige Ann Mäekivi võttis minuga ühendust, et leidsid minu võrukeelsed salmid ja tegid neist ühe lauluks. Kas nad tohivad seda esitada nii Eestis kui välistuuridel. – Muidugi tohib!
🎀 2018; Koeru; K. Lepiku luulevõistlus; kirjutasin just selleks ürituseks oma järgmise võrukeelse luuletuse “Üts tamm” ; sain tunnustuse – I koht täiskasvanute seas.
🎀 2019, maikuu; Põlva; loen ema-isa pool “Koidust” reklaami osaleda Uma Pido uute laulude konkursil; hakkasin võrukeelseid sõnu ritta seadma, tegin salmidele lihtsad viisid ka; saatsin konkursile 3 enda laulu.
🎀 2019, september; õnnitleme, teie laul “Lats om hoitu” pääses lõppvõistlusele!

🎀 2019, 7. november kell 18; Mooste Folgikoda; Uma Pido laulude võistluskontsert.

Käidud! Tehtud!

Üldmulje oli väga vahva! 25 numbrit, igaüks isemoodi. Kuhjaga lõbusat lõõtsa ja kena kogus kitarri ja klaverit, näpuotsatäis naljalugusid, raasuke räppi. Ühisel laval astusid üles tuntud tegijad nagu Mari Kalkun ja Aapo Ilves ning täiesti uued tulijad sel alal nagu mina või tore koolipoiss, kes ise oma loole viisi tegi.

Mina olin alguses valmis ise oma laule esitama, aga sel juhul a capella. Pika järelemõtlemise tulemusena otsustasin ikka muusikaharidusega armsate sugulaste kasuks, kes siis minu loo ette kandsid.

Kontsert läbi. Žürii läheb otsust tegema. Teeb juba üle 30 minuti ja siis lõpuks tulid ka rahvale seda teatama.

Ja siis saabuski minu õhtu hetk – sain õlg õla kõrval seista Mari Kalkuniga. Ühes hingamises, ühes energias Mari ja Maris Võitjatele õnnelikult kaasa elamas, iseenda tehtu üle rõõmu tundmas.

Milline on minu kogemus?

• Auhinnalised kohad lähevadki teada-tuntud inimestele, kes on kogu kontserdi tugisammas. Kuidas muidu jääks nemad auhindade jagamise ajal pingile istuma ja väljahõigatud on hoopis mõni Maali maalt või Kusti külast, keda mitte keegi enne ei teadnudki.
• Et olla pildis võistluse lõpuni, tuleb välja tulla mingi erilisusega – lavale terve koor või siis hoopis üks väike lapsuke, muusikastiil olgu pigem kärts-mürts kui vaikne ja rahulik lembelaul.
• Ole julge ennast näitama! Teed enda rõõmuks, aga lase ka teistel sest osa saada – ehk siis sahtlisse kirjutada võib, aga kui võimalus pakutakse, siis jaga oma loomingut ka võhivõõrastega. Kuulajate seas võib olla mõni, kellele sinu pakutu väga meeldib!
• Hinda enda tehtut! Premeeri ennast ise! Kui endal  kõige selle juures silmad säravad, siis oled õigel teel! Kõigepealt tunnusta end ise ja küll siis tuleb hea sõna ja märkamine ka väljastpoolt!
• Iga kogemus elus on millekski hea! Ja kui esimesel viiel korral ei õnnestu esikolmikusse jõuda, siis ära mingil juhul loobu, vaid tee edasi. Tee natuke rohkem, tee natuke teistmoodi, uuri, mis inimesi liigutab ja liigud ise – läbi raskuste tähtede poole! Kuulsaks võib sündida, aga hinnatuks pead ise elama!

Jaga

Nädalajagu päevi juba oleme sügises – suvi andis teatepulga lahkelt üle. Ilus ta oli, sügiselt ootaks ju sama kaunist etteastet. Tänaseks on need mõned vihmailmad ja tormituuled andnud mõista, et sügisel on tõsi taga ning seda üllatuslikult pikka suvesoojust tuleb nüüd kuidagi endas talveni kanda. Selleks see lühenev päevavalgus ja pikenev puhkus ongi, et suverütmist jahenevasse sügisilma end ümber häälestada.

Olen ikka selline inimene, keda ilm pole kunagi seganud end siseruumidest välja ajamast. Kas nüüd just iga ilmaga, aga enamasti ei hoia mind ei tugev tuul ega ka vihmapisarad toas kinni. Ja loomulikult juurutan seda suhtumist ka oma lastesse!

