Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363

 

Advertisements

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

HHH

Pealkirja järgi võiks ju pakkuda, et juttu tuleb naljast ja naerust – ha-ha-ha, aga ei. Samuti ei peitu nende tähtede all hobused, hiired ja herned, mis iseenesest oleks väga põnev vestlusteema. 😉 Hoopis kauaoodatud-planeeritud suvisest ühisest väljasõidust väike ülevaade – Haapsalu, Hiiumaa ja nende pikalt ettekavatsetud asjadega kaasneb ju alati Hope ehk lootus parimale. Parimale ilmale, mis omakorda tähendab, et praamiühendus on olemas ja meie soovitud “näitame lastele teist Eestimaa suurt saart” saab teoks. Samuti lootus, et inimesed ja tehnika peavad vastu ning kõik on algusest lõpuni rahul ja õnnelikud.

Meie suurest seltskonnast – mina ja minu kahe venna pered,  – pidid mõned tööinimesed siiski loobuma sellest suvetripist, aga õnneks võimaldavad tänapäeva tehnikavidinad salvestada ja jagada parimaid hetki ka nendega, kes kaugel. Nii sai ikka päris palju ülesvõtteid tehtud, et oleks meenutades abiks.

Haapsalu võlust ja ilust olen juba märgi maha jätnud ning seetõttu olin ka väga elevil, et sinna taas minna. Siinkohal vajasime eriti palju lootust, et pidev vihmasajune ilmake ometi muutuks ning annaks võimaluse kaunil promenaadil jalutada ning merevaadet nautida. Alustasime oma ringkäiku piiskopilinnuses, kus paljud polnud käinud. Samal ajal, kui teised mööda käike ja treppe ronisid ning kauneid vaateid kõrgustest imetlesid,

jäädvustasin mina loodust madalamal.

Kui olime lähedalasuvas Cafe Hugos keha kinnitanud jäigi aega jalutamiseks. Kasutasin seda võimalust kiirelt ära. Kiirelt, sest kuiva hetke kauaks ei jagunud, saime ikka vihmakest ka. DSC04613

Haapsalu linna peal me seekord ei jaluseerinudki ja nii jäid need armsad välikohvikud ja madalad puumajakesed vaatamata, aga õnneks on mul olemas teadmine, et nad on selles toredas linnakeses olemas.

Pöörasime autoninad sadama suunas ja lootsime kenasti oma broneeritud piletitega praamile saada ja üle vee ka. Taevas ja tuul olid nii ja naa, aga meri oli üsna rahulik ning üle me saime.DSC04629

Ööbimiskohaks valisime sadama lähedal asuva Allika hosteli,

kus ühes suures majas kõik “head lambad” mõnusasti end ära mahutasid. Õhtu- ja öösöögiks sai tehtud väike grill ja lõbusate inimestena möödusid tunnid mängude, naljade, ühislaulmise, pillimängu ja tantsu saatel kibekiiresti. Mõned tunnid und ja uus päev pakkus uusi seiklusi.

Hommikukohv joodud, asutasime end ringreisile mööda saart. Siinkohal võin kindlalt väita, et üks päev (tegelikult 5 tundi vaid) on ilmselgelt liiga vähe. Aga midagi me ikka nägime ka ja ülejäänud toredused jäävad järgmiseks korraks. Kohtusime hiidlaste vägimehe Leigeriga, kelle lugu ma siiani ei teagi. Ühel päeval loen tema tegudest kindlasti.DSC04783

Edasi sõites saime ülesandeks laduda kividest oma nimi. Ühele teepervele me kõik siis oma nimed jätsimegi. Ja neid oli seal teisigi ja päris pikalt. Seejärel siirdusime ürgorgu, kus voolas kaunis jõgi ja vaade oli lummav. Minu jaoks. Ja mitte ainult vaade, vaid ka juba end näitavad sügisvärvid. 🙂

Ronida saime peagi jälle, sest vaatamisväärsust pakkus kõrge mäenõlv koos vaateplatvormiga. Nooremad ja nobedamad jõudsid sinna muidugi kohale. Mina aga laskusin samal ajal hoopis madalamale, kilpjalgade tasemele.

Ning siis ootas mind parim osa reisist – jõudsime merele eriti lähedale – Surfiparadiisi. Tuul oli võimas ja tõi randa uhkeid valgeid vahuseid laineid. Võrratu ja võimas tunne oli taas kogeda seda looduse jõudu ja võimu. Siin olles soovisin ma, et meil oleks rohkem aega, sest auguga õnnekivi jäi leidmata, aga paraku pidime end asutama tagasiteele. Seepärast lähebki see reis kordusele,  et kõik soovid saaksid täidetud.

