Paar tundi pühapäevast

Nii mõnusarmas oli tänane hommik. Pisipiiga ärkas omal ajal nagu tavaliselt, enne seitset, aga ärkas naeratusega. Ei juhtu just alati, et ta ühest maailmast teise minnes omale õndsa näo jõuab ette teha. Üks silm veel pisut uneliivane ja käekesed mõnusasti piiikalt-piiikalt välja sirutamas unerammestust, säraski meie väike sõstrasilm peagi meie suurel voodil padjakuhila otsas. Ilus oli seda äsjaärganud last vaadata.  Ilus ja õnnelik oli olla. Kui neid hommikuid jätkuks vaid võimalikult kaua. No järgmised 6 aastat vähemalt, kui koolikohustusega vahepeal midagi ei muutu. Siis võib tulla hommikutesse kiirus, praegu on kogu maailma aeg meie päralt.

Meil on aega vaadata, kuidas ärkavad silmad, kõrvad, ninanöps, käekesed ja jalakesed. Kuidas suu on valmis teretama veel sõnatult algavat päeva ja emmet-issit, kes seda iluvõimlejat voodil imetluse ja armastusega vaatavad. Siis nagu kokkulepitult sirutavad mõlemad oma käed tütretirtsu poole, et päeva esimene kallipai saaks tehtud. Saabki, topelt. Saab topelt rõõmu ja armastust kaasa antud. Nii ilus on see üheskoos ärkamise aeg. On aeg silma vaadata, on aeg kallistada-kaisutada. On aeg lasta kehal ja vaimul rahulikult valmistuda tõusmiseks ja säramiseks. Sa oled ju meie päike!

Juuksed on silitatud ja silutud, käed ja jalad pikaks ringutatud, pea selgeks raputatud ning võibki Une-Katile öelda: “Aitäh, et minuga öö veetsid! Tule õhtul jälle!” Tegelikult meie suured, teame küll, et kosutav lõunauni on ka veel vahepeal, aga see kärsitu, tuleb tihtilugu poole mängu pealt. Lipsab kärnelt klotsitorni ehitamisse, surub end värvipildi värvimisse, viskab end kõhuli koos sinuga raamatuid vaatama ning mõnikord istub lausa sülle, kui jalutuskärus rataste all kivide pillerpalli oled kuulamas. Nii ta siis salamahti seda liivatolmu su silmisse heidab ning ega siis pole mõtet vastu punnida. Uni võidab nagunii!

Aga enne lõunaund jõuab veel nii palju teha! Pühapäevahommikune pannkoogilõhn on tuttavalt meelierutav ning maasikamoos käib sinna juurde ainult suurima rõõmuga. Klaasist külma piima kõrvale ning väike kõhuke tänab toitjat. Loomulikult käib sul kõik ISE! Istud oma toolis, sööd kahvliga ISE, jood tassist ise. Kui keegi just sinu poole ei vaata, siis ka viimase piimatilga tassipõhjast kallad lauale ISE, et seda oma väikeste sõrmedega lahedalt laiali vedada, nt päikeseks või hoopis lilleõieks!? Äsja selga pandud riided jäävad koogi-moosita vaid tänu põllele, mida sa õnneks lubad endale söömise ajaks ette panna. Aga kui oma toolist ära tuled, siis võtad ka põlle eest ISE ära. Kraanikausi juurde tooli lükkad sa ka ISE, ning kui vaid lubataks, peseksid käsi-suud samuti ISE ning pikalt ja põhjalikult. Seega tuleme sulle “appi”, et mitte peale sinu etteastet tervet kööki koristama-kuivatama hakata.

