Kardina varjus

DSC07812 (1)

Kui sa kingid mulle oma naeratuse, oma sõnad, oma silmasära, siis olgu see aus. Olgu see südamest siiralt soovitud. Olgu see hingeheadusest kantud. Sest ma ei taha mahtuda su valede vahele. ei taha olla osake sinu äkki-ta-ei-saa-aru naljadest. Tahan kogu hingega tunda sinu siirust, sinu tahtmist olla minuga, minu jaoks üks. Mitte sina ja mina, vaid üks. Üks tee, üks soov, üks mõte, üks õrnus, üks arusaamine, üks liikumine.

Tahan sinuga koos minna, olla ja kui tulla tagasi, siis tänulikumana, targemana, õnnelikumana. Sa oskad küll anda endast seda, mis loob juurde armurõõme ja kirge. Ainult see on peidus. Sa oled selle oma naljade taha surunud, oma sarkasmi sisse toppinud. Ja see ei ole see, mida mina tahan. See ei vii ära murepilvi pea kohalt, see ei anna lootust paremast homsest, see ei kingi rõõmu. Pigem sunnib arutlema, mis on minus puudu, miks ma ei ole piisav?

Kuhu sa oled kadunud? Kuhu on jäänud sinu kaisukäsi, mis üle selja õrnalt käib ja peatub paitamiseks. Kuhu oled sa pistnud selle kindlustunde, et alati on tunnelis valgus, kasvõi pisike tikutule leek, mis valgustab me teed vaid väikeseks viivuks, aga ta on olemas, kui seda üheskoos otsime. Kuhu on jäänud need mesimagusad sõnad, mis sulatavad nagu küünlavaha mind su käte vahel ja ma olen õnnelik selles pehmuses, selles soojuses.

Oled sa visanud need unustusteorgu? Oled sa saatnud nad kibestumiste teele, tuhandete kilomeetrite taha. Mis kasu sest on? Maailm on ju ümmmargune. Ühel päeval jõuavad nad ikka sinu ja minu juurde tagasi. Võta see tobe vabandus kätte, pane ta enda ette istuma ja räägi temaga. Räägi nagu oleks ta päriselt olemas. Vaata teda – on ta suur või väike, on ta elujõuline või vaevu hingitsev, on ta särav või tuhm, on tal jõudu või on ta väeti. Äkki pole mõtetki seda vabandust välja mõelda, et mitte keskenduda, mitte võtta vastutust, mitte hoolida, mitte süveneda ja kogu täiega kohal olla.

Võib-olla polegi seda vabandust olemas? Kujutad endale vaid ette, et nii saab parem, saab kergem, saab lihtsam. Ei saa! Tunne loeb. Ja kui tunne on hea, pole vabandusi tarviski. Kui tunne on halb, tegele sellega. Viska kõik muu hetkeks kõrvale ja tee stopp! Käivita omaenesetarkuse mootor ja kuula, kuidas ta töötab. Mis paneb teda külmalt kriiskama, mis sunnib jahedust pilduma, mis käseb raskustes minema kõndima. Seal ongi see valgus tunnelis. Seal ongi lahendus. Sinu enda sees. Ja siis saab muutuda su tuju ja tunne ja tahtmine olla jälle endine. Olla sina ise – puhas, ilustamata, muutmata kujul, ehe. Olla samamoodi nagu varem, olla lihtsalt veidi parem. Ja järgmine kord on juba kergem märgata seda, mil tuleb elu panna pausile, hingata ja piiluda oma hinge sisse.

Elu enda eest nagunii ära ei jookse. Ei saa peita end kardina taha, kuigi tahaks ja oodata seal seni, kui kogu halb mööda läheb. Mina just seda teengi. Võtan aega, et peatuda. Et märgata valu, märgata kiusu, märgata seda, mis kisub elulaeva kiiva. Vaatan talle otsa, võtan ta enda ette alasti, algosadeks lahti ja kui see tehtud, polegi enam muret, pole vaeva, pole solvumist, pole kibestumist. On ilu ja võlu – elada koos, hingata koos, astuda koos, nautida koos. Olen hea! Olen piisav! Olen väärtuslik!

Sinagi!

Advertisements

Südamepõhjani suves

Tere!

Kui nii suur auk on kahe külastuse vahel, siis tulebki nii viisakalt ja ametlikult alustada.