Loomulikult külastasime ka Kõpu tuletorni ning edasi viis tee mind metsa. 🙂 Mõnus segu sihvakatest mändidest, kaunist kanarbikust ning värvilisest mustika-pohla-sambla maailmast.

Nähtud sai ka kohalik Eiffeli torn, mille jalamil olevat teksti tahtsin enda jaoks talletada.DSC04957

Ning viimase punkti silmailule panid need lahedad lilletassid Kärdla linnas. DSC04958

Praamisõit, mis meid tagasi mandrile viis, ei olnud sugugi sama lõbus. Õõtsutas ikka korralikult ning minu olemine oli päris sant. Ei talu ma ju seda. Nii jäi minust pooleli ka seapraad ning kerisin end kiirelt lamamistooli kerra, et ikka ilma vahejuhtumiteta kohale jõuaks. 🙂

Kokkuvõtteks võin öelda, et meri ei ole korraks vaid vaatamiseks – teda tuleb hinge ligi lasta ja siis lubada endal olla selle hea tunde sees, mida meremüha ja laintelaul pakuvad. Seega veedame seal järgmine kord rohkem aega. Aga kõige kallimatega koosveedetud aeg on siiski kõige eredam pärl elukees, mis oma säraga pakub energiat, elurõõmu ja õnnetunnet. Seda ei muuda miski. Aitäh! 🙂

Pisike puhkusetrip saarele

Mere äärde olen alati nõus minema. Seekord saime oma nädalavahetuse veeta üheskoos Saaremaal. Koju jäid ainult kuhjaga kärbseid ja kassid, kes saavad paar päeva ise hakkama küll, kui toidukausid pilgeni täis ja joogivett jagub.

Jagan oma mälestustekillud seekord ära, sest nende kõigi kohta on midagi kirja panna.

EHITISED-HOONED

Siia alla võiks liigitada mönusad söögikohad, kus reisil olles keha kinnitada. Pole ma suurem etteplaneerija, et kodust toit kaasa võtta ja siis seda kusagil põlve peal manustada. Nii said väljas söömist eriti nautida lapsed, kelle lemmikuks on jätkuvalt friikad, dogi-d, nagitsad. Peatusi tegime üksjagu, juba seetõttu, et meie armas reisikaaslane – neljajalgne neiu Thaila saaks oma vajadusi rahuldada. 🙂 Õhtusöögikohaks valisime Mönusa Villemi ja teise päeva lõunat sõime Suures Töllus, kus Tai nautis ringijooksmist ja poisid batuuti. 🙂DSC03745

DSC04101

DSC04097

Ööbisime mõnusas männimetsas Mändajala Kämpingutes mere ääres.

Laupäeval tegime lastele väikese ajalootunni Kuressaare piiskopilinnuses. Mis meeldis? Poistele treppidest ronimine, relvad ja uhked meresõidumasinad, minule kohad, kus jalgu puhata ja tütrele vaated kõrgustest kaugele.

Tagasiteel käisime veidi väiksemaid ehitisi vaatamas – Angla tuulikuid. Ronimisrõõmu jätkus sealgi. 🙂

Iga kord sellest vahvast vanast kirikust mööda sõites, “kutsub” ta end vaatama. Seekord läksime ka. Kirik Metskülas. Kahjuks polnud seal ainsatki kirjutist, mis-kus-kuidas-millal?

DSC04193

LOODUS JA LOOMAD

Nagu mainisin, oli meie tore reisiseltsiline meie kuts Thaila, igapäevase nimega Tai. Ja ta pidas vapralt vastu kõik autosse-välja käimised ning eriliselt nautis ta merevett. Üldse märkasin nende päevade jooksul väga palju koeri. Kui pole võimalik lemmikule “lapsehoidjat” palgata, siis tulebki neil peremeeste sõidud kõik kaasa teha.

Erinevaid loomi-linde nägime ka tuulikute juures. Ühed ikka ilusamad kui teised ja ühed kohe mitte üldse ilusad. Vabandan kõigi loomaarmastajate ees, aga need linnud ju küll kenad pole?

Taimedest klõpsisin mõned pildid ikka ka. Ja just neist, mida meil mandril ei kohta või pole mina lihtsalt osanud vaadata. Kassiristik, palu-härghein, nõmm-liivatee, kadakas, tundmatu sinine kaunitar, tundmatu kollane kaunitar ja muidugi moonid!! 🙂

INIMESED JA ASJAD

Pojaga poseerisime linnuse hoovis. Panga panga suveniiride letist said poisid endale nimetähtedega kihvad kaela ja mina kadakapuust köögitarviku. Tütar sai istuda uhkes suures puutoolis. Need, kes ei jooksnud parajasti koeraga ringi, said ka päikesekella koolitusest osa. Mina ostsin endale mõned kristallid, millest tegin juttu siin.

