Lenda, kirjake, kaugele…

…vii tervitusi sõbrale!

Just nii kirjutasime “omal ajal” valge ümbriku tagumisele küljele, kui olime sinna pannud hoolikalt kirjutatud ja kokkuvolditud joonelisel kirjapaberil kirja. Ümbriku kinni kleepimiseks tõmbasime liimipinnast kibekiirelt keelega üle ning esiküljele kirjutasime kõige ilusamate tähtedega saaja aadressi. Omaette rõõm ja oskus oli “maalida” kandilisi postiindeksi numbreid selleks ettenähtud punktiiridele. Et ikka õige saaks, selleks oli ümbriku tagaküljel olemas ka spikker, mille meie tavaliselt omaloominguga ära kaunistasime. Kes mäletab, kes teinud – käsi püsti? Kes mäletab oma rajooni indeksit?

Enne veel, kui pikemad ja põhjalikumad koolielu-ülevaated said kirjaridadesse pandud, olid minu esimesteks “kirjasõpradeks” vanaema ja vanaisa. Hoolega ema etteütlemisel kirjutasin oma esimesed kirjad just neile, kelle juurest ehk päev või paar varem lahkunud olin. Kui hästi otsin, võin isegi mõne originaali ehk üles leida, aga ega suurt vajadust polegi, sest see, mida kirjutasin on tänaseni meeles.

TERE VANAEMA!

KIRJUTAN SULLE KIRJA. KUIDAS SINA ELAD? MINA ELAN HÄSTI? MIDA SINA TEED? MINA MÄNGIN NUKUGA. KIRJUTA MULLE VASTU KA. OOTAN SINU KIRJA!

MARIS

Kirjutatule lisaks joonistasin ka pildi või panin kirja vahele mõne vesipildi, mille kleepimine oli “omaette ooper” või väljalõike kusagilt ajakirjast. Tegelikult ei mäleta ma, et oleksin oma lemmikust “Tähekesest” kunagi midagi välja lõiganud, sest need said lihtsalt nii “ära loetud”, kuna lasteraamatuid just eriti palju ei olnud.

Kirja kirjutamine oli suur ja tähtis sündmus. Veel tähtsam oli selle ärasaatmine. Sest selleks oli vaja, et keegi, kes ulatus, lasi kirja postkasti, mida kirjakandjad tühjendasid.

Ja siis algas kõige põnevam aeg. KIRJA OOTAMINE Meie kortermaja postiljon oli väga vahva ja sõbralik onu, kes liikus aastaringselt mööda maad oma jalgrattaga. Mulle väga meeldis see, et tal oli oma kindel märgisüsteem tähistamaks ajalehe esiküljele, kas ajalehe vahel on sel päeval ka kiri. Nii mitu kirja oli, nii mitu hüüumärki oli ka kõige pealsema ajalehe esiküljel. Harilikult oli selleks “Noorte Hääl”, mille vahel oli siis “Rahva Hääl”, “Edasi” ja kohalik rajoonileht “Koit”.

Ajalehtedest veel nii palju, et eriti oodatud oli laupäevane post, mille vahel oli ka järgmise nädala “Telekava”. Kes aga esimesena selle kätte sai, võis pastakaga allajoonida järgmisel nädalal näidatavad oma lemmiksaated/filmid/multifilmid. Mina ootasin pühapäevi, sest siis näidati kell 11 lastefilme nagu “Elektrooniku seiklused” või “Külaline tulevikust” või “Mary Poppins” jne.

Põhikoolis sai minu “kirjasõpruse” tuhin erilise hoo sisse, sest noortelehest “Säde” oli võimalik leida kirjasõprade aadresse nii NSVL riikide seast kui ka kaugemalt. Mina olin kirjavahetuses ehk 5-6 eestlasest tüdrukuga, üks oli Läti tüdruk Gunta, üks oli Saksamaalt Susanne ja kõige kauem kirjutasin soomlanna Maijaga, õppides ise juba Tartu Õpetajate Seminaris. Loomulikult oli minu vene ja inglise keel just sellisel tasemel kuhu maale me koolis õppimisega olime jõudnud, aga igati tore oli tõlkida sõnaraamatu abiga nende saadetud kirju ning siis ise püüda väga hästi vastata oma oskuste kohaselt.