Kell on 7.45 ja me oleme õues. Päike on täna taas erakordselt silmapaistev sõna otseses mõttes ning seetõttu kasutamegi ära selle varahommikuse aja jalutuskäiguks. Päikesega võidu puhub ka päris tugev tuul, mistõttu pikad püksid ja väike kamps ei ole üldse liiast selle varajase kellaaja kohta. Seame sammud üle suure maantee mööda külateed astuma. Saab vabalt ISE istuda ja ISE astuda, sest tavaliselt on seal vaid mõnda autot päevas liikumas nähtud. Vastupidi tänasele hommikule, mil põllumees kiirustab loomadele heina varuma, sõidab sel teel veoautosid, traktoreid, isegi kombain. Järelikult tuleb olla valvas, hoida kaks paari silmi selja taga ja ees ning kõrvad peaksid ka hästi pestud olema. Reageerimiskiirus võiks olla samuti üle keskmise, sest kui juba pisike inimene seab endale sihiks astuda oma rada, siis tuleb emmel erilise hoolega valmis olla tee pealt heinamaale seda rada suunama.

Kõndisime, laulsime, naersime, kallistasime, märkasime linde ja lilli, korjasime väikeseid ja pisut suuremaid kive,  kuulasime tuule tuhinat viljapõllul ning jõudsimegi soovitud pisikese kaseni. See puu keset heinamaad on enda ümber hoida võtnud pisikesed härjasilmad. Möödunud aastal jättis niitja just selle lapikese kasvama, et kellegi silmad ja süda seda lilleilu saaks näha ja tunda. Sel aastal sealt veel niitmata. Loodan, et tänavugi neid kauaks jagub. Minu lemmikud ju!

Kui oleme kohale jõudnud, et seda habrast lilleilu kaameraga koju kaasa võtta, siis näemegi erinevaid masinaid pisut eemal olevale põllule sõitmas. Ei ole maamehel pühapäeva, kui töö tahab tegemist ja ilm on selleks kuldne. Nii me vaatasime madalalt lilleõite vahelt põrisevaid traktoreid ning saime ka soovitud pildid tehtud. Saime enamatki – lõbusat lillelist koosolemist. Mul on hea meel, et ka sina ei kipu ühtegi taime ise murdma. Sa küll vaatad ja nuusutad ja katsud käega, aga sellest piisabki. Mis looduses, see sinna jäägu. Seal, kus on ta kodu, õitseb ja kasvab iga taim palju paremini ja palju kauem.

Jõudsimegi koju tagasi. Kell on tunni võrra edasi liikunud, samuti päike on kohta vahetanud. Selle tõestuseks avavad oma õisi koduaia peenras järjest need lilled, mida päikesepai puudutab. Tuul on ainult samasugune – sahistab kastanipuus, kust ka kuldnokapere jutuajamist sekka kostub, kiigutab suure vahtrapuu võra, mille all paaril viimasel päeval olen märganud taas tuttavaid külalisi – vainurästaid. Hea, et me suveks garaaži ukse lahti jätsime – pääsukesed vuravad sisse-välja nii nobedalt, et neid pildile püüda kuidagi ei õnnestu, aga ju siis seal ikka kusagil pesa on ja pojad toitmist ootavad.

 

Lähme järjest palavama päikese eest varju. Vaatame üle tubased mängud ning haarame miskit mahedat-mahlast vahepalaks kõhule meeleheaks. Ja me vaatame silma, hoiame käsi käes, naerame, kallistame, emme sülest issi sülle ja oleme õnnelikud selles ilusas ajas. Jaanikuu kolmas päev, “püha päev”. Õnnerõõmu teiegi päeva!

Advertisements

Joonista mulle…

Pole vist ühtegi väikelast, kes ei armastaks joonistada. Pliiatsitega, vildikatega, võililledega, puulehtedega, oksaga, kiviga, kinganinaga, sõrmedega, maalimisest värvidega rääkimata. Vahenditest puudust pole, sest laste loovus on maagiline! Samuti võib neid näha joonistamas igas asendis ja igal pool – kõhuli põrandal, rannaliival, metsateel, lumehanges, udusel autoaknal…

received_2108022722545727

Enne kui jõudsin talle mati tuua, millel mõnusam joonistada…

Pole vist ühtegi väikelapse vanemat, kes poleks kuulnud palvet: “Joonista mulle… koer, kass, lammas, maja, auto jne!” Enamus täiskasvanuid saavad nende kõigiga suurepäraselt hakkama. Ma joonistan tihti ja joonistan palju, sest Täpike on just selles eas, kes kõik minu joonistused kenasti “ära värvib”.  (Joonistan täiesti algelisi, aga äratuntavaid objekte, sest nendele osutades ja neid nimetades hakkab Täpike jäljendades ütlema sõnu ja nii täieneb tema sõnavara.) Täna koduõues talle kriitidega päikest-lilli-puid joonistades, vaatasin ennast kõrvalt. Vaatasin ennast ja märkasin, et ma alati alustan päikese joonistamist ringist, maja joonistamist vasakult ülevalt alla, paremale, üles ja vasakule nelinurgast.

