Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Ootuses

Lumikellukeste helinal tuleb ta taas

Iga päevaga sammuke lähemale päriskevadele. Oi, kuidas tahaks kõik karvasaapad ja karupüksid saata pikale suvepuhkusele! Otsida riidekapist välja õnnelikud erksad värvid ning kanda neid lustiga. Lasta neil laiadel seelikutel ja suurepärastel pitsidel luua kergust ja kirge. Otsida üles oma salajasimad soovunelmad ja anda neile lennuks tiivad. Kes teab, kuhu nad jõuavad või kus nad peatuvad, aga oluline on lasta nad lendu! Nii igal kevadel, saab alguse midagi uut, midagi suurt, midagi põnevat, midagi ilusat. Hingeabiks, rõõmutoojaks, õnnehetkede loojaks oled sina, kevade!

Päikesesäras lumikellukese helinas saabub õrnus ja ehedus südameisse. Tuleb vaid uks sellele avada  ning olla valmis vastu võtma. Aeg on hakata liigutama – talveunest tärkavat keha, magusmõnusasti puhanud mõtteid. Lubada neid kevadvärskel tuuleiilil puhastada ja kanda asemele hoogu, indu ja lendu kõigile võimalustele. Jätta see ahvatlev “ah, täna ei viitsi” sinna karukoopasse sulavetesse hulpima ja võtta oma elu iseenda kätele. Kanda hoolega, hoida hellasti ning lubada end tiivustada tegudele igast inspiratsioonikillust.

Ainult nii saabki astuda välja kiirustavast maailmarongist  ning liikuda iseenda tallatakso tempos mööda uusi väljakutsete radu, piki väärtpakkumiste kallast. Hoida oma südames seatud siht selge igas päevas ning usaldada eneseusku igas sammus. Vastutulevatest kividest ning kändudest hüpata üle kindlameelselt, kasutades oma jõudu ja väge.

Olles teel osata märgata märkamatut, tunda tundmatut ning  luua midagi ei millestki. Säilitada rahulik meel ka siis, kui päikesesära on kadumas vihmapilvede taha. Kui jalg komistab raskustes. Kui kaotused on suured ja võidud on väikesed. Olla tänulik iga õpetaja eest, kes on tulnud saatjaks. Sest üksainus naeratus võib päästa päeva. Üksainus lahke pilk võib olla õnnelik suunanäitaja. Üks hea sõna võib olla parim möödakarvapai, mida sel hetkel väga vajad.

Tähtis on meeles pidada, et mõnikord on parim lahendus vaikus.

Vaikuses on rahu.

Hommikukiirus on kaugel veel.

Istun vaikuses diivanil,

rüüpan teed.

Mida sina täna teed?

Koleilus kevad kolistab akna taga.

Tuul on tige, ei väsi, ei maga.

Päikesest unistan.

Olen päikeselaps, tunnistan.

Märtsilumi end minekule seab.

Talv ükskord ikka alluma peab

soojusele, ilule,

mis kevade toob õuele.

 

 

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. 

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

 

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta.

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

HHH

Pealkirja järgi võiks ju pakkuda, et juttu tuleb naljast ja naerust – ha-ha-ha, aga ei. Samuti ei peitu nende tähtede all hobused, hiired ja herned, mis iseenesest oleks väga põnev vestlusteema. 😉 Hoopis kauaoodatud-planeeritud suvisest ühisest väljasõidust väike ülevaade – Haapsalu, Hiiumaa ja nende pikalt ettekavatsetud asjadega kaasneb ju alati Hope ehk lootus parimale. Parimale ilmale, mis omakorda tähendab, et praamiühendus on olemas ja meie soovitud “näitame lastele teist Eestimaa suurt saart” saab teoks. Samuti lootus, et inimesed ja tehnika peavad vastu ning kõik on algusest lõpuni rahul ja õnnelikud.

Meie suurest seltskonnast – mina ja minu kahe venna pered,  – pidid mõned tööinimesed siiski loobuma sellest suvetripist, aga õnneks võimaldavad tänapäeva tehnikavidinad salvestada ja jagada parimaid hetki ka nendega, kes kaugel. Nii sai ikka päris palju ülesvõtteid tehtud, et oleks meenutades abiks.