Ma ei hakka vabandama, kelle ees? Iseendaga saan asjad selgeks mõeldud ja kui siia mõni lugeja satub, siis see on rõõmus üllatus. 😉 Aga kuna olen juba loomult selline inimene, siis vähemalt mõtlesin korrraks, kas on viisakas vabandada? Samas, mille eest? Kellele ma midagi halba olen teinud sellega, et viimasel ajal võtab kõik muu tegevus ära minu vaba aja, mis väikesest inimesest, suurematest kaaslastest, loomadest ja majapidamisest alles jääb. Vahepeal on täiesti kosutav panna elu pausi peale ja lülitada sisse “mute”, et leida sellest info ja müra hulgast jälle üles iseennast.

Suvetorm käib ka meie õuel ringi, paneb sahmima siin ja seal, ikka liigutad miskit peenardel või põõsastes, toimetad tubaseid tegemisi ja pistad mõndagi talveks purki ja muidugi need kutsuvad suveteed… Istud aga jälle rooli taha ja keerad rattad õhtupäikese poole või lippad lihtsat varahommikul koos esimeste kiirtega mööda naabri põldu, et udus haigutavaid aiateibad pildile saada.

39468388_213674032832773_3912356044310839296_n

See ongi see suvi, kauaoodatud! Ilus, puhas rõõm ja nauding. Kell neli kodutrepile astudes ei ole vaja midagi selgagi panna, õhk on soe nagu saunas. Kuulad sookurgede laulu heinamaal ja pistad koos koeraga nina põõsastesse. Ainult eesmärk on meil erinev – mina ei aja rebase jälgi taga. 😀 Teda ennast küll pildistaks, kui va reinuvader veel kord meie kassidega “mängima” tuleks.

Mina keeran oma tähelepanu sajakraadiseks, et märgata väikest kastemärga kärbest lilleõiel või niidivedajate kaunist kätetööd kuusehekis. Milleks kõik looduse pisemadki esindajad on võmelised? Seda ju hommikukohvi köögilaua taga rüübates ei tunne, ei näe. Või isegi vastu päikest end istuma seades terrassi pingil, saad osa vaid vähesest – tuulehoog põsel päikesekiir nina otsa paitamas.

39020894_1198236990316213_3269312655990456320_n

Selleks tuleb lükata end käima enne, kui maanteel algavad kibekiired võiduajamised, kes jõuab kaugemale, kes saab ette. Enne, kui tubli talumees saadab põllule seda väikestki viljatera kombainiga korjama, mis kuiva tõttu kiratses ja vihmailma oodates kolletus. Enne, kui suvevabadust nautivad lapsed oma silmaluugid avavad ja viitsivad end vooditest välja vedada.

Kui seda ilu tahad kogu hingega endasse hingata, siis tulebki koos naabrikukega ühel ajal märjal murul astuda. Kükitada, et märgata neid helkivaid pärlikeesid või sillerdavaid piisku heinakõrtel. Tõusta ja lasta silmadega üle vaikse looduse, mis puhkamisest kohe-kohe virgub, et tuules õõtsudes kanda kaasa mõned seemned, et pisipääsukesed, kes üle katuseharja esimesi lennuharjutusi teevad, leiaksid ka pärast koha keha kosutamiseks.

DSC07079

Nii on. seda on rõõm näha. Selleks tulebki minna välja. Loodusesse. Olla osake sellest. Võtta vastu pakutav kergus, värskus, puhtus, ilu ja jagada seda. Ainult nii rahulolu ja õnnetunde seeme kasvama saab. Sest koledusi ja kirumisi, võitlusi ja vägivalda, viha ja viitsimatust, on meie ümber nii palju, et sellele tulebki headusega vastata. Siis saab hea kasvada ja halb vajuda…maassse, porri, sügavasse süngusesse.

Meie päevadest on kohutaval hulgal puudu helgusest, selgusest, kui me kuulame uudiseid, kui me loeme liikluskultuuri statistikat või õigemini selle olematust ja laseme selle info endasse. Ei tohi! Ei saa lubada, et see negatiivne võtab üle kontrolli meie mõtetest, meie ootustest, meie väärtustest. Hakkame ise muutuma ja muutma. Jätame delfi avamata, jätame AK vaatamata. Alustame täna loodusesaladuste online seriaali vaatamist ja elame temaga samm-sammult kõrvu astudes.

