Lahke olemine lihtne on

Ma ei veeda aega televiisori ees, ehk on mul 1-2 saadet, mida üldse vaatan. Viimasel ajal on aga teler minu väike abimees. Esiteks saab kiirelt Täpikese küüned korda, kui ta tähelepanu on samal ajal suunatud reklaamidele, mille korduv muusika ja liikumised on kaasahaaravad ja panevad pilgu peatuma. Pisikeste inimeste vanematel on kindlasti selle toimingu sooritamiseks veel häid variante välja pakkuda. 😉 Teiseks leidsin tänasele postitusele pealkirja tänu multikakanalile. Mis multifilmi tunnuslaulust see on? 🙂  Tänapäeva noorte tüdrukute vaieldamatu lemmik – My Little Pony. 

Kirjutada tahtsin aga sellest, et mõnikord tasub oma soove kohe kõva häälega mõelda ja kui need on saanud tiivad ja loa lennata, siis võib juhtuda, et nad maanduvad täpselt õiges kohas. Jutt käib õuntest.

Meie aia õunapuud on veel nii noored, et suurt saaki sealt oodata on liiga vara. Sel aastal kannab vaid valge klaar. Suve alguses lugesin pisikesed pabulad kokku – 22.  Kiire suvetuul  jõudis vahepeal paar tükki maha raputada. Ja eelmine nädal avastasin, et meie niigi väikesel ja vapral puukesel on kallal trobikond näljaseid, kes enne meid juba maiustamas käivad. Pooltel õuntel augud sees ja julgemad isendid sealsamas minu silme all tegutsemas. Kurb muidugi, sest vähemalt söömiseks oleks ju mõnegi saanud. 😦

DSC03068

Sel aastal pole ka vanemate õunaaias mingit tähelepanuväärset saaki loota, sest eelmine aasta kandsid seal puud kohe nii korralikult, et jätkus jagamiseks omadele ja võõrastelegi. Sain minagi oma õunamoosid keedetud, sest saiavormi sööjaid on meil rohkem kui üks. Sinna see moos kõige paremini vahele sobibki. Sobib ka pannkoogile või lihtsalt vahel magusaisu rahuldamiseks saiale määrida. Poole talve peal aga oli moos otsas.

Keedaksin ka sel aastal ja kohe rohkem, aga millest? Üle tee naabri aias, kus keegi ei ela ja käiakse vaid paar korda suve jooksul muru niitmas,  on õunapuud uhkelt vilju täis. Arutasime kodus, kas oleks sobilik küsida, kas nad ise oma õunad ka ära tarbivad. Olime ühel meelel, et küsida ikka võiks, sest ilma võtma minu käsi küll kuidagi ei tõuse. Pühapäeval Täpikesega jalutama minnes, märkasingi naabrit õunu korjamas. Tegime oma tiiru ära ja otsustasin, et tagasi tulles käin siis puu alt läbi. Siis aga polnud seal enam kedagi näha. Kui ei, siis ei, jõudsin koduväravast sisse astudes mõelda, kui kuulsin selja taga vaikset autohäält.

Ma ütlen, et soovid täituvad, kui neid kohe päris-päris tugevalt ja kogu südamest soovida. Peatuski naabrinaine meie juures ja teine lause, peale teretamist oli, kas teil omal õunapuid on? Kui soovite, võite meie aiast korjata nii palju, kui kulub. No hetkeks meenus mulle kohe stseen filmist “Suvi”, kus Teele tuleb Ülesoo omadele “noori õunapuid” pakkuma  – “Sügisel võib sealt võtta, nii palju, kui kulub!”. 😀 Tõin enda tähelepanu kohe meie vestlusele tagasi ja lootsin, et proua ei märganud seda väikest muiet, mis selle mõtte peale minu suunurka kergitas.

Igatahes olin õnnelik, tänulik ja meeldivalt üllatunud! Meie esimeses lühikeses kohtumises ja vestlemises oli nii palju headust, lahkust, hoolivust! Ma küll kordan ennast ja Sõpruse puiesteed, aga inimesed on ilusad ja head! Ja lahke olemine lihtne on!