Haapsalu võlust ja ilust olen juba märgi maha jätnud ning seetõttu olin ka väga elevil, et sinna taas minna. Siinkohal vajasime eriti palju lootust, et pidev vihmasajune ilmake ometi muutuks ning annaks võimaluse kaunil promenaadil jalutada ning merevaadet nautida. Alustasime oma ringkäiku piiskopilinnuses, kus paljud polnud käinud. Samal ajal, kui teised mööda käike ja treppe ronisid ning kauneid vaateid kõrgustest imetlesid,

jäädvustasin mina loodust madalamal.

Kui olime lähedalasuvas Cafe Hugos keha kinnitanud jäigi aega jalutamiseks. Kasutasin seda võimalust kiirelt ära. Kiirelt, sest kuiva hetke kauaks ei jagunud, saime ikka vihmakest ka. 

Haapsalu linna peal me seekord ei jaluseerinudki ja nii jäid need armsad välikohvikud ja madalad puumajakesed vaatamata, aga õnneks on mul olemas teadmine, et nad on selles toredas linnakeses olemas.

Pöörasime autoninad sadama suunas ja lootsime kenasti oma broneeritud piletitega praamile saada ja üle vee ka. Taevas ja tuul olid nii ja naa, aga meri oli üsna rahulik ning üle me saime.

Ööbimiskohaks valisime sadama lähedal asuva Allika hosteli,

kus ühes suures majas kõik “head lambad” mõnusasti end ära mahutasid. Õhtu- ja öösöögiks sai tehtud väike grill ja lõbusate inimestena möödusid tunnid mängude, naljade, ühislaulmise, pillimängu ja tantsu saatel kibekiiresti. Mõned tunnid und ja uus päev pakkus uusi seiklusi.

Hommikukohv joodud, asutasime end ringreisile mööda saart. Siinkohal võin kindlalt väita, et üks päev (tegelikult 5 tundi vaid) on ilmselgelt liiga vähe. Aga midagi me ikka nägime ka ja ülejäänud toredused jäävad järgmiseks korraks. Kohtusime hiidlaste vägimehe Leigeriga, kelle lugu ma siiani ei teagi. Ühel päeval loen tema tegudest kindlasti.

Edasi sõites saime ülesandeks laduda kividest oma nimi. Ühele teepervele me kõik siis oma nimed jätsimegi. Ja neid oli seal teisigi ja päris pikalt. Seejärel siirdusime ürgorgu, kus voolas kaunis jõgi ja vaade oli lummav. Minu jaoks. Ja mitte ainult vaade, vaid ka juba end näitavad sügisvärvid. 🙂

Ronida saime peagi jälle, sest vaatamisväärsust pakkus kõrge mäenõlv koos vaateplatvormiga. Nooremad ja nobedamad jõudsid sinna muidugi kohale. Mina aga laskusin samal ajal hoopis madalamale, kilpjalgade tasemele.

Ning siis ootas mind parim osa reisist – jõudsime merele eriti lähedale – Surfiparadiisi. Tuul oli võimas ja tõi randa uhkeid valgeid vahuseid laineid. Võrratu ja võimas tunne oli taas kogeda seda looduse jõudu ja võimu. Siin olles soovisin ma, et meil oleks rohkem aega, sest auguga õnnekivi jäi leidmata, aga paraku pidime end asutama tagasiteele. Seepärast lähebki see reis kordusele,  et kõik soovid saaksid täidetud.

Loomulikult külastasime ka Kõpu tuletorni ning edasi viis tee mind metsa. 🙂 Mõnus segu sihvakatest mändidest, kaunist kanarbikust ning värvilisest mustika-pohla-sambla maailmast.

Nähtud sai ka kohalik Eiffeli torn, mille jalamil olevat teksti tahtsin enda jaoks talletada.

Ning viimase punkti silmailule panid need lahedad lilletassid Kärdla linnas. 