Tõuseme koos päikesega, uinume koos päikesega. Kasutame üdini ära kevadsuvevalguse aja ja anname endast rohkem kui tavaliselt ning laseme kehal ja vaimul puhata koos sügishämaruse ja talvepimedusega. Nii meid ju elama ongi loodud. Miks sellele siis vastu töötada? Miks mitte tõsta oma tahtmised nii kõrgele, et neist saaksid südamesoovid, mis täituvad? Miks mitte uskuda looduse väe ja võimu juhatusse? Need on ju meile endile ainult abiks ja teejuhatuseks antud.

38033495_1851721858245312_5666010978181971968_n

Kui loodus annab meile kapsad-kaalid ja mesimagusaid marjakobaraid, siis miks minna hamburgeri sappa kuhugi putkasse? Võta vastu see, mis sinu ümber sinu jaoks on loodud, et enda kehale kütust hankida. Punapõsksed õunad saagu pirukaks ning tomatipoisid mõnusaks mahlaseks salatiks.

Minu jaoks on see tohutu võitlus mugavuse ja oskamatusega, aga ma ei anna alla. Kui jooksma õpime joostes ja kõndima õpime kõndides, siis toidutegemist armastama õpin minagi ju ainult seda tehes. Vaid ilusaid isuäratavaid gurmeepilte vaadates ei teki oskused, ei saa harjumuseks haarata veetass enne kui kohvi tegema hakkan, ei tulegi kunagi ükski hõrgutis hõrk ja maitsemeeli paitav, kui ainult vaadata. Tegutsemine teeb targaks, annab kogemused ja viib edasi.

37993241_1845717158845782_13074378665230336_n (1)

Alustasin sel suvel muutmist. Olen valmis hakkama liikuma, katsetama, mis on midagi täiesti uut minu jaoks. Traditsioonilised kartul-kaste saagu haruldaseks ja salat-smuuti võtku kohad sisse minu toitumisharjumuste tagaaias. Kõike korraga ja kohe ei saa, seda tean. Ei seagi ootusi Jamie Oliveri või Imre Kose tasemele. Iga päev natuke midagi uut ja nii tasapisi ikka edasi. Saab tervisele tugev annus head ja vaimulegi, kui näen ennast kõrvalt köögis toimetamas. Tuleb lihtsalt algust teha. Potid-pannid lüüa läikima ja tegutsema. Olen südamest tänulik, et elan maal, kus mul on võimalik oma aiast saada silmailu ja kõhutäidet. Elu on ilus!

Ei, ma ei vabanda. See oleks küll minulik, aga täiesti mittevajalik. Teen, siis kui saan ja siis kui tahan. Tähtis on nautida seda, mida teen. Ja täna naudingi – iseendast arusaamist, iseendale ja teistele pühendatud aega ning elan – õnnelikult!

Sinagi!

39954979_2170449029694412_1229276973633634304_n

Mis tehtud, mis teoksil

Et mitte tekkinud vaikusepausi veel pikemaks venitada, võtan täna aega ja vaatan veidi tagasi ja miks mitte ka edasi. Möödunus seiklemine ei anna suurt midagi, kui ehk mõned ilusarmsad emotsioonid loovad head enesetunnet tänasesse juulikuu teise päeva.

Vihmailmad on kohal peale palavust ja põuda maikuust poole juunini. Vanarahvas ikka teadis, mida öelda ja neis ütlemistes on tõde. See, mida ja palju keegi usub, on suhteline ja seinast seina, õnneks ka täiesti vabatahtlik. Kellele meeldib Mangi nägemus eesootavast, kellele naabrimemm üksikus väikeses kodutalus, aga ilmast oskab vesta veel ja veel…

Jaan viskab jaheda kivi vette… Mitte ainult ei tundu tõene, vaid ongi nii. Olid mõned päikesekuldsed ilmad ka jaanikuu lõpus, aga eile-täna käib  korralik vihmaetendus tormituulega kahasse. Kui päev on selline, et rõõmuga toimetaks tubaseid tegemata-jätmisi, siis hämaruse saabudes Ilmataat ikka üllatab. Kord viskab imeilusa värvilise kaare üle ilmamaa, kord pakub võluvaid loojanguhetki. Ole vaid kohal ja püüa kinni.

 

Möödunud kuul tuli minu “elupuule” taas pisut küpsust juurde. Just nii tunnengi end oma sünnipäevale tagasi mõeldes. Aastad, mis toovad ju tegelikult vanust, on vaid numbrid. See, mida oma hinges tunned-kannad on kordades olulisem. Midagi on igast möödaläinud päevast üles noppida ja oma südames asuvasse elutarkuse laekasse talletada. Olgu selleks arusaamine iseendast või mõistmine aja-ruumi tähtsusetusest, kiiruse peatamise vajalikkus või andmisrõõmust pakatamine, uute võimaluste märkamine või hingele armsate sõnumite kuulmine. Igas päevas on midagi, mis õpetab, mis raputab, mis aitab, mis puudutab.