 

MERI

Kõige kallima jätsin kõige viimaseks. Loomulikult said minu hingeakud taas laetud, kui veetsin varahommikul paar tundi mere seltsis. Ta oli täiesti vaikne, ei mingit vestlust. Välja arvatud kajakad, kes saavad ideaalselt ise hakkama vaikusesse kriiskavate helide toomisega ja ei vajagi vestluskaaslast. Mina ja meri, mina ja rannaliiv, mina ja kivid. Oh seda rõõmu ja rahulolu. Loomulikult tõin kotitäie koju ka. 😛

Olen väga rõõmus ja tänulik, et see pisike reis sai tehtud. Ja jätkuvalt kehtib lause, et igal pool mujal on hea, aga kodus on kõige parem. Kui kusagil ei käi, siis ei oska seda ju nähagi. 🙂

 

 

 

 

Hiidlaste maal

Pühapäeva varahommikul, (tõesti vara, sest hotelli hommikusöögilauas olime ainult meie 🙂 ) algas tee Hiiumaale. Minu jaoks elus esimene külastus. Triigi sadama poole liikudes haarasin kaamerasse ühe suuuuure kivi ning Angla tuulikud talverüüs. Minu kivide kirg on juba ammu kõigil teada, aga samas on ka tuulikutes mingi salapära. Ja mitte ainult need suured ja võimsad, vaid ka taluõuedel pisikesed tuulepüüdjad meelitavad mind. Kuidas nad seda teevad, sellele ma vastust ei tea. 😉

Sadam oli vaikne ja valge. Meri puhkab jääkaane ja lume all ning mingeid laintelaule ei kuulnud. Seda enam on mul põhjust soojemal ajal uus reis ette võtta. Rahulikult, kiirustamata nagu üldse saarlastele kombeks, liikus sadama poole ka märgatava hilinemisega praam, millega üle talvetee sõita.

Praami peal oli siiski teisigi üle vee tahtjaid ning sõit kulges kenasti. Võtsin julguse kokku ja läksin isegi välistekile, et enda jaoks talvisest merest taas mõni pilt teha. Praam liikus tasa-tasa.  Tegi endale teed suurte jääkamakate vahel, mis tagaosas tundus nagu hulpiv jääsupp. Mõnus oli vaadata, kuidas hetke pärast kadus keskelt tume veepiir ja kõik oli taas üks valge jääkaas.

Ja siis jõudsingi Hiiumaale. Nüüd võin Eestimaa kaardi peal sinnagi “linnukese” teha – käidud! Inimesi liikus vähe, pühapäeva hommik ju, aga selle eest oli näha-kuulda palju koeri. Eriliselt mõjusid mulle bussijaamad – ilus valge majake, tuled nagu koduuksest välja. Nii ilus! Ja oma äri reklaamimiseks tuleb ikka vaeva näha! 🙂

Tähelepanu köitsid ka purikad ja punamarjad. Sellel punaste marjade põõsal einestas ka paksuke musträstas, aga kahjuks oli tema kiirem kui mina oma kaameraga.

Talvine hiidlaste maa nähtud. Kindlasti tahan sinna suvel saada, et need kadakased karjamaad ja sinimeri pildile püüda. 😉

 

 

Seal Saaremaal…

… ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud. Nädalavahetusel pisikesel saarereisil nägin neid kaunikesi koheva lumevaiba all. Täna, seda lugu üles tähendades, sajab terve päev vihmakest ja silmnähtavalt kaob ka lumeilu puudelt ja põõsastelt. Seda enam olen tänulik, et kasvõi läbi autoakna klõpsisin imeilusaid lumiseid hetki.

Algus oli igati ilus ja teel olles tuli isegi lumelisa. Viivuks pressis end pilvede vahelt ka päike välja, aga värv polnud sugugi see, mida harjunud päikesega seostama. 😉

Eriliselt köitsid tähelepanu erinevad lumeloomad – kui viitsimist pikemalt vaadata, võis tabada puu okste vahelt loomi külg- või tagantvaates, aga kõige rohkem vonklevaid lumemadusid. 🙂

Ja loomulikult olid esindatud esmalt välja hõigatud kadakad ja männipuud, üksi ja hulgakesi.

Kui seda kadakaoksa poleks lähedalt pildistanud, oleks tänane postitus täiesti ilmetu-värvitu, ehkki must-valge-pruun ju ka värvid. 🙂 Sellepärast jääb seda lugu lõpetama ikka veel kaunilt ehitud Kuressaare linna jõulupuu ning väike värvitäpp õhtusöömaajast. 😉

Järgmine päev viis meid juba järgmisele saarele, aga sellest jutt ka järgmises postituses.