Seetõttu on meie pere pesamuna küll juba mitmeid kordi oma lapsele nii vajalikku lombirõõmu saanud nautida kui ka värvilise lehesaju all hullata. Samuti on suuremas koguses valmis korjatud väärt materjal põnevateks mängudeks toas, kui mingil põhjusel õue minna ei saa- kastanisellid ja tõrupoisid.

Just neist viimastest kaaslastest täna rääkida tahangi. See, et nukuköögis valmib meil maitsev kastanisupp ja magustoiduks on tõruküpsised, on ehk tuttav mäng paljudele teistelegi. Kõige armsamad kaisuloomad saavad neist kordamööda kenasti kõhu täis. See lõbus kallamise-segamise-tõstmise-veeretamsie-kokkukorjamise mäng käib loomulikult alati koos ühe täiskasvanuga, sest vanuses 1a9k juhtub ikka, et käsi viib lusika ka enda suu juurde, mis muidu peaks mõmmikut toitma.

Paaril viimasel päeval oleme aga needsamad muhedad tegelased sealt nukuköögist transportinud hoopis värvidemaailma. Kes ei tahaks endale värvilist rüüd selga, kui su ihukate on vaid igav pruun. Õnnelikud kastanid maalivad suure lustiga lapsele lõbusaid mustreid, kui neile on antud paber ja pisut värvi. Ja see lõbu saab alguse lapsekätest, mis hooga neid munakesi karbis liigutavad.

Meie Täpikese üks lemmikkoht on aknalaud ja ütlen ausalt, ma armastan ise ka väga-väga istuda mitte akna all, vaid just aknalaua peal, nina vastu jahedat klaasi ja vaadata väljas toimuvat suure huviga, sest iga päev on eetris loodussaadete parimad palad. Vihmapiiskade “Tantsud tähtedega”, sügistuule “Su nägu kõlab tuttavalt”, unetuks tegev täis”Kuuuurija” või päikesekiirte “Pealtnägija”. Praegu on seal käimas vallatu puulehepolka, mis nagu võluväel ka meie Täpikese värvitud aluspaberitele kepslema sattus sel ajal, kui mina neist pärislehtedest lauale vahtraroose meisterdasin.

Täpike istus, võttis pintsli ja süvenes tegevusse. Mina istusin, võtsin kogu oma tähelepanu ja süvenesin tema märkamisse. Tema liigutused, tema näoilmed, tema kehaasend, tema “jutt”, tema kohalolek. Selline keskendumisvõime on aukartustäratav – oskus olla kogu oma keha ja meelega tegemas ühte asja. See on see, mida täiskasvanud võiksid lastelt õppida. Nende jaoks ei ole olemas pärast või homme või teen ära, siis… On praegu, mis on kõige olulisem. Ainus, mis loeb ja loob.

Koosveedetud aeg  ja ühistegemised on võti iseseisvuse kujunemisel tulevikus. Tänu nendele oskab laps hiljem endale ise õnnelikke ja lustilisi mänguhetki luua. Nende koostegemiste käigus kogesin õnne ja rõõmu, uhkust ja tänulikkust. See kõik suureneb jagades! Jagage teiegi oma koosveedetud õnnehetki! Mida tegite, millest vaimustusite, mis õpetas, mis hellitas, mis innustas, mis julgustas.

Vahtravärvilist sügisrõõmu teie perre ja teie tarre!

Postitus ilmus Emmede Klubis oktoober, 2018

Lihtne lillemäng

Sel ajal kui poeriiulitel mängukarud üksteisest üle trügivad ning plastamassi kõlinal erinevad sõidukid oma mootoreid põristavad,et kindlasti järgmise lapsevanema ostukorvi jõuda, võiksin ju minagi mõne pehme kaisuka armastavate käte vahele päästa. Aga minust nad sinna lebama ja uut ohvrit ootama jäävad. Kindlasti mõni tüdruk vajab üht masstoodangus valmistet suurte silmadega kassimoega tiigrit meenutavat mängulooma või poiss oma superkangelaste armeesse veel ühte tulnukanäolist nelja käega tegelast, kellele mängudes kõikvõimalikke üliomadusi saab külge mõelda. Fantaasia, kujutlusvõime ja loomingulisuse arendamiseks sobilik/vajalik?