 

DSC07775

Kui selle kingituse realiseerimiseni jõuan, tuleb lisaks saamisele ka kuhjaga andmisrõõmu juurde – uue kaamera abil 😉

Jaanikuu tähtsündmuste hulka kuuluvad kindlasti ka meie pere koolilõpetajate ilusad aktused. Olen õnnelik ja tänulik ema, et vaatamata igasugustele elumuutustele, on minu lastes olemas need iseloomuomadused, mis aitavad neil elus edasi jõuda ilma suurte vaevade ja pingutusteta, küll aga vajaliku tööhulga ja arukusega – need on vastutustunne, eneseusk, julgus jääda igas olukorras iseendaks ning mõttekindlus. Poja valikud on veel meie suunata-mõjutada, aga tütrele antud valikuvabadus päädib loodetavasti meie kõigi rõõmu ja rahuloluga.

 

Kõige kirevam muster on siiski hetkel meie pesamuna elukangas, sest iga päev lisandub juurde mõni vahva tegu, mõni uus sõna, mõned üllatused ja mõned vallatused. Aasta ja pool on elatud siin ilmas. Kõik päevad on täis armastusest pakatavaid kallistusi, maasikamagusaid musisid, armsaid silmavaateid, õhkamapanevaid õnnehetki. Ja sinna vahele killukesi kavalaid krutskeid, mis nagu iseenesest selged ja mingit harjutamist ei vaja.

 

Igas päevas peab olema see miski, mis paneb silmad särama ja annab motivatsiooni tegutsemisteks. Oma laste õnnelikele särasilmadele lisaks on minul selleks jätkuvalt võimalus näha ja jäädvustada elamise ilu läbi kaamerasilma. Seepärast osalen ka sel aastal Suvisel fotojahil, kuhu lisatud fotod salvestan ka oma fotopessa Facebookis.

Leidke teiegi oma päevadest kirge ja sära, mis muudavad iga ettevõtmise pärliks teie suvemälestuste kees! 💞

 

 

 

 

Paar tundi pühapäevast

Nii mõnusarmas oli tänane hommik. Pisipiiga ärkas omal ajal nagu tavaliselt, enne seitset, aga ärkas naeratusega. Ei juhtu just alati, et ta ühest maailmast teise minnes omale õndsa näo jõuab ette teha. Üks silm veel pisut uneliivane ja käekesed mõnusasti piiikalt-piiikalt välja sirutamas unerammestust, säraski meie väike sõstrasilm peagi meie suurel voodil padjakuhila otsas. Ilus oli seda äsjaärganud last vaadata.  Ilus ja õnnelik oli olla. Kui neid hommikuid jätkuks vaid võimalikult kaua. No järgmised 6 aastat vähemalt, kui koolikohustusega vahepeal midagi ei muutu. Siis võib tulla hommikutesse kiirus, praegu on kogu maailma aeg meie päralt.

Meil on aega vaadata, kuidas ärkavad silmad, kõrvad, ninanöps, käekesed ja jalakesed. Kuidas suu on valmis teretama veel sõnatult algavat päeva ja emmet-issit, kes seda iluvõimlejat voodil imetluse ja armastusega vaatavad. Siis nagu kokkulepitult sirutavad mõlemad oma käed tütretirtsu poole, et päeva esimene kallipai saaks tehtud. Saabki, topelt. Saab topelt rõõmu ja armastust kaasa antud. Nii ilus on see üheskoos ärkamise aeg. On aeg silma vaadata, on aeg kallistada-kaisutada. On aeg lasta kehal ja vaimul rahulikult valmistuda tõusmiseks ja säramiseks. Sa oled ju meie päike!

Juuksed on silitatud ja silutud, käed ja jalad pikaks ringutatud, pea selgeks raputatud ning võibki Une-Katile öelda: “Aitäh, et minuga öö veetsid! Tule õhtul jälle!” Tegelikult meie suured, teame küll, et kosutav lõunauni on ka veel vahepeal, aga see kärsitu, tuleb tihtilugu poole mängu pealt. Lipsab kärnelt klotsitorni ehitamisse, surub end värvipildi värvimisse, viskab end kõhuli koos sinuga raamatuid vaatama ning mõnikord istub lausa sülle, kui jalutuskärus rataste all kivide pillerpalli oled kuulamas. Nii ta siis salamahti seda liivatolmu su silmisse heidab ning ega siis pole mõtet vastu punnida. Uni võidab nagunii!