DSC_5409.JPG

Üldjuhul on kõik meie kunstiteosed kuupäevaga varustatud, et aastate pärast oleks hea meenutada

Me teeme seda üldjuhul automaatselt ega mõtle tavaliselt kuidas ja mis järjekorras me joonistame. Laste joonistuste “lugemiseks” on aga lausa meetodid ja õpetused välja mõeldud ning neist raamatuidki kirjutatud. Iga lapse pilt räägib sinuga, vaataja, kui sellesse süveneda. See aitab lapse hingeelust aru saada, tema käitumist mõista, enne kui hukka mõistame.

Mida ma siis märkasin?

PÄIKE – alustan ringist, teen naerunäo ja siis kiired, mis enamasti ei alga ringist vaid pisut kaugemalt

MAJA – nelinurk, katus, korsten, aknad ja uks

INIMENE – pea, keha, jalad, käed, nägu, juuksed

PUU – enamasti lehtpuu, alustan tüvest ja siis teen võra

AUTO – alati külgvaates, kaks ratas, siis kere ja siis uksed-aknad ja rool

LUMEMEMM – alati kolmest lumepallist, alustan kõige väiksemast, siis käed,  nägu, nööbid ja kübar

LILL – alustan ringist, ja siis kroonlehed, enamasti 5

DSC_5408

“Ma ei oska joonistada” – oleks siin vist päris asjakohane? 😀

Täitsa põnevaks läks ja nii küsin teiltki, head joonistajad, millest alustate? Kas ühte ja sama asja joonistate alati ühtemoodi? 

 

 

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.

Õnnelikud kollased kummikud

Märtsikuu algab. Lumi muutub kindlasti kunagi veeks ning lumerõõm veelõbuks. Märtsikuu kestab ja emme vaatab hoopis teise pilguga jalatsiriiulil lebavaid karvaseid talvesaapaid. Talvesaapad ise aga püüavad end igal võimalusel esiritta sokutada, et Täpike õue minnes just need jalga saaks panna. Sest seal pruuni raske ukse taga avaneb eriline maailm.

Nojah, alguses said karvasaapad toas “kuiva trenni” teha. “Las laps harjutab enne õue minekut veidi saabastega kõndimist”, arvasid emme-issi ning nii saidki nad käia elutoas ja köögis ja suure venna toas. Ainult diivanile ja voodisse millegipärast neid ei lubatud. Sobisid nad ju Täpikese jalga nii-nii hästi, et oleks võinud seal ka uneajal olla. Jalga sobisid küll, aga Täpikese eest astuma nad ju ei hakanud ja nii tuligi tüdrukul endal hakkama saada lävepakkudega ja põrandal mängimist ootavate klotsidega. Sai toas ja sai lumelgi oma esimesed sammud tehtud – arglikud, aga õnnelikud!

Märtsikuu lõppeb ja karvasaabaste kõrvale ilmuvad uued tegelased – ei mingit karva, ei soojust, ei tuttidega paelu – lihtsalt kollased kummikud. Aga millised kummikud? Päikesevärvi, kummalgi oma väike pildike kaunistuseks ning sangad, millest mõnus kinni hoida ja jalga tirida ning muidugi tald – lõbus mustriline tald.

Aprill möödub kiirelt ning ongi käes lehekuu. Aprilli viimasel päeval kostitas taevas maapinda pehme vihmasajuga ning kõik see vesi, mis enam mulla sisse ei mahtunud, jäi kenasti teeaukudesse lebama. Need toredalt meelitavad lombid! Päike on taevas, õhk on mõnusalt soe ja emme võtabki riiulilt just need kollased kummikud, kes nii väga ootasid sinna ukse taga olevasse võlumaailma minekut. Olid ju talvesaapad oma lumivalgetest seiklustest iga päev pajatanud.