Kirjade kirjutamise teema tuli päevakorda tänu meie pere pesamunale, kes minuga koos iga päev postkasti juures kaasas käib. Täna ei ole mul sealt enam kirja oodata, küll aga tulevad sinna mõned muud ametlikud kirjutised. Ja nii ühel päeval postkastist kirja välja võttes see väike kahe ja poolene teataski: “Minule ei olegi kirja!”. Kui ei ole, siis tuleb anda endast parim, et oleks ja tuleks. Nii ma selgitasingi, et kõigepealt peame meie ise kirjutama kellelegi ja siis on, mida oodata. Õnneks elab meie “suur õde” teises linnas ja temale me esimesena “kirjutasimegi”. Tegelikult Pisipiiga joonistas ja mina kirjutasin juurde, kes või mis on pildil, sest esimesed kunstiteosed on veel äratuntavad vaid autorile endale. Ning siis käisime koos postkasti juures kirja ära viimas.

Ja täna oli tal jälle tore õnnepäev, sest postkastis oli kiri just temale!

Mis te arvate, miks ma tänaseni armastan ise käia postkasti juures? Esimesena käia? Sest ootus ja põnevus ja rõõm on siiani alles. See tunne, et keegi mõtleb mu peale ja kirjutab mulle mõne rea. Või on vaja kedagi, kes loeks lihtsalt sõnu, mida välja öelda ei jaksa, aga kirjutades muutuvad ehk armsamaks, leebemaks, õnnelikemaks…

Kui keegi teist ihkab tagasi seda aega, mil paberil kiri päris postkastis sind ootas, siis me võime koos seda tunnet elavdada. Mina kirjutan nagunii palju käsitsi ja paberile, miks mitte siis sellega kellelegi rõõmu teha?

 

 

 

 

Kuniks kirjutamissoov suvepuhkusel on

Terve kuu ja rohkemgi on mööda vuhisenud mu viimasest sissekandest. Ei, elu ei ole seisma jäänud. Minu kirjutamistuhin on hoopis suvepuhkusele end lubanud. Ja tundub, et ikka kaugele kohe, sest hõigates teda, ta ei kuule. Vaadata kuhugi enda sisse, et teda leida, pole ka suurt mõtet. Mida pole, seda pole. Las ta siis puhkab ja kogub ja kosub seal kusagil. Tagasi tulles on tal kindlasti kuhjaga uusi sõnu, märkamisi, jagamistootavaid nägemusi ja silmailuks ehk mõned pildidki.

Vahepeal on läbi saanud juba aasta sellest, mil alustasin oma kirjatööde pakkumist Emmedeklubile. Nii mõnedki on blogis üleval, palju on lihtsalt kusagil draftis kulgemas ning kõik, mis lahkelt vastu võeti, on leitavad ka Emmedeklubi kodulehelt.

Viimase postituse sealt jätan siia, aga kes tahab uuesti või üle lugeda, siis olge lahked. Minu poolt tuhat tänu selles eest!

***************************************************************************

Iga asi lõpeb otsa,

saagu lõpp siis halvaks – heaks.

Aga kui tal poleks otsa,

asja kahtlaseks me peaks.

Need on neli viimast rida Gina Ruck-Paque luuletusest „Iga asi lõpeb otsa”. Tänasesse postitusse sobivaimad. 

Olen end kõrvalt vaadanud ja märganud, et minu aja sisustamise tegevused on tähtsuse järjekorras omavahel kohta vahetanud. Kui siiani tundus kirjutamine kenasti minu igapäevatoimetuste vahele ära mahtuvat ja mind rõõmu ja rahuloluga täitvat, siis enam see nii pole. Juba viimased paar kuud. Nüüd lükkan aga arvuti taha istumise või kirjapaberile loetava kirjutamise kiirelt edasi ja veedan enamuse ajast rääkides, rääkides, rääkides.

Ei, ma ei ole elukutseliseks spiikeriks hakanud või niisama lõbu pärast lobisemist meeldivaks ajaviiteks tunnistanud. RÄÄGIN meie pere pesamunaga. Kaks ja pool. Tüdruk. Piiravatest reeglitest mittemidagi arvav. Iseteadlik. Oma soovide enesekindel väljendaja. Suurte õdede-vendade tähelepanelik vaatleja ja nende tegevuste jäljendaja.

“Mina tahan ka seda ja mina tahan ka toda. Mina lähen ka sinna ja mina teen ka seda.”