Praamisõit, mis meid tagasi mandrile viis, ei olnud sugugi sama lõbus. Õõtsutas ikka korralikult ning minu olemine oli päris sant. Ei talu ma ju seda. Nii jäi minust pooleli ka seapraad ning kerisin end kiirelt lamamistooli kerra, et ikka ilma vahejuhtumiteta kohale jõuaks. 🙂

Kokkuvõtteks võin öelda, et meri ei ole korraks vaid vaatamiseks – teda tuleb hinge ligi lasta ja siis lubada endal olla selle hea tunde sees, mida meremüha ja laintelaul pakuvad. Seega veedame seal järgmine kord rohkem aega. Aga kõige kallimatega koosveedetud aeg on siiski kõige eredam pärl elukees, mis oma säraga pakub energiat, elurõõmu ja õnnetunnet. Seda ei muuda miski. Aitäh! 🙂

Pisike puhkusetrip saarele

Mere äärde olen alati nõus minema. Seekord saime oma nädalavahetuse veeta üheskoos Saaremaal. Koju jäid ainult kuhjaga kärbseid ja kassid, kes saavad paar päeva ise hakkama küll, kui toidukausid pilgeni täis ja joogivett jagub.

Jagan oma mälestustekillud seekord ära, sest nende kõigi kohta on midagi kirja panna.

EHITISED-HOONED

Siia alla võiks liigitada mönusad söögikohad, kus reisil olles keha kinnitada. Pole ma suurem etteplaneerija, et kodust toit kaasa võtta ja siis seda kusagil põlve peal manustada. Nii said väljas söömist eriti nautida lapsed, kelle lemmikuks on jätkuvalt friikad, dogi-d, nagitsad. Peatusi tegime üksjagu, juba seetõttu, et meie armas reisikaaslane – neljajalgne neiu Thaila saaks oma vajadusi rahuldada. 🙂 Õhtusöögikohaks valisime Mönusa Villemi ja teise päeva lõunat sõime Suures Töllus, kus Tai nautis ringijooksmist ja poisid batuuti. 🙂

Ööbisime mõnusas männimetsas Mändajala Kämpingutes mere ääres.

Laupäeval tegime lastele väikese ajalootunni Kuressaare piiskopilinnuses. Mis meeldis? Poistele treppidest ronimine, relvad ja uhked meresõidumasinad, minule kohad, kus jalgu puhata ja tütrele vaated kõrgustest kaugele.

Tagasiteel käisime veidi väiksemaid ehitisi vaatamas – Angla tuulikuid. Ronimisrõõmu jätkus sealgi. 🙂

Iga kord sellest vahvast vanast kirikust mööda sõites, “kutsub” ta end vaatama. Seekord läksime ka. Kirik Metskülas. Kahjuks polnud seal ainsatki kirjutist, mis-kus-kuidas-millal?

LOODUS JA LOOMAD

Nagu mainisin, oli meie tore reisiseltsiline meie kuts Thaila, igapäevase nimega Tai. Ja ta pidas vapralt vastu kõik autosse-välja käimised ning eriliselt nautis ta merevett. Üldse märkasin nende päevade jooksul väga palju koeri. Kui pole võimalik lemmikule “lapsehoidjat” palgata, siis tulebki neil peremeeste sõidud kõik kaasa teha.

Erinevaid loomi-linde nägime ka tuulikute juures. Ühed ikka ilusamad kui teised ja ühed kohe mitte üldse ilusad. Vabandan kõigi loomaarmastajate ees, aga need linnud ju küll kenad pole?

Taimedest klõpsisin mõned pildid ikka ka. Ja just neist, mida meil mandril ei kohta või pole mina lihtsalt osanud vaadata. Kassiristik, palu-härghein, nõmm-liivatee, kadakas, tundmatu sinine kaunitar, tundmatu kollane kaunitar ja muidugi moonid!! 🙂

INIMESED JA ASJAD

Pojaga poseerisime linnuse hoovis. Panga panga suveniiride letist said poisid endale nimetähtedega kihvad kaela ja mina kadakapuust köögitarviku. Tütar sai istuda uhkes suures puutoolis. Need, kes ei jooksnud parajasti koeraga ringi, said ka päikesekella koolitusest osa. Mina ostsin endale mõned kristallid, millest tegin juttu siin.