DSC_0425

Eile said lahkelt lubatud õunad kisselliks

Nüüd jääb vaid üle mõelda välja, kuidas oma tänu avaldada… 🙂

Advertisements

Augusti annid

DSC02767

Kartul-porgand tuleb oma aiast

Viimasel ajal on meie jalutuskäikude pikkuseks kujunenud vaid nii palju, kui Täpikese uinumiseks aega kulub. Siis keerame aga vankrirattad taas kodu poole, et üks meist saaks mõnusasti uneleda ja teine enamasti aias raskelt rassida, sest püsilillede peenar tuleb enne külmi valmis saada. Eks otsustage ise, kumb kumba teeb. 😀

Paar päeva tagasi aga kasutasin hoopis teistmoodi uinutamist. Neiu oli juba tunde üleval olnud ning haigutamise tiheduse põhjal võis arvata, et on õige uneaeg. Mõnikord läheb see märkamatult mööda või siis saab jalutada pikalt-pikalt, sest pole veel seda õiget und kallal. Igatahes võtsin ma oma fotoka ja pisipreili koos turvahälliga kaenlasse ja panin autole hääled sisse.

Väljas oli hommikust saadik selline uduvines ja hall päev, temperatuurid suht nigelad ning minule hästi sobivad. Sellisel päeval julgen isegi mina metsa minna. Kes mind vähegi tunneb, teab minu tõsist foobiat kõigi suhtes, kes roomavad või seda meenutavad. 🙂 Marju korjama ma ei läinud – mustikad on juba sügavkülmas. Vaarikaid tahaks väga, aga selleks peaks leidma mõne raiesmiku. Kohalikud marjakohad on minu jaoks aga täiesti tundmata. Ega ma ümbruskaudseid metsi tunne sugugi, aga kui suurelt teelt metsa vahele ära keerata, siis midagi seal ikka on, mida võiks pildile püüda.

Kõik sujus kenasti. Täpike jäigi enam-vähem kohe magama, ainult korra pidin tee ääres peatuma, et lutt suhu panna. Metsani jõudes aga hakkas mõnusat seenevihmakest sadama. Õnneks tõesti vaikselt vaid, nii et võtsin ikka oma kaamera jaki varju ja lippasin veidi puude vahel.

Juba metsa sisse sõites, köitis tähelepanu tee ääres suurel hulgal kasvav taim – ilusad roosad õied nagu lillhernes. Minu jaoks tundmatu, aga õnneks on FB Loodusesõprade grupis teadjaid, kes tutvustasid teda kui verev lemmalts – See taim kuulub agressiivsete tegelaste sekka, nagu karuputk jt. Samas on mesilaste suur lemmik, kõlbab moosiks ja salatiks. Pärit Himaalaja mägedest ning toodi Euroopasse 19. sajandi algupoolel. 

Selgus, et kui tahaks, siis sellest metsatukast võiks endale isegi mustikaid korjata. Oli neid veel veidi seal. Aga rohkem oli näha kübarakandjaid seene -Mikke ja õitses ka kaunis kanarbik.

Täna oli jälle põhjust pikemale tiirule minna ning pargist läbi jalutades tervitasid meid sellised kübarad! Seeneaeg on tore. Mulle meeldib väga neid korjata, ehkki ise ei söö neid. Nad on nii ilusad seal rohelise sambla sees. Olgu siis söödav või mitte. Ega ma neid kõiki nime- ja nägupidi ka tunne, aga kui ei söö, siis pole ju ka probleemi. 🙂

Ei ole ma eriline aednik, kes pühenduks kogu hingega juurikate või marjapõõsaste kasvatamisele. Pisike peenramaa mul muidugi on, sest ruumi ju küllaga ja sibul-till-porgand tuleb ikka omast aiast. Võib-olla sel aastal on veel hea vabandus ka see, et Täpike võtab enamuse aja ära. Eelmisel aastal aga olin talvel nii usin, et külvasin mõned kuumaasika seemned karpi ja istutasin siis taimed maasikamaa lõppu. Nii on mul nüüd seal kenasti 4 suurt põõsast magusaid marju, siiani ja tundub, et jätkub kuni külmadeni.

Meie kahest noorest õunapuust(eelmisel aastal istutatud), õitses sel aastal ainult valge klaar. Peale õitsemist lugesin küljes olevat 21 õuna. Nüüd, mil tormid on noorukest proovile pannud ning pole suutnud ühtki õuna maha raputada, on neil kallal miskid lendavad-tiivulised-triibulised. Pakun, et herilased, neile ju meeldib magus. Kaks õuna juba maha kukkunud ja pool söödud, puu küljes kolmel õunal ka vallutusjäljed peal. Ei ole mõtet veel neid ju korjata ka, toored alles. Kurb, kui nad nüüd järjest alla potsatavad. 😦