Emme aitab Täpikesele kummikud jalga, armsad vihmailma riided selga ning uks avaneb. Ja algabki kollaste kummikute esimene käik õuemurul ja kiviteel ja isegi aiatoolile istumise ajaks ei võeta neid Täpikesel jalast ära. Nii tore on käia ja tunda kuidas noored rohelised heinakõrred külgi silitavad, paar väikest kivikest mahuvad lausa mustriruutude vahele, ning lõpuks on luba antud ka astuda nendesse kutsuvatesse veelompidesse.

Oh seda rõõmu! Oh seda lusti! Täpikese silmis ja kummikute hinges ning eks natuke ikka rõõmustab emmegi, et tänapäeval nii häid riideid valmistatakse, millega võib rahuliku südamega lubada väikesel inimesel nautida õnnelikku lapsepõlve. Ega laps ise lompi ei lähekski, aga küllap on seal vees mingi lastemagnet, mis kohe tõmbab väikesed jalakesed sinnapoole, kus läigib ja sillerdab vastu päikest mänglev vesi.

Ühest lombist teise, teisest kolmandasse. Kuidas vesi pritsib, kui natuke kiiremini sealt läbi astuda! Oi, kuidas kõrvadele meeldib see plirts ja plärts, mis vette astudes kostub! Sellele lisaks on järjest elavamalt kuulda naerukilkeid Täpikese suust ning rahulolevat suminmõminat kummikute talla alt.

On ikka õnn, et emme on suur, aga oskab hinges olla väikene laps sealsamas lombivees.

DSC05011

Oma kodu külalisteraamat

Mõni inimene kohe oskab õigel ajal ja õiges kohas õiget küsimust küsida. Täna oli selleks meie oma väikese küla raamatukogu perenaise esitatud küsimus:

“Kas sul oma kodu külalisteraamat on juba sisse seatud?” 

1524566668987

Suur tänu osavatele näppudele, kes selle raamatu meisterdasid. Isetehtud asjal on hing sees.

Küsimus sai inspiratsiooni sellest õrnades toonides raamatukesest, millega ma just uksest sisse astusin. Käesolevast nädalast alates on raamatukogus kõigile huvilistele välja pandud minu debüüt fotonäitus. Esimesed külastajad on käinud ja on avaldanud soovi oma head mõtted ja tänu kuhugi kirja panna. Seetõttu vedasid minu autorattad mind täna 30km kaugusele kingipoodi, kust selle kena raamatu endale soetasin.

Kuulasin küsimuse ära, jõudsin hetkeks isegi üllatuda selle üle ning peale väikest mõttepausi tuli mulle meelde minu kunagine soov just seoses kodu ja külalistega. Ja samas tundsin heameelt, et minu mõte polegi siis ju väga imelik.

Kolisime praegusesse elukohta 2015. aasta kevadel, mees ühest Eesti maakonnast, mina teisest. Selle paigaga ei sidunud meid kumbagi miski. Lihtsalt maja oli just selline, mida meie suur kärgpere ühiseks eluks vajas. Igal lapsel on oma kambrike ja kõik muud eluruumid olemas. Põhiline aga see linna lähedal maal asukoht ning tohutul hulgal vaba mänguruumi ümber maja.

Tänu töökohale kohalikus lasteaias, hakkasin suhtlema ka kohalike elanikega, kes jagasid minuga meie maja lugu – kes seal kunagi elasid, mis oli talu nimi vanasti, milline oli maja enne renoveerimist jne. Nimed, aastaarvud, sündmused, seigad… Kuulasin põnevusega, aga nii nagu inimese mälu ikka – kui teemat isiklikult ei tunne, siis ei salvestu ka, sest seoseid ei teki. Tookord ma kirja midagi ei pannud, ainult peas hakkas kerima idee  seda teha.

