Ma pole kunagi olnud suur eesmärkidest seada. Ehk seetõttu olen ka andnud oma elu juhtimise käest ja lubanud sel lihtsalt juhtuda. Täna tundus olevat õige hetk, et märgata. Mina ise juhingi oma rada. Ja täna tahan ma muutust enda ellu.
Muutust oma lemmiktegevuste tegemisel – kirjutamine, luuletamine, pildistamine, lugemine, käsitöö. Võtan end käsile ja mahutan igasse päeva natuke neist kõike.
Nii nagu kõndima õpime kõndides, rääkima rääkides ja armastama armastades, nii tuleb ka kirjutamistahe tagasi vaid kirjutades. Võtan südame asjaks kord päevas oma mõtted kirja panna, või vähemalt nädalas. 😉
Tänased pildilised sähvatused said sellised.
Kas peamegi selle imelise päka-maagia-ajaga hüvasti jätma? Või lubame tal aastaringi natuke naba ümbruses kõditada, elevust ja itsitusi pakkuda. Igasse päeva näpuotsatäis naeruturtsatusi ja “Ah, ära tee!” edvistust.
Jõuda oma väikestest eesmärkidest kõige suuremateni, lasta nad siis hooga veerema ja kui ka teel kukume, ikka püsti tõuseme. Päikese poole pilgu pöörame ning tõdeme: “Õnn on elada!”
Oleme ju kõik päikese lapsed! 💛☀️💛
Sofikene 