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Mustikamusine tänu

Olen sellest juba kirjutanud, et ega vist mingi väega mind suvel metsa saa. Välja arvatud ehk varavalges (kell 4 nt) ja sombus ilmaga. Plaanisin ikka seda minekut sel suvelgi, et saaks talveks varuda vajalikku kõhurohtu, mis minu memme sõnul peab igal emal olemas olema, kui kõhuprobleemid lapsi kimbutavad. Aga plaanid jäid kõik plaanideks nagu ikka, sest… ilmad sobisid küll, nii mõnelgi hommikul tundus, et kõik maailma tuuled on meie maja korstnasse kogunenud kontserti andma ja vihmakestki siristas vaikselt pilveribast.. Aga kord polnud autot kodus ja teisel võimalikul päeval kadus aeg käest ootamatute toimetuste tõttu. Jäi minemata. Aga kus soov kõige suurem, seal internet kõige lähem ja nii tellisimegi endale sel aastal marjad väikese tasu eest. Kui inimene käib minu eest metsas, teeb minu eest töö ära ning toob puhastatud marjad sõna otseses mõttes kodutrepile, siis olen nõus maksma küll. Mina sain ju ainult magusa mustika-sinise-suu, mõned karbitäied marju sügavkülma ning 10 purki moosi. Kindluse mõttes, et pole see mingi “Meie Mari” moos, said purgid endale ka lõbusad sildid peale. 🙂 Aitäh!

Ainult selle lõhna pärast

Normaalsed korilususku inimesed käivad suvel igal võimalusel metsas tagavarasid kogumas. Käiksin minagi, sest tegevus ise mulle väga meeldib, aga… Üks suur AGA tõmbab enamustele metsaskäikudele kriipsu peale. Mul on kohe eriliselt tugev madude foobia, mis juba lapsest saadik minuga kaasas käib.

Tegelikult lapsena (10-13a äkki), kui sai tädidega metsas käidud, ma ei kartnud ju paaniliselt iga puuoksa, mis vähegi mõnd roomajat meenutas. Nüüd aga hüppan isegi nöörijupi peale ja lkeha väriseb tagantjärele veel , oi kui kaua. Isegi pildi pealt vaadata ei saa.

Täna aga võtsin kogu oma julgusenatukese kokku ja veetsin metsatukas oma 15 minutit. Sääskedest ma üldse ei räägi, sest need ronisid kohe julmalt igale kehakatteta millimeetrile. Aga ma teadsin, et seal on neid suvemälestusi kandvaid mammusid, mida sööd suvel, aga maitset mäletad talvelgi. Maitse maitseks, aga see lõhn, kui nina ämbrisse pistad! 🙂 Ainult selle lõhna pärast ma metsa läksingi… 😉

Vabadus

Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine – ütleb tark Vikipedia. Siinkohal tahan küsida, kes otsustab, mida, kuna, kellel ja kui palju piirata või mitte, lubada või mitte? Olen end nüüd kolimisvabadusest välja puhanud ja naudin elamist. See ongi vabadus, kui luban endal elada. Minu elu hõlmab kõike – alates esimesest teadlikust hingetõmbest hommikul, kui unevõim kaob ja lõpetades õhtul viimasega peale südamest tulevaid tänusõnu, elada antud päeva eest. Nii ma elangi. Kõik see, mis sinna vahele jääb, ongi minu elu, minu vabadus… vähemalt praegu augusti alguses, kui puhkus kestab.

Jah, unistused täituvad! Soov varahommikul astuda kastesel kodumurul, tunda värinat jahedusest ja märgadest rohukõrtest ning hingata endasse algava päeva esimesed sõõmud – olemas. Mis aga tähendab, et ärkama peab üsna vara. Päike, linnud, liblikad, sekka mõni mootoripõrin, aga seda ei märkagi. Mul on vabadus istuda ja astuda just nii nagu soovin. Kohvitassi jätan hetkeks trepile ja haaran kaamera kaasa, sest esimeste sammude juures märkan juba jäädvustamist väärivaid objekte.

Looduses on kõik suured tegijad, ehkki ülesehitatud Eiffel jääb mõõtudelt alla originaalile, aga meistrimees ise on kohal ja naudib vist vaadet.DSC09004

Järgmine on traditsioonilise võrgu minivariant, aga kui uhkelt kaunistatud!