Kujutluspilt minu peas – meie kodu esikus akna all on väike ümmargune laud, laual foto meie majast ning kõrval raamatuke kohalike inimeste mälestusest selle majaga seoses ning minu enda otsitud materjal arhiivivaramutest.

Mul on arvutis pildikaust, mille pealkiri on “Meie kodu lugu”. Selles on minu jaoks kõige olulisemad hetked alates “MÜÜA MAJA!” kuulutuse mahavõtmisest kuni esimeste viljapuude ning kodusisustuselementideni. Iga kruvi ja aeda rajatud lillepeenar ei ole loomulikult pildil, aga enamus suurematest toimingutest majaga seoses küll.

Kujutluspilt jätkub – Raamatus on fotod sellest kaustast, mida aja möödudes juurde lisame. Ja seal on kirjas inimesed, kes on meie kodu külastanud, kuupäev ja  mis eesmärgil. 

See olekski ju minu oma kodu külalisteraamat. Kõik inimesed, kellega me elus kohtume, jagavad meiega oma aega ja ruumi. Igaüks annab või võtab midagi. See maja on näinud ja kuulnud palju, millest mina ei tea midagi, aga sellest hetkest alates, mil meie siia kolisime, on siin meie elu, meie tänane päev, mis homme muutub mälestusteks. Ja neid mälestusi on aeg-ajalt hea meenutada. Selline pildimaterjal ning külas käinud inimeste mõtted (oleks ju võimalus, kui nad soovivad endast midagi kirjalikult maha jätta) oleksid põnev lugemismaterjal aastate ja aastakümnete pärast.

Iga maja ei ole kodu. Öeldakse et, mees ehitab maja ja naine loob sellest kodu. Mina ei ole kaugeltki selline naine, kes armastaks ise otsustada, ise teha, ise valida – ikka koos ja kokkurääkimiste tulemusena võiks sündida otsused ja kujuneda valikud. Siiani meil see toimib. Aga enne, kui füüsiline ruum saab muutuda hingele omaseks ja südamelähedaseks koduks, tuleb ennast seal tunda ja tunnetada.

Kas ma olen nüüd kodus? Mul on võrdlus eelmise elukohaga: 4-toaline korter väikelinna üsna läbikäidaval tänaval, viiekordses majas, kus ma veetsin oma elust 16 aastat. See ei olnud minu kodu. Iga päev sealt hommikul tööle minnes ja õhtul tulles, sebis peas ringi just see mõte. Seal oma lapsi kasvatades, sinna oma ilusaid päevi ja õnnelikke õhtuid jättes, ei olnud see minu kodu. See oli minu jaoks peatuspaik, mida oli mulle sel eluetapil vaja – peavari ja kindlustunne. Aga mitte soojus, hingerahu, õdusus, tahtmine seal olla.

Täna võin kolmele viimasele aastale tagasi vaadates öelda, et ma olen jõudnud koju. Siin on nii palju neid väikeseid märke, mida ma kunagi oma unistuste kodust nimekirja tehes üles märkisin. Paar asja on küll veel täitumata, aga eks mul ju vähemalt pool elu veel ees ka! 😀

Kujutluspilt jätkubKui sa tuled meie koduuksest sisse juba teist ja kolmandat korda, siis kindlasti on sul endal põnev lehitseda seda raamatukest seal esiku laual. Istu palun! Tugitool pakub sulle mugavust ja mina tassikese teed. Vaatame koos, meenutame koos, imestame koos, heldime koos, oleme õnnelikud koos, sest just seda pakuvad meie ühised mälestused. 

Kas minu mõte võiks kuuluda kategooriasse “hullud ideed” või pigem “tänulik ettevõtmine”? On teil oma kodu külalisteraamat juba avatud?

 

Mõnikord on

Mõnikord on jäämine valusam kui lahkumise sammud.

Mõnikord on mõtlemine raskem kui ütlemata sõnad.

Mõnikord on tahta julgem kui proovida. Ja teha veelgi suurem patt.

Mõnikord me vaatame, aga ei näe selgust.

Mõnikord me kuulame, aga ei kuule siirust.

Mõnikord me tahame, midagi vastu andmata.

Siis me haarame tühjusest vabadust.