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ning ma ei halvustagi teiste valikuid. Lihtsalt ma ise olen tänaseks nelja lapse emana teinud teadliku otsuse, et minu rahakotist mänguasjatööstusele suurt kasumit ei tule. Seepärast ootan väga suvist laadamelu, kus kodumaised tublid töömehed või -naised on oma kätega võib-olla oma metsa puidust valmistanud kordumatud autod, kiikhobud, kopsimis- ja kokkupanemismängud või õmmelnud vanast kardinariidest ainukordsed pehme keha ja hingesoojusest särava naeratusega nukud ning kaisuloomad. Jah, me ainuke poeg on siiski üles kasvanud dinosauruste ja LEGO-mehikeste maailmas, aga see oli ka tema ainus huvi ja meie võimalus seda väikest autismipoissi rõõmustada.

Meie pere pesamunal on tõesti mänguasjade valik pigem niru kui üleliia palju, millega kord kuus mängitakse. Koduse emana on mul hea võimalus oma vajalikud toimetused jagada päevas nii ära, et suure osa saan veeta ka temaga õues liikudes ning toapõrandal teepidusid pidades tutvustada värvusi, harjutada loendamist, kuulata isetehtud tatrapilli häält, joonistada menüüks sobilikke puu- ja juurvilju, lauakatmisoskusi ja viisakusreegleid õpetada.

Ühel päeval mänguasjadele otsa vaadates tekkiski mõte teha ise esimene lauamäng. Vaja läks selleks tugevat pappi, erivärvilist käsitöövilti, takjapaela, liimi, kääre ja ühte õhtupoolikut lõikamiseks-kleepimiseks ning ööd liimi kuivamiseks.

Mängu mõte on täringul veeretatud värvusega sarnase ringi leidmine ja asetamine oma lilleõiele. Esialgu on õied erivärvilised, nii nagu tuleb, kuid vanuse ja püsivuse kasvades võib teha reegli, et lilleõied peavad olema vaid üht kindlat värvi. Täringul on ka valge lammas, kes mängu põnevamaks muutmiseks sinu lilleõielt ühe kroonlehe ära napsab ( vanuse ja kaotamisoskuse kasvades võib lammas terve lille kroonlehtedest tühjaks rebida).

Mängurõõmu on juba kaheks päevaks jagunud. Kuna kroonlehed püsivad tänu takjapaelale kinni, on see mäng ka näiteks pikematel autosõitudel täiesti võimalik. Sel juhul tuleb lihtsalt normaalsuuruses täringule värvid kleepida ja seda nt pappkarbi kaanel veeretada. Samuti saab alati mängualuseid juurde teha, kui mängusoovijaid on korraga rohkem.

Lillelõhnalist kevadet kõigile!

 

 

Luulest, luulevõistlusest, unistustest

Vahel on nii, et mõni teema elus saab saatjaks päevil ja öil. Mõnikord on see tunne, mõnikord suur soov. Mõnikord on see miski, mida teed ja teed ning selle tegemises on nii hea olla, et sellest saabki sinu elu saatemuusika.

Mina õppisin enda oma kuulama umbes kümme aastat tagasi. Sinnani käis see harva end minu juurde passitamas, kas sobib kaaslaseks. Sealt alates aga astus otsejoones elutuppa, istus mu unetute ööde õlgadel ja jäigi. Tuli ikka tihedalt meeltesse ja mõtetesse, millest said südamesõnumid riimideks ja salmideks. Mõni laulukski.

Ja täna on ta juba lahutamatu kui vihaleht mu kuummärjal kehal, alati olemas, alati aitamas. Südamesosinaid sätib salmidesse, hingehõisked paneb helisema, lihtsad laused põimib lauluks..minu sees ja ka teistele kuulamiseks, kui kõrvu on.

Kes on see salapärane seltsiline?

Tänan sind, luulekeel!

8 minutit oma luuletules põlemiseks

Igale inimesele on antud vägi luua midagi. Meis kõigis on see olemas ja lööb hõõguma, kui õigel ajal õige inimene sinu sütele oma hingejõuga peale puhub, annab hoogu sinu võlujõule lennata. Kui su ümber on inimesed, kes on igati toetavad ja julgustavad, et sa sa hoiaksid ise endas seda loometuld, mis sütitab sädemeid kuulajais. Et sus põlev tulekuma saaks nähtavaks ka väljaspool sind ennast. Et see kõlaks vastu kuulajate särasilmades, saaks jõudu nende naeratustest, aga samas oleks hoolikalt hoitud! Just selliseid inimesi on olnud minu elus viimastel aastatel, kes leegile õrnalt peale puhudes uue jõu annavad.