Aga enne lõunaund jõuab veel nii palju teha! Pühapäevahommikune pannkoogilõhn on tuttavalt meelierutav ning maasikamoos käib sinna juurde ainult suurima rõõmuga. Klaasist külma piima kõrvale ning väike kõhuke tänab toitjat. Loomulikult käib sul kõik ISE! Istud oma toolis, sööd kahvliga ISE, jood tassist ise. Kui keegi just sinu poole ei vaata, siis ka viimase piimatilga tassipõhjast kallad lauale ISE, et seda oma väikeste sõrmedega lahedalt laiali vedada, nt päikeseks või hoopis lilleõieks!? Äsja selga pandud riided jäävad koogi-moosita vaid tänu põllele, mida sa õnneks lubad endale söömise ajaks ette panna. Aga kui oma toolist ära tuled, siis võtad ka põlle eest ISE ära. Kraanikausi juurde tooli lükkad sa ka ISE, ning kui vaid lubataks, peseksid käsi-suud samuti ISE ning pikalt ja põhjalikult. Seega tuleme sulle “appi”, et mitte peale sinu etteastet tervet kööki koristama-kuivatama hakata.

Kell on 7.45 ja me oleme õues. Päike on täna taas erakordselt silmapaistev sõna otseses mõttes ning seetõttu kasutamegi ära selle varahommikuse aja jalutuskäiguks. Päikesega võidu puhub ka päris tugev tuul, mistõttu pikad püksid ja väike kamps ei ole üldse liiast selle varajase kellaaja kohta. Seame sammud üle suure maantee mööda külateed astuma. Saab vabalt ISE istuda ja ISE astuda, sest tavaliselt on seal vaid mõnda autot päevas liikumas nähtud. Vastupidi tänasele hommikule, mil põllumees kiirustab loomadele heina varuma, sõidab sel teel veoautosid, traktoreid, isegi kombain. Järelikult tuleb olla valvas, hoida kaks paari silmi selja taga ja ees ning kõrvad peaksid ka hästi pestud olema. Reageerimiskiirus võiks olla samuti üle keskmise, sest kui juba pisike inimene seab endale sihiks astuda oma rada, siis tuleb emmel erilise hoolega valmis olla tee pealt heinamaale seda rada suunama.

Kõndisime, laulsime, naersime, kallistasime, märkasime linde ja lilli, korjasime väikeseid ja pisut suuremaid kive,  kuulasime tuule tuhinat viljapõllul ning jõudsimegi soovitud pisikese kaseni. See puu keset heinamaad on enda ümber hoida võtnud pisikesed härjasilmad. Möödunud aastal jättis niitja just selle lapikese kasvama, et kellegi silmad ja süda seda lilleilu saaks näha ja tunda. Sel aastal sealt veel niitmata. Loodan, et tänavugi neid kauaks jagub. Minu lemmikud ju!

Kui oleme kohale jõudnud, et seda habrast lilleilu kaameraga koju kaasa võtta, siis näemegi erinevaid masinaid pisut eemal olevale põllule sõitmas. Ei ole maamehel pühapäeva, kui töö tahab tegemist ja ilm on selleks kuldne. Nii me vaatasime madalalt lilleõite vahelt põrisevaid traktoreid ning saime ka soovitud pildid tehtud. Saime enamatki – lõbusat lillelist koosolemist. Mul on hea meel, et ka sina ei kipu ühtegi taime ise murdma. Sa küll vaatad ja nuusutad ja katsud käega, aga sellest piisabki. Mis looduses, see sinna jäägu. Seal, kus on ta kodu, õitseb ja kasvab iga taim palju paremini ja palju kauem.

Jõudsimegi koju tagasi. Kell on tunni võrra edasi liikunud, samuti päike on kohta vahetanud. Selle tõestuseks avavad oma õisi koduaia peenras järjest need lilled, mida päikesepai puudutab. Tuul on ainult samasugune – sahistab kastanipuus, kust ka kuldnokapere jutuajamist sekka kostub, kiigutab suure vahtrapuu võra, mille all paaril viimasel päeval olen märganud taas tuttavaid külalisi – vainurästaid. Hea, et me suveks garaaži ukse lahti jätsime – pääsukesed vuravad sisse-välja nii nobedalt, et neid pildile püüda kuidagi ei õnnestu, aga ju siis seal ikka kusagil pesa on ja pojad toitmist ootavad.