Ja siis täiesti ilma eeskuju ja matkimismodelli olemasoluta tema enda selgesõnalised soovid, palved, keelud ja korraldused. “Ma ei saa tuba koristada, mul on väikesed käed. Mina tahan ka jäätist!” peale õhtust hambapesu, kui suur vend on just sättinud end mõnusasti maiustama. “Palun ole nüüd sina haige ja mina olen arst,” kui ma ühe käega segan pliidil lõunasööki ja teisega riputan pesumasinast tulnud riideid kuivama. “Mind ei tohi tõsta sülle,” kui tuulekülma ilmaga teda äsjasadanud veelombist uhiuute botastega välja tõstma lähen.

Seda nimekirja võiks jätkata ju, aga küllap on piisav see näidete kogus, miks mu põhitöö hetkel on RÄÄKIMINE. Sest ühtegi teist moodust või nippi või tarka liigutust ei suuda minu pea ja süda välja mõelda, et sellele iseennast-avastamas-eas lapsele selgeks teha, miks midagi peab tegema või ei tohi teha.

Kui laual on supikauss ja äsja tühjaks joodud veeklaas, siis viimasesse oma supi valamine ja sealt edasi söömine ei ole ju OK? Isegi mitte selles eas, mil kõik sellised meelistegevused vedelikega on lapsele ju puhas mäng. Kusagil on siiski piir mängu ja viisaka või aktsepteeritava käitumise vahel. Olen ma siis liig karm ema või oskamatu lapse tegevust näha läbi mängulisuse prillide? Ikka istun ta kõrvale, kui olen laualt ja põrandalt ja pükstelt ja värskelt ajalehelt supipritsmed ära pühkinud ning asun selgitama, mida tehakse söömise ajal ja mida tehakse õues liivakastis. Ma RÄÄGIN.

Kui tooli abil saab veidi kõrgema riiuli pealt kätte viltpliiatsid ja nukunurgast leitakse üks malbe ja õnneliku näoga beebinukk, kellele võiks kerge vaevaga lõbusa päevameigi joonistada, siis seda need „väikesed käed” ka kibekiiresti teevad. Märgates, et emmele selline jumestamine kohe üldse ei meeldi, jooksevad „väikesed jalad” niiskete salvrätikute pakki tooma, et oma tehtut võimalikult ruttu heastada. Nuku näo pesemine on aga päris lõbus töö ning kui sinna juurde ka minu jutust pooltki kohale jõuab, on hästi. Sest ma istun ta kõrvale vaibale, võtan endalegi ühe salvrätiku appi ning RÄÄGIN, miks nukku vildikatega ei värvita ja tuletan meelde, millise riiuli pealt võib ta endale värviraamatu valida ning seal olevaid pilte värvida.

Ka seda näidete loetelu pole mõtet pikemaks venitada, sest küllap on siinsed emad juba aru saanud, et üks armas kahene vajab hulgaliselt teejuhatust maailma avastamise seikluslikus mängus. Ja mina olen selle hetkel oma prioriteetide nimekirjas üsna esikohale tõstnud. Sest toetudes oma kolme vanema lapse ja kümnete mulle kasvatada-õpetada usaldatud lapsega koosveedetud ajale, tean, et lapseeas selgeks/lahtiräägitud „reeglid” jäävad sinna väikesesse peakesse ikka kuhugi alles küll. Võti selle toimimiseks on AEG. Kõigepealt märgata ja siis võtta see vajalik aeg, et rääkida, rääkida, rääkida. Ja mitte väsida kordamast.

Mina pühendun nüüd ühe suurepärase kahesega kooskasvamisse. Kõigile, kes aasta jooksul mõnd minu postitust luges, kaasa mõtlesid või oma arvamust avaldasid, ütlen siiralt ja südamest SUUR TÄNU! 

******************************************************************************

Ja et silmal ka miskit kaeda oleks,  siis kutsun Sind kaasa meie koduaia võluriiki – täna on seal kauneid värve ja põnevaid mustreid. On magusaid lõhnu ja meelitavaid maitseid. Ma ise ainult seal aega veedangi. Istun minutikese iga põõsa all ja kükitan kiirustamata iga lilleliigi lähedal. Hindan seda suvevabadust nii kõrgelt, et luban endal olla selles nii kaua, kui isu saab täis. Suvi ju! Värvikirevuse ja külluse aeg nii aias kui aia taga heinamaal.