Tänu neile hoian ma enda teekonnal jätkuvat sihti nende imeliste inimeste poole, keda olen juba kaua enda eeskujuks pidanud. Kelle suurus minu silmis on nende andekuse julge kasutamine, mis loob imetlusväärset tulemust.

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin loov köögis nagu Jamie Oliver. Kui ma oleksin imelise häälega laulja nagu Enya. Kui ma oleksin vaatamakutsuvate fotode autor Remo Savisaar. Kui ma oleksin suurepärane jutuvestja ja oma lugudega sügavalt puudutav armas Piret Päär.

Minu õnn  on näha maailma ja kogeda elu, ümbritseda see oma hingehea ja südamerõõmuga ning panna kogu see ilu sõnadesse. Sõnad sättida riimideks. Riimid reastada salmideks. Salmidest sünnivad luuletused, milles on suur kogus mind ennast. See on minu suurus. Minu enda silmis. Ja see on see, mis loeb.

Kauni vahtravärvilise oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai minus põlev luuletuli tunda õrna pealepuhumist ja kindlameelset hoidmist. Sain korraga kobeda koguse väga head riimi ja rütmi ning pisarateni liigutavat esitlust Kalju Lepiku luulevõistlusel Aruküla mõisas. Nägin, kuulsin ja tundsin, kui palju on noorte inimeste sees peidus ehedat siirust, puhast ausust, valusat julgust. Nägin sõna jõudu, kui sellele antakse südamesügavusest tõusmiseks hoogu. Nii väga soovin, et sel hetkel nende ilusate inimeste etteloetud Kurbus kuivas kokku, Nõrkus närtsis ja pudenes laiali, Pettumus kukkus kildudeks, Valu veeres vahtralehetede vahele ja Rõõm põimis end nende ümber nagu soe sall.

Suur tänu märkamast ja tunnustamast!

Selle kõige krooniks täitus minu järgmine unistus. Olin ühes loomeruumis inimesega, kelle suurus on tema eesti keelt kaunistavates sõnades, tema keelt rikastavates riimides, tema lahkete silmade soojuses. Vaadake ise!

Tänan sind, armas Leelo Tungal!

Tahtsin juba lapsena Sinu luuletusi “Tähekesest” lugedes, olla Sinu moodi. Osata samamoodi sõnu riimi seada. Täna liigun selle poole! Tänan, et oled eeskujuks! ❤

Foto: Eva Linno

 

Mõnikord on

Mõnikord on jäämine valusam kui lahkumise sammud.

Mõnikord on mõtlemine raskem kui ütlemata sõnad.

Mõnikord on tahta julgem kui proovida. Ja teha veelgi suurem patt.

Mõnikord me vaatame, aga ei näe selgust.

Mõnikord me kuulame, aga ei kuule siirust.

Mõnikord me tahame, midagi vastu andmata.

Siis me haarame tühjusest vabadust.

Siis me leiame rõõmust õlekõrre.

Siis me õnn paitab me pead ja näitab valguskiirt pimeduses.

Mõnikord lihtne on keeruline ja vähem on rohkem.

Mõnikord on.

Mitte alati…

Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.

 

Täitunud unistus – minu esimene raamat!

Teekond suure õnneni algab ikka esimesest sammust ja siis teisest, kolmandast, kuni oledki lõpuks pärale jõudnud. See, mis sinna vahele mahub – tõusud ja langused, ülesupitamised ja äraütlemised, säravad hommikud ja unetud ööd on kõik boonuseks. Kes teeb, sel juhtub. Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see saab. Tähtis on lõpptulemusele keskenduda, hoida oma eesmärk fookuses ning iga kukkumist võtta kui proovikivi, mille ületamisel hing vaid rõõmustab.

Ja nüüd asjast. Kohe-kohe näeb ilmavalgust minu esimene raamat. Minu suur unistus on täitunud! Siit saab lugeda sellest, kuidas ma selleni jõudsin.

Kirjalik mõtete väljendamine on minuga kaasas käinud juba sellest ajast peale, kui ma end mäletama hakkan, ehk siis umbes 10. eluaastast. Enne seda on mälus tallel vaid üksikud pildid, aga tähtis on see, et juba siis “koostasin ma raamatuid”. Selleks oli mul kõik olemas – aeg omaette tegevuse leidmiseks,  suurte vendade käest nurutud valge koolivihik, käärid, liim, pildimaterjal, mida tohtis lõigata ning vana plaadimängija, millelt kostusid “Pille-Riini lood” või “Entel-Tenteli laulud”. Oodates varajastel hommikutundidel ema karjalaudast koju, pakkus see parimat ajaviidet. Kahjuks pole neid “raamatuid” alles ja seega ma ei tea, kas need olid vaid pildiraamatud või käis sinna ka mingi tekst juurde. Aga mäletan lõikamist-kleepimist ja vahepeal ikka vilksti aknast tee poole vaatamist, kas tuleb juba…?