Siis me leiame rõõmust õlekõrre.

Siis me õnn paitab me pead ja näitab valguskiirt pimeduses.

Mõnikord lihtne on keeruline ja vähem on rohkem.

Mõnikord on.

Mitte alati…

DSC04069

Kevadine – päikest, tuult, lilli ja lõhnu

Kell on kaheksa, hommikul. Päike särab taevas ning tuuleke vaid õrnalt jalutab ümber maja. Kui ma ennast ja Täpikest riidesse hakkan sättima, meenub juba lapsepõlvest meeldinud lauluke multifilmist “Karupoeg Puhh”, Vene variandis –

“Kes hommikuti külas käib,

see asjatult ei longi,

sest teada on, ta-ram-ta-ra,

et selleks hommik ongi!”

Saime 1-2-3 koos lauluga riidesse ning olimegi valmis külaskäiguks. Astusin mina ees ja lootsin, et Täpike minu järel rõõmuga käib, sest kärus istumine sobib viimasel ajal ainult uinumiseks, aga korda kolm, kui mitte viis, pidin teda sülle haarama, et ta jalakesed ja nina ikka samasse suunda keerata, kuhu mina minna tahtsin. Nii me kahekesi kulgesime umbes samas tempos nagu tee peal meie seltsilisteks olevad teod. Kohale me jõudsime.

Esimesena tervitasid meid lehiseprouad, kes end juba kevadpeoks sättima on asunud – roosad kleidid seljas. Ilusad on nad kevadel ja kui neid veel rohkem ühel oksal, siis seda enam.

DSC03898

Kaunis roosas kostüümis lehise emaskäbi

Edasi võtsime suuna kollaselt kutsuva pajupõõsa poole, milleni jõudmiseks tuli aga  oma sada meetrit maha käia. Esialgu astusime mõlemad oma jalul. Veidi maad käidud, otsustasid Täpikese kollased kummikud, et ei neid või mööda külateed pori sees kulutada – võtku ma nemad koos kandjaga sülle. Nii ma siis astusin oma armsa kaaslasega. Vahepeal oli mahti nina taeva poole pöörata ja ülelendavale linnuparvele lehvitada.

Mida lähemale pajupuule jõudsime, seda selgemaks ja kaunimaks muutusid tema uhked karvapallid. Jõudsime kohale, sulgesin silmad ja pistsin nina põõsasse  – oh, see lõhn! Mmmm… Kevadelõhn on kollane!  Sel isendil siis isasurvad need kaunid kuldkollased, kes meelitavad nii oma värvi kui lõhnaga putukaid tolmeldama või on suureks abiks ka tuul. Kui meie seal end sisse sättisime – Täpike tee äärest kivikesi korjama ja mina võsas kõige kaunimatest urbadest pilte klõpsima – oli tuul veel täiesti heatujuline ja liigutas väheke vaid neid oksi, millel olevaid urbi ma pildikaamerasse püüdsin saada. Isegi usin töömesilane oli kohal ja ei lasknud end meie kohalolekust sugugi segada – töö tahtis ju tegemist.

Pildid tehtud, kivikesed korjatud, asutasime end tagasiteele. Needsamad meetrid tuleb ju uuesti läbida, et koduni jõuda. See meeldis Täpikesele kohe kordades rohkem ning hakkas aga usinalt astuma. No nii 10 sammu ehk ja siis tuli meelde, et kui kandsid mind siia, siis kanna koju ka! Nii me tasapisi kord süles, kord ise sammukesi tehes jõudsimegi koduse kuusehekini. Pistsin nina kohe päris lähedale, et leiaks kinnitust minu teadmine – kuuseroosid õitsevad juba!