 

MERI

Kõige kallima jätsin kõige viimaseks. Loomulikult said minu hingeakud taas laetud, kui veetsin varahommikul paar tundi mere seltsis. Ta oli täiesti vaikne, ei mingit vestlust. Välja arvatud kajakad, kes saavad ideaalselt ise hakkama vaikusesse kriiskavate helide toomisega ja ei vajagi vestluskaaslast. Mina ja meri, mina ja rannaliiv, mina ja kivid. Oh seda rõõmu ja rahulolu. Loomulikult tõin kotitäie koju ka. 😛

Olen väga rõõmus ja tänulik, et see pisike reis sai tehtud. Ja jätkuvalt kehtib lause, et igal pool mujal on hea, aga kodus on kõige parem. Kui kusagil ei käi, siis ei oska seda ju nähagi. 🙂

 

 

 

 

Hiidlaste maal

Pühapäeva varahommikul, (tõesti vara, sest hotelli hommikusöögilauas olime ainult meie 🙂 ) algas tee Hiiumaale. Minu jaoks elus esimene külastus. Triigi sadama poole liikudes haarasin kaamerasse ühe suuuuure kivi ning Angla tuulikud talverüüs. Minu kivide kirg on juba ammu kõigil teada, aga samas on ka tuulikutes mingi salapära. Ja mitte ainult need suured ja võimsad, vaid ka taluõuedel pisikesed tuulepüüdjad meelitavad mind. Kuidas nad seda teevad, sellele ma vastust ei tea. 😉

Sadam oli vaikne ja valge. Meri puhkab jääkaane ja lume all ning mingeid laintelaule ei kuulnud. Seda enam on mul põhjust soojemal ajal uus reis ette võtta. Rahulikult, kiirustamata nagu üldse saarlastele kombeks, liikus sadama poole ka märgatava hilinemisega praam, millega üle talvetee sõita.

Praami peal oli siiski teisigi üle vee tahtjaid ning sõit kulges kenasti. Võtsin julguse kokku ja läksin isegi välistekile, et enda jaoks talvisest merest taas mõni pilt teha. Praam liikus tasa-tasa.  Tegi endale teed suurte jääkamakate vahel, mis tagaosas tundus nagu hulpiv jääsupp. Mõnus oli vaadata, kuidas hetke pärast kadus keskelt tume veepiir ja kõik oli taas üks valge jääkaas.

Ja siis jõudsingi Hiiumaale. Nüüd võin Eestimaa kaardi peal sinnagi “linnukese” teha – käidud! Inimesi liikus vähe, pühapäeva hommik ju, aga selle eest oli näha-kuulda palju koeri. Eriliselt mõjusid mulle bussijaamad – ilus valge majake, tuled nagu koduuksest välja. Nii ilus! Ja oma äri reklaamimiseks tuleb ikka vaeva näha! 🙂

Tähelepanu köitsid ka purikad ja punamarjad. Sellel punaste marjade põõsal einestas ka paksuke musträstas, aga kahjuks oli tema kiirem kui mina oma kaameraga.

Talvine hiidlaste maa nähtud. Kindlasti tahan sinna suvel saada, et need kadakased karjamaad ja sinimeri pildile püüda. 😉

 

 

Seal Saaremaal…

… ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud. Nädalavahetusel pisikesel saarereisil nägin neid kaunikesi koheva lumevaiba all. Täna, seda lugu üles tähendades, sajab terve päev vihmakest ja silmnähtavalt kaob ka lumeilu puudelt ja põõsastelt. Seda enam olen tänulik, et kasvõi läbi autoakna klõpsisin imeilusaid lumiseid hetki.

Algus oli igati ilus ja teel olles tuli isegi lumelisa. Viivuks pressis end pilvede vahelt ka päike välja, aga värv polnud sugugi see, mida harjunud päikesega seostama. 😉

Eriliselt köitsid tähelepanu erinevad lumeloomad – kui viitsimist pikemalt vaadata, võis tabada puu okste vahelt loomi külg- või tagantvaates, aga kõige rohkem vonklevaid lumemadusid. 🙂

Ja loomulikult olid esindatud esmalt välja hõigatud kadakad ja männipuud, üksi ja hulgakesi.

Kui seda kadakaoksa poleks lähedalt pildistanud, oleks tänane postitus täiesti ilmetu-värvitu, ehkki must-valge-pruun ju ka värvid. 🙂 Sellepärast jääb seda lugu lõpetama ikka veel kaunilt ehitud Kuressaare linna jõulupuu ning väike värvitäpp õhtusöömaajast. 😉

Järgmine päev viis meid juba järgmisele saarele, aga sellest jutt ka järgmises postituses.