 

 

 

Hoolimiseks liiga väike??

Millal on õige aeg hakata lapsele õpetama hoolimist, teise inimese ja tema (hea)tegude märkamist, tänulikkust?

Situatsioon meie igapäeva(m)elust… Suur vend (14, autismispektri häirega) mängib ühest toast teise kulgevat lõbusat palli tagajamismängu oma äsja kaheaastaseks saanud õega. Pall, va võrukael, veereb suurest rõõmuhoost kõrge köögikapi taha peitu. Väike õde otsib ja otsib, aga kätte ei saa. Suur vend, kes on tõesti oma vanuse kohta päris pikk poiss, ulatub kaugemale ja saabki õekesele palli tagasi anda, et siis koos lõbusalt edasi mängida. Pall jälle hüplemas ühest toast teise, õnnelikud mängijad tema kannul.

Aga enne, kui mäng võib jätkuda, sain mina võtta väikese preili põlvele ja juhtida tähelepanu, et vend aitas su palli üles otsida kapi tagant. Sina ütle selle eest  vennale “Aitäh!” See väike, aga minu silmis oluline minut tähelepanu nii suurele kui väikesele möödas, lähebki mäng jälle edasi.

Kas ja kui tihti me märkame neid pisi-pisikesi (hea)tegusid ning osakme suunata abisaajat olema selle eest tänulik? Kas 2-aastane saab aru, miks on ilus öelda vennale “aitäh”, kui vend teda ilma abi palumata aitab? Kuidas mõjutab abi osutajale tähelepanu pööramine, kas tema eneseusk ja hea tuju on saanud pai kõrvalseisjalt? Või on see kiitus ilma põhjuseta, iga pisiasja eest ju ei kiidaks…?

Aga kui mäng oleks lihtsalt jätkunud ja keegi poleks tähelepanu sellele vahejuhtumile pööranud, muudaks see siis midagi laste käitumisharjumustes? Vanem laps on ikka väiksema suhtes tähelepanelik ja abivalmis, väike aga saab kinnitust, et suuremad peavadki mind alati aitama, sest ma olen ju “veel väike”!

Igas kodus on omad  tõekspidamised, traditsioonid, käitumismustrid ja kellegi seas, tavaliselt täiskasvanutel omavahel, kokkulepitud reeglid. Meie kodus on kõigi südameis sündinud reegel, et “aita, kui abivajajat märkad ja ole tänulik, kui sind aidatakse”.

Kuidas on lood teie kodus?

Mõnikord on sõnades peidus rohkem, kui meie kõrv vaid otsesel kuulmisel vastu võtab. Mõnikord on sõnade taga suurem sõnum, kui esmapilgul kuuleme. Mõnikord on vaja enne kuulata vaikust, kui öeldu kohale jõuab. Alati pole meil selleks aega, kuid tasub proovimist.

See võib kõlada kui mingi maagiline suri-muri-jutt, aga olen siiski kahe jalaga maa peal, oma lihtsas argielus pere ja kodu keskel ning võtan aega, et märgata.

Olen varemgi südant valutanud teemal – kust tulevad meie ühiskonda need inimesed, kes hoolivad vaid iseendast? Kes on valmis vaid saama, vastu midagi andmata? Kes lähevad sinust läbi nagu tühjast kohast, ehkki sa seisad külmal talvepäeval sisenemiseks valmistudes mõne ukse taga, ühes käes toidukott, teises väikese inimese käsi, mis ootab libedal tänaval toetust. Kes näevad elu ainult oma mättakese pealt, suuremat pilti või isegi kõrvalseisjat märkamata? Kelle suu on seotud, et mingil juhul ei tuleks sealt välja sõnad “Tere!”, “Tänan!” või “Palun!”

Kuidas inimene jõuab sellisesse staadiumisse, et üle tema huulte tuleb sõna “vihkan”? Mida tunneb selle inimese süda, kes kasutab selliseid sõnu oma tunnete väljendamiseks? Mida tunneb tema füüsiline keha, et selle väljendamiseks on vaja kasutada sõna, mille vägi on hävitav, laastav, lõhkuv, lahutav?

Postitus ilmus Emmede Klubis

 

Hommiku ilu sõnas ja pildis

vaikiv valgus
valgemaks läeb veelgi
hommikuhaldjad
muud vist ei teegi

tantsivad talvepäeva
end pakase kaisust
kutsuvad õue sind
nautima