 

Meelerahu otsimas

Vaba päeva võlu – ärkasin seekord juba siis, kui päike oli päris kõrgel taevas ja tõotas tulla imeline päev. Nii ma oma keha ja vaimu matkamiseks valmis seadsingi ning retk võis alata. 😉

Järvamaa on minu kodupaik ju alles kolmandat kuud ja seega veel täiesti avastamata. Täna otsustasin minna ringreisile koduümbrusesse. Kilomeetrid kadusid kiirelt ja ühest metsatukast välja jõudes, peatus mu pilk kõrgetel puudel ja mingil ehitisel keset põldu. Tavaliselt on seal siis ikka elumaja, aga seekord jäid majad pisut eemale. Astusin päikesekullas vahtralehti jalaga segades tasasel sammul väikesest tõusust üles. Minu ees avanes selline kaunis pilt.

DSC02210

Silma hakkas juba kaugelt see ristimärk ja nii ma arvasingi, et ju see mingi matmispaik ehk on. Õnneks oli selle juures ka huviliste jaoks väike märgusõna teadetetahvlil. Kohe saigi pilt selgemaks.DSC02214

Mind kui kivihuvilist paelus väga see kiviaed. Ja need kuldsed vahtralehed selle ümber. Tõeline sügisrõõm on sahistada jalgadega lehtedesse teed kuldses päikesepaistes. Täna sain seda teha! Hing täitus rahu ja vaikuse ja õnnetundega. Polegi midagi erilist vaja! Loodus pakub valikuid ja kes tahab, haarab kinni! Mina olen esimene!!! 🙂

DSC02228

Alles siis, kui lehesahin oli sahistatud, söandasin piiluda üle aia ning ka väravast sisse astuda.

DSC02233

Kahel pool puude all olid pingid. Ju need ikka jalgade puhkamiseks ole mõeldud, aga mitte ei tahtnud neid lehemustreid seal segamini ajada, mis sügistuul loonud ning nii ma lihtsalt seisin seal. Hingasin sügavalt endasse sügisele tuttavat värviliste lehetede lõhna ning lasin vaikusel hinge paitada. Nii hea! Lausa suurepärane!DSC02250

DSC02241

Peale vaikusehetke hakkas kõrvus helisema tuttav lauluviis, mis väga hästi nende piltide juurde sobib.

Kõik see kuldne sügisene ilu andis nii palju energiat, samas vaigistas kõik tormituuled ja ruttamised mõtteis ning kõige rohkem kogesin otsitud meelerahu. Jah, vaikus on kuldne… 🙂

Mererõõmu taas

Veetsime eilse imeilusa pühapäeva mererannas ja merevees. Lastele ja lapsemeelsetele jagus väsimatult tegevust ja lusti. Nagu ikka, jäin mina turvaliselt kalda lähedale ja kuulatasin mere salasosinaid. Hingele sai tükiks ajaks jälle kosutust. 🙂 DSC00260 DSC00271 DSC00351 DSC00361 DSC00429 DSC00445 DSC00453 DSC00466 DSC00544DSC00257DSC00275

Suverõõmu kodus, kodukandist ja kaugemalt

Mis on meie aja lastele suurim väljakutse? Just see, kui nad saavadki välja kutse ehk siis kutse välja. See tähendab loobumist vedelemisest, lesimisest, näppimisest ja toksimisest. Ehk siis välja oma tavapärasest mis-iganes-seadmest. 🙂

Meie võtsime ette pisikese liikumise kõigepealt uues kodukohas. Kuna eelmisel õhtul sai ilma lasteta avastatud väikese asula suured võlud, siis otsustasime lastelaupäeval samuti sealt oma teekonda alustada. Pisike koht Pilistvere, aga pakub palju – liivarannaga supluskoht, vahva suur külakiik, kaunis kirik ja selle ümbrus ning kindlasti kiiduväärt suvekohvik, mille kohalikud noored tegusana hoiavad. Nii head jäätisekokteili nagu seal, ei ole ma kusagil mujal kunagi saanud. 🙂

DSC09256 DSC09259

DSC09272DSC09283DSC09290

Edasi liikusime lõuna poole ja jõudsime laste soovil Lõunakeskuse seiklusparki. Mina suhteliselt nõrganärvilisena jalutasin mööda kaubandust ringi sel ajal, kui lapsed nautisid kõrgustes erinevaid liikumisviise. Tähtis on see, et nad alla jõudes naeratasid ja igati rahul olid, mis siis, et rada oli raskem, kui nad arvasid.

Õhtuga koos jõudis kohale ka kõige vanem laps ja täna lubasime endale ja lastele tubaseid toimetamisi – alguse sai põnev puzzlepühapäev, mis kindlasti jätkub ka teistel nädalapäevadel, sest 2000 tükki sellise mõnusa suvesoojaga ei ole kuigi kerge kokku panna. Algus on vähemalt tehtud – tükid on sorteeritud. :DSC09335