 

Lähme järjest palavama päikese eest varju. Vaatame üle tubased mängud ning haarame miskit mahedat-mahlast vahepalaks kõhule meeleheaks. Ja me vaatame silma, hoiame käsi käes, naerame, kallistame, emme sülest issi sülle ja oleme õnnelikud selles ilusas ajas. Jaanikuu kolmas päev, “püha päev”. Õnnerõõmu teiegi päeva!

Joonista mulle…

Pole vist ühtegi väikelast, kes ei armastaks joonistada. Pliiatsitega, vildikatega, võililledega, puulehtedega, oksaga, kiviga, kinganinaga, sõrmedega, maalimisest värvidega rääkimata. Vahenditest puudust pole, sest laste loovus on maagiline! Samuti võib neid näha joonistamas igas asendis ja igal pool – kõhuli põrandal, rannaliival, metsateel, lumehanges, udusel autoaknal…

received_2108022722545727

Enne kui jõudsin talle mati tuua, millel mõnusam joonistada…

Pole vist ühtegi väikelapse vanemat, kes poleks kuulnud palvet: “Joonista mulle… koer, kass, lammas, maja, auto jne!” Enamus täiskasvanuid saavad nende kõigiga suurepäraselt hakkama. Ma joonistan tihti ja joonistan palju, sest Täpike on just selles eas, kes kõik minu joonistused kenasti “ära värvib”.  (Joonistan täiesti algelisi, aga äratuntavaid objekte, sest nendele osutades ja neid nimetades hakkab Täpike jäljendades ütlema sõnu ja nii täieneb tema sõnavara.) Täna koduõues talle kriitidega päikest-lilli-puid joonistades, vaatasin ennast kõrvalt. Vaatasin ennast ja märkasin, et ma alati alustan päikese joonistamist ringist, maja joonistamist vasakult ülevalt alla, paremale, üles ja vasakule nelinurgast.

DSC_5409.JPG

Üldjuhul on kõik meie kunstiteosed kuupäevaga varustatud, et aastate pärast oleks hea meenutada

Me teeme seda üldjuhul automaatselt ega mõtle tavaliselt kuidas ja mis järjekorras me joonistame. Laste joonistuste “lugemiseks” on aga lausa meetodid ja õpetused välja mõeldud ning neist raamatuidki kirjutatud. Iga lapse pilt räägib sinuga, vaataja, kui sellesse süveneda. See aitab lapse hingeelust aru saada, tema käitumist mõista, enne kui hukka mõistame.

Mida ma siis märkasin?

PÄIKE – alustan ringist, teen naerunäo ja siis kiired, mis enamasti ei alga ringist vaid pisut kaugemalt

MAJA – nelinurk, katus, korsten, aknad ja uks

INIMENE – pea, keha, jalad, käed, nägu, juuksed

PUU – enamasti lehtpuu, alustan tüvest ja siis teen võra

AUTO – alati külgvaates, kaks ratas, siis kere ja siis uksed-aknad ja rool

LUMEMEMM – alati kolmest lumepallist, alustan kõige väiksemast, siis käed,  nägu, nööbid ja kübar

LILL – alustan ringist, ja siis kroonlehed, enamasti 5

DSC_5408

“Ma ei oska joonistada” – oleks siin vist päris asjakohane? 😀

Täitsa põnevaks läks ja nii küsin teiltki, head joonistajad, millest alustate? Kas ühte ja sama asja joonistate alati ühtemoodi? 

 

 

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.

Õnnelikud kollased kummikud

Märtsikuu algab. Lumi muutub kindlasti kunagi veeks ning lumerõõm veelõbuks. Märtsikuu kestab ja emme vaatab hoopis teise pilguga jalatsiriiulil lebavaid karvaseid talvesaapaid. Talvesaapad ise aga püüavad end igal võimalusel esiritta sokutada, et Täpike õue minnes just need jalga saaks panna. Sest seal pruuni raske ukse taga avaneb eriline maailm.