DSC09012

Kui pärlikeega kaunistatud moonid olen ära tervitanud,DSC09028

liigun kirsipuude alla. Pilk kõrgemale toob naeratuse suule küll – siin on midagi ilusat ja suuremat! Võrgutamine käib maas ja puus! Neil on see vabadus! 🙂DSC09076

Ja sealsamas märkan marjavabadust – kasvan nii kõrgel, kui ise tahan. Nojah, aga mul on abivahendeid, et neid sealt kätte saada. 😉DSC09089

Mul on rõõm katsetada esimesi oma aia marju esimese küpsetise sees. Shokolaadine kirsikeeks õnnestus! 🙂BeFunky Collage

See, et lapsed ja loomad naudivad oma suvevabadust, on ilma kirjutamisetagi selgemast selgem!DSC09166

Sukeldun nüüd täiesti vabatahtlikult järgmisesse kastivirna, et avastada oma elu ja siis olla otsustaja – mis jääb alles ja millest olen valmis loobuma. Mul on vabadus elada ja see teeb õnnelikuks! Jagan seda kõigiga, kes soovivad… 🙂

Suur rõõm pisikesest asjast

Kõik meie elus juhtub millegi jaoks, kindlal põhjusel. Tänahommikune esimene lause, mida silmad lugesid, on selle järjekordseks tõestuseks.

IGA PÄEV ON UUS ALGUS. KIRJUTA SELLEST MUINASJUTT!

DSC06048

Kohe, kui olin need sõnad vist juba kolmandat korda üle lugenud, sain aru, kui sügavalt need mind puudutasid. Just täna asun looma oma õnneliku elu järgmist peatükki. Mõnel päeval kipun seda unustama. Tänan meeldetuletuse eest! Homme muretseb ise enda eest ja eilne on juba kauges kadumises. Elu toimub siin ja praegu, täna. Minu ümber, minu moodi, minu rõõmuks ja seda kõike kõige kallimatega jagades.

Hommikukohvi sai soojendatud kuldsete päikesekiirtega. Ei teagi, kummast ma rohkem endasse energiat laadisin, aga kihk oli minna kohalikku uuskasutuskauplust kaema. Kott õlale ja sammud poe poole. Mõnus valik – naeratav noor müüja ja hulgaliselt asju ja asjakesi, millele uus elu anda. Esimene kord ei suutnudki vist kõike haarata, mida pakuti. Nojah, nimekiri ununes ju ka maha. Aga eile korjatud väikesed õied suures vaasis saavad täna endale sobiva. Pisike asjake, aga rõõmu hoiab kaua. Isegi vihmamärjana kodutrepile jõudes ei kahanenud minu rõõm sugugi! 😉

DSC06045

Eile jalutasin aias ja õnn suurenes kohe kirsimaatiliselt, võiks öelda. Kõik puud on rohkelt pisikesi rohelisi nupukesi täis. Tuleb hakata purke koguma ja sügisel saan ka ehk moosikeetmises “käe valgeks”. 😉

Pobinad palavusest

Suur tänu Ilmataadile imeilusa suveilma eest! +30 ja peale püsib juba teist nädalat, lubatakse kolmandatki. 😉

Sellise kõrbekuumuse käes juhtub ikka, et ajud hakkavad kärssama ja nii mõnigi tavapäeval tõsine asi võib tunduda muigele ajav.

1. Teadaolevalt muudavad mõned elusolendid värvi, meil tegid seda vaarikad. Hommikul korjatud marjad pole üldse vaarika moodigi, küll aga õhul toorjuustukoogil täiesti arvestatavad.

vaarikad

 

2. Nüüd ma tean, mida teha, kui öeldakse – Naera herneks! Või on see hoopis Hernenaeratus? 😉herned

3. Olen kohvihoolik – tunnistan seda. Selle pildi allkiri võiks siis olla – Ma armastan kohvi või Kohvi armastab mind või hoopis ennustan endale kohvivahu(mitte -paksu) pealt armastusest tulvil romantilist suveelamust (See viimane oleks parim 😉 )kohvisüda

Öös on asju ja on kuulajaid

Midagi hakkab looma. Ehkki võiks minna kergemini see seadistamine, aga iga asi omal ajal.

Juulikuu lõpp ja ööd on meil siin – kiire pilk aknast välja tõestab, et mustad, või peaaegu. Noorte hõiked palliplatsilt ei vaibu aga isegi pimeduses, nemad oskavad oma aega kasutada. On öö või päev, keha vajab liikumist ja süda tundeid.

Asjadest rääkides, täna sai viimanegi vaba pind külmikus täidetud marjadega. Suvine korilus tasub end ära. Olen tänulik ja õnnelik, et sel suvel Metsavana nii heldelt kõike jagab.

Kuulan ma ise täna, iseenda heakskiitu. Olen palju teinud ja palju jõudnud. Ja nii edasi, et jaguks seda tehatahtmist igaks päevaks!