Edasi tulid juba esimesed teadlikud katsetused sõnu ritta ja riimi seada, näiteks 8. märtsi kaardile, kooli almanahhi või ainukese lastele mõeldud ajalehe “Säde” veergudele. Viimasesse jõudsid minu jutud-luuletused suuresti tänu eesti keele õpetaja soovitusele, kes minu kirjutatut ikka tolle aja kombe kohaselt ka tervele klassile ette luges. Nii mõnigi kodu-, klassi- ja lõpukirjanditest jõudsid kohaliku Fr. Tuglase omaloomingukonkursile, taaskord emakeeleõpetaja utsitamisel.

Võib-olla ma eksin, aga olen üsna kindel, et suuremal osal neidudest-noormeestest on esimest armumist kogedes tahtmine see ülisuur tunne ka kirja panna. Isegi mõttetera ütleb, et “head mõtted raiu kivisse, halvad kirjuta liivale”. Ei olnud erand minagi. Vaatasin öösiti tähistaevas siravaid tähti ja unistasin end kõige õnnelikumaks tüdrukuks maailmas. Oma salajasimad südamesoovid põimisin luuleridadesse ning leidsin endas julgust pakkuda neid ajakirjale “Noorus”. Kirjavahetuses tollase toimetaja Rudolf Rimmeliga kahtles ta, kas need kirjaread kuuluvad ikka mulle, 16-aastasele piigale ning avaldamata nad jäidki. Õnneks on nad mul kenasti alles ning praegu neid lugedes märkan isegi neist õhkuvat naiivset ootust, usku ilusasse armastusse ning lootust seda kõike kogeda.

Aga esimesest armumisest ja kooselust armsa inimesega sündis minu esimene tütar. Paari aastaga said nii armastus kui meie kooselu otsa, aga usk paremasse homsesse ja lootus seda ainukest ja õiget kohata jäid ju alles. Nii hakkasin oma südamepõhjas tunglevaid tundeid järjest enam kirja panema. Kirjutasin öösiti pisipiiga und valvates taaskord oma unistused igikestvast armastusest ja ülimast õnnest sahtlisse ja nii nad seal on siiani.

Aastad möödusid ja minu ellu saabuski taas oodatud hingehoidja ja südamesoojendaja. Temaga koos ka meie ühised tütar ja poeg. Nende väikeste inimestega kooskasvamine oligi suurimaks tõukeks hakata kirjutama lapsemeelselt ja lastele. Mul on kaustade kaupa kokkukogutud nende esimesed kriipsud ja kraapsud kuni süžeega joonistusteni, mis inspireerisid mind kirjutama. Luuletama, oleks õigem öelda.

Kui 2013. aastal kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja lasteraamatute konkursi Põlvepikuraamat, võtsin esimest korda üle pika aja taas kokku kogu oma julguse ning sidusin oma salmid kimpu. Ma arvasin, et minu lihtsad lapsepärased salmid ja laste enda käega tehtud “illustratsioonid” neid ilmestamas, võiks leida küll lugejaskonda, aga Keskuse inimesed seda ei arvanud ja laitsid minu mõtte maha. Soovitasid mul leida kunstniku, kes luuletustele ikka “pildid joonistab”. Tegin nii. Leidsin suurepärase kunstiandega kolleegi lasteaiast, kes kiirelt ja kergelt vahvad joonistused minu luuletustele lisas ning saatsin oma käsikirja teele. Vastust ootan tänaseni… 😃

2017. aasta sügisel, olles oma pisikese pesamunaga kodune, võtsin sellesama käsikirja koopia sahtlipõhjast välja. Lugesin salme, vaatasin pilte ja minu unistus pakkuda neid ka teistele huvilistele lugemiseks, hakkas looma juba reaalsemat kuju. Kuni võtsin ühendust kirjastusega Hea Tegu. Saatsin käsikirja tutvumiseks ja nõusolek see raamatuks köita tõi õnnepisarad mu põsele. Olin õnnelik ja tänulik ühekorraga. 😇

Ja siin ta siis on, minu esimene lasteraamat. Minu täitunud unistus! Raamatus on 24 luuletust. Nagu kaanele sai kirja, siis tõesti sobilik igas vanuses lastele, sest oma aasta ja kahekuuse preiliga olen mängides sealt juba nii mõndagi kasutanud – salmidele omaloominguline viis juurde ja sobivad hästi meie igapäevategevusi lõbustama.