Koduõel on Täpike avastanud, et peale kõndimise on võimalik oma pisikeste jalakestega ka kiiremaid liigutusi teha ning õnneks on meil olemas ka väike küngas, millelt naerulaginaga alla jooksmine on üks vahva mäng. Ja ilma selleta tuppa minna küll ei tohi. Enamasti jõuab ta sealt künkast alla ikka püstiasendis, aga vahel võtab ka sellise hoo üles, et lõpetab lõbusasti nina murus. Nii tänagi… 😀

Külas käidud, jooksutrenn tehtud, kohalik kuldnokapaar kastani otsas tervitatud, lillepeenrad kontrollitud – kes on järgmised õitsejad? Kui sul on oma maalapike ja peenras ka silmailuks mõned õrnad õied, siis koos esimeste soojadega hakkad ka esimesi õitsejaid ootama. Mina vähemalt teen nüüd iga päev korra aias lilletiiru – kes alustab, kes lõpetab õitsemist? Krookused tegid sel aastal eriti kiire etteaste – juba nad on norus ning ilu kadunud. Kellukesed sätivad samuti oma pille kotti, aga sinililled ja kirgaslilled jätkavad veel rõõmustamist ning esimesed nartsissid on juba lahti!

Kell on vahepeal reipalt edasi liikunud ning pilk õue ütleb, et sõber Tuul on millegipärast tujust ära – hommikuga võrreldes marutab ta nüüd ikka nii suure hooga, et ega välja minna väga ei taha. Aga minema peab, sest meie Väike Päike otsustas, et tema toas magama ei jää. Riided jälle selga, käru rattad tee poole ja teeme siis ühe uinutava ringi. Oh, sa poiss! Käru tee peal hoidmiseks tuleb ikka korralikult jõudu rakendada, sest hoog on Tuulepoisil eriti võimas. Tegin lühikese retke pisut eemal asuva vana veski juurde ning tagasi. Mina sain taevas perutavatest pilvedest pildi ja Täpike oma magusa lõunaune.

DSC03993

Üks veski seisab…

Ei ole halba ilma…. 😉 Või mis teie arvate?

Teistmoodi aiatarkust

Esimesed tõelised kevadilmad panevad rohenäppudel sõrmed sügelema ning ajavad aeda iga vähimatki rohelise tutikese kasvamist jälgima. Tean seda, sest olen isegi paras aiahoolik. Täna keerlevad aga peas soovitused oma eluaias toimetamiseks pisut teisest vaatevinklist. 😉

HARIMINE– hari oma peas olev aialapike muremõtetest, kahtlustest ning kiirustamisest vabaks, too päevavalgele ainult helged ja edasiviivad mõtted ning hästikasutatud aeg!

KÜLVAMINE – külva kõigisse oma tegudesse, kohtumistesse ja ka iseendaga olemisse heasoovlikkuse, tähelepanelikkuse, õnneliku tänulikkuse seemneid!

ISTUTAMINE – istuta enese ilusasse hingeaeda värviküllaste kogemuste, magusamaitseliste õnnehetkede ning joovastavalt lõhnava tasakaalu istikuid!

LÕIKAMINE – lõika endast ära tühisuse, maise kadeduse, silmakirjalikkuse ja rahulolematuse oksad!

ROHIMINE – rohi välja kõik purustav, hingekriipiv, killustav umbrohi ning jäta päikesesoojuse ja kosutava vihma abil kasvama oma loovus, eneseusk ja teotahe!

VÄETAMINE – väeta oma elupäevi naeratustega, meelerahuga ning mittemidagitegemisega!

KAITSMINE – kaitse oma aeda võltside naeratuste, moonutatud maskide ning tühja jutu veeretajate eest oma enesekindluse ja julgusega jääda iseendaks…alati ja igas olukorras!

SAAGI KORJAMINE – võta kena korvike käevangu ja liigu kergel sammul oma aias, sest sul on suurepärane süda, armastav hing, sünnipärased anded ja vabadus valida – õnn, armastus, rahulolu…!

ARMASTA OMA AEDA – armasta kõigepealt iseennast nii palju kui suudad ning siis jaga oma armastust ka lähedastele taimedele! Armasta loodut ja Looja armastab sind*!

* Ma ei ole usklik selle sõna religioosses tähenduses, küll aga usun ma päris paljudesse asjadesse elus – tarkadesse valikutesse, unistuste täitumisse, inimeste headusesse jne.

garden-of-prayer-misc22

Leia tee oma hingeaeda… 

Pilt on pärit internetist