Nojah, alguses said karvasaapad toas “kuiva trenni” teha. “Las laps harjutab enne õue minekut veidi saabastega kõndimist”, arvasid emme-issi ning nii saidki nad käia elutoas ja köögis ja suure venna toas. Ainult diivanile ja voodisse millegipärast neid ei lubatud. Sobisid nad ju Täpikese jalga nii-nii hästi, et oleks võinud seal ka uneajal olla. Jalga sobisid küll, aga Täpikese eest astuma nad ju ei hakanud ja nii tuligi tüdrukul endal hakkama saada lävepakkudega ja põrandal mängimist ootavate klotsidega. Sai toas ja sai lumelgi oma esimesed sammud tehtud – arglikud, aga õnnelikud!

Märtsikuu lõppeb ja karvasaabaste kõrvale ilmuvad uued tegelased – ei mingit karva, ei soojust, ei tuttidega paelu – lihtsalt kollased kummikud. Aga millised kummikud? Päikesevärvi, kummalgi oma väike pildike kaunistuseks ning sangad, millest mõnus kinni hoida ja jalga tirida ning muidugi tald – lõbus mustriline tald.

Aprill möödub kiirelt ning ongi käes lehekuu. Aprilli viimasel päeval kostitas taevas maapinda pehme vihmasajuga ning kõik see vesi, mis enam mulla sisse ei mahtunud, jäi kenasti teeaukudesse lebama. Need toredalt meelitavad lombid! Päike on taevas, õhk on mõnusalt soe ja emme võtabki riiulilt just need kollased kummikud, kes nii väga ootasid sinna ukse taga olevasse võlumaailma minekut. Olid ju talvesaapad oma lumivalgetest seiklustest iga päev pajatanud.

Emme aitab Täpikesele kummikud jalga, armsad vihmailma riided selga ning uks avaneb. Ja algabki kollaste kummikute esimene käik õuemurul ja kiviteel ja isegi aiatoolile istumise ajaks ei võeta neid Täpikesel jalast ära. Nii tore on käia ja tunda kuidas noored rohelised heinakõrred külgi silitavad, paar väikest kivikest mahuvad lausa mustriruutude vahele, ning lõpuks on luba antud ka astuda nendesse kutsuvatesse veelompidesse.

Oh seda rõõmu! Oh seda lusti! Täpikese silmis ja kummikute hinges ning eks natuke ikka rõõmustab emmegi, et tänapäeval nii häid riideid valmistatakse, millega võib rahuliku südamega lubada väikesel inimesel nautida õnnelikku lapsepõlve. Ega laps ise lompi ei lähekski, aga küllap on seal vees mingi lastemagnet, mis kohe tõmbab väikesed jalakesed sinnapoole, kus läigib ja sillerdab vastu päikest mänglev vesi.

Ühest lombist teise, teisest kolmandasse. Kuidas vesi pritsib, kui natuke kiiremini sealt läbi astuda! Oi, kuidas kõrvadele meeldib see plirts ja plärts, mis vette astudes kostub! Sellele lisaks on järjest elavamalt kuulda naerukilkeid Täpikese suust ning rahulolevat suminmõminat kummikute talla alt.

On ikka õnn, et emme on suur, aga oskab hinges olla väikene laps sealsamas lombivees.

DSC05011

Oma kodu külalisteraamat

Mõni inimene kohe oskab õigel ajal ja õiges kohas õiget küsimust küsida. Täna oli selleks meie oma väikese küla raamatukogu perenaise esitatud küsimus:

“Kas sul oma kodu külalisteraamat on juba sisse seatud?” 

1524566668987

Suur tänu osavatele näppudele, kes selle raamatu meisterdasid. Isetehtud asjal on hing sees.

Küsimus sai inspiratsiooni sellest õrnades toonides raamatukesest, millega ma just uksest sisse astusin. Käesolevast nädalast alates on raamatukogus kõigile huvilistele välja pandud minu debüüt fotonäitus. Esimesed külastajad on käinud ja on avaldanud soovi oma head mõtted ja tänu kuhugi kirja panna. Seetõttu vedasid minu autorattad mind täna 30km kaugusele kingipoodi, kust selle kena raamatu endale soetasin.

Kuulasin küsimuse ära, jõudsin hetkeks isegi üllatuda selle üle ning peale väikest mõttepausi tuli mulle meelde minu kunagine soov just seoses kodu ja külalistega. Ja samas tundsin heameelt, et minu mõte polegi siis ju väga imelik.

Kolisime praegusesse elukohta 2015. aasta kevadel, mees ühest Eesti maakonnast, mina teisest. Selle paigaga ei sidunud meid kumbagi miski. Lihtsalt maja oli just selline, mida meie suur kärgpere ühiseks eluks vajas. Igal lapsel on oma kambrike ja kõik muud eluruumid olemas. Põhiline aga see linna lähedal maal asukoht ning tohutul hulgal vaba mänguruumi ümber maja.

Tänu töökohale kohalikus lasteaias, hakkasin suhtlema ka kohalike elanikega, kes jagasid minuga meie maja lugu – kes seal kunagi elasid, mis oli talu nimi vanasti, milline oli maja enne renoveerimist jne. Nimed, aastaarvud, sündmused, seigad… Kuulasin põnevusega, aga nii nagu inimese mälu ikka – kui teemat isiklikult ei tunne, siis ei salvestu ka, sest seoseid ei teki. Tookord ma kirja midagi ei pannud, ainult peas hakkas kerima idee  seda teha.

Kujutluspilt minu peas – meie kodu esikus akna all on väike ümmargune laud, laual foto meie majast ning kõrval raamatuke kohalike inimeste mälestusest selle majaga seoses ning minu enda otsitud materjal arhiivivaramutest.

Mul on arvutis pildikaust, mille pealkiri on “Meie kodu lugu”. Selles on minu jaoks kõige olulisemad hetked alates “MÜÜA MAJA!” kuulutuse mahavõtmisest kuni esimeste viljapuude ning kodusisustuselementideni. Iga kruvi ja aeda rajatud lillepeenar ei ole loomulikult pildil, aga enamus suurematest toimingutest majaga seoses küll.

Kujutluspilt jätkub – Raamatus on fotod sellest kaustast, mida aja möödudes juurde lisame. Ja seal on kirjas inimesed, kes on meie kodu külastanud, kuupäev ja  mis eesmärgil. 

See olekski ju minu oma kodu külalisteraamat. Kõik inimesed, kellega me elus kohtume, jagavad meiega oma aega ja ruumi. Igaüks annab või võtab midagi. See maja on näinud ja kuulnud palju, millest mina ei tea midagi, aga sellest hetkest alates, mil meie siia kolisime, on siin meie elu, meie tänane päev, mis homme muutub mälestusteks. Ja neid mälestusi on aeg-ajalt hea meenutada. Selline pildimaterjal ning külas käinud inimeste mõtted (oleks ju võimalus, kui nad soovivad endast midagi kirjalikult maha jätta) oleksid põnev lugemismaterjal aastate ja aastakümnete pärast.

Iga maja ei ole kodu. Öeldakse et, mees ehitab maja ja naine loob sellest kodu. Mina ei ole kaugeltki selline naine, kes armastaks ise otsustada, ise teha, ise valida – ikka koos ja kokkurääkimiste tulemusena võiks sündida otsused ja kujuneda valikud. Siiani meil see toimib. Aga enne, kui füüsiline ruum saab muutuda hingele omaseks ja südamelähedaseks koduks, tuleb ennast seal tunda ja tunnetada.

Kas ma olen nüüd kodus? Mul on võrdlus eelmise elukohaga: 4-toaline korter väikelinna üsna läbikäidaval tänaval, viiekordses majas, kus ma veetsin oma elust 16 aastat. See ei olnud minu kodu. Iga päev sealt hommikul tööle minnes ja õhtul tulles, sebis peas ringi just see mõte. Seal oma lapsi kasvatades, sinna oma ilusaid päevi ja õnnelikke õhtuid jättes, ei olnud see minu kodu. See oli minu jaoks peatuspaik, mida oli mulle sel eluetapil vaja – peavari ja kindlustunne. Aga mitte soojus, hingerahu, õdusus, tahtmine seal olla.

Täna võin kolmele viimasele aastale tagasi vaadates öelda, et ma olen jõudnud koju. Siin on nii palju neid väikeseid märke, mida ma kunagi oma unistuste kodust nimekirja tehes üles märkisin. Paar asja on küll veel täitumata, aga eks mul ju vähemalt pool elu veel ees ka! 😀

Kujutluspilt jätkubKui sa tuled meie koduuksest sisse juba teist ja kolmandat korda, siis kindlasti on sul endal põnev lehitseda seda raamatukest seal esiku laual. Istu palun! Tugitool pakub sulle mugavust ja mina tassikese teed. Vaatame koos, meenutame koos, imestame koos, heldime koos, oleme õnnelikud koos, sest just seda pakuvad meie ühised mälestused. 

Kas minu mõte võiks kuuluda kategooriasse “hullud ideed” või pigem “tänulik ettevõtmine”? On teil oma kodu külalisteraamat juba avatud?