Lasteaiaõpetajana tean, kuidas vahel on vaja kiirelt mõnd lihtsat salmikest mõne tegevuse sissejuhatamiseks või mängu alustamiseks. Selliseid leiab siit. Samuti on mõnele armsale marakratile abiks salmike, mis näitab, et kõik mänguasjad elavad oma elu ning neid võiksid lapsed kohelda hoolivuse ja austusega. Siin on selle kohta abistavad salmid. Täiskasvanute jaoks naljakas “lapsesuu” ja põnevad “miksid” on samuti luuletusteks saanud. Samuti leiab sealt omajagu õpetlikke salmikesi, miks tervislik toit on kasulik ja maiustused mitte ning kui tähtis on hoida meie ümber olevat loodust.

Minu soov on kinkida lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele üks väike kogus vahvaid salmikesi, mida üheskoos lugeda. Kui need luuletused mõnegi lugeja silma särama panevad ja hinge rõõmustavad, siis on minu suurim soov täitunud. Sest andmisrõõm on suurim ja tänulikkus muudkui kasvab…. ❤

Kaanepilti kaunistab minu suurima inspireerija tütrekese joonistus 🙂

 

 

 

 

Väikesed käekesed teevad…

Meie väike Päikesekiir Täpike on tänaseks juba 11 kuud ja paar nädalat pealegi meid rõõmustanud. Viimastel päevadel ka kurvastanud minu emasüdant oma õhtuse nuturalliga, millele põhjust ja lahendust leida on päris keeruline.

Suus on näha 7 imepisikest valget kikut, aga tulemas neid ju veel omajagu. Kas teevad sulle need igeme seest väljapressijad valu? 7. detsember on väga tähtis kuupäev, kuna siis tõusid sa ise püsti ja hakkasid astuma. Videolt lugesin kokku 17 iseseisvat sammu. Tubli-tubli! Ja seda kuuldes sa loomulikult plaksutad ise endale koos meiega.  Kas on see suur arenguhüpe sinu nutu põhjuseks? Sul on palju rohkem tahtmist ja jõudu olla ärkvel ning oled oma lõunauned vaid ühele korrale sättinud. Kas võib see muutus ja ehk ka üleväsimus põhjustada õhtuseid nutuhooge?

Igatahes päevad on meil jätkuvalt tegutsemistahet ja mängurõõmu täis. Selgeks on saanud asjade välja tõstmine ja emmele ulatamine. Seepärast läheb pesu kuivama riputamine ja kuiva pesu kokkupanek veidi kauem kui tavaliselt. Kõik riided, mis sa kusagilt kätte saad, paned endale pähe või ümber kaela ja siis algab käpuli maraton mööda tubasid. Mõnikord vajub see riideese päris silmile, aga ega see pidurda sind.

Sinu väikesed käekesed armastavad pai teha koerale, kassile, emmele ja teed sa seda kohe hooga! Samuti kasutad sa oma käsi paberi ja muu võimaliku rebimiseks ning tükeldamiseks. Plastiliin Looduspere poest on juba ootamas, aga enne, kui sellega mängima hakkame ilma suhu pistmata, on õnneks jõuluaeg kohe käes. Ja sellega koos ka piparkoogilõhn meie kodus. Andsin sullegi tükikese tegutsemiseks. Tükikesi tegid ja suhugi panid, aga ega see väga maitsenud sulle, õnneks.

Teiseks otsisime jälle välja oma näpuvärvid. Issi kannab uhkusega sinu väikeste käejälgedega kaunistatud T-särki, mis me isadepäevaks kinkisime. Seina aga kaunistavad sinu kujundatud 4 aastaaega. Pildid ja lugu on nähtav siin. Nüüd lasin sul mõnuga mütata suure tapeedirulli peal. Selle tulemusena valmis meie ühine koostöö – sinult ehted, minult oksad – meie oma kuuseke. Ikka veel käisid sõrmed suust ka läbi, aga nagu pakendilt lugesin, ei tohiks need värvid sulle mingit ohtu kujutada. Tähtis on see, et sa ei karda käsi määrida ja riided on ju pestavad!

 

 

Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

Täna köitsin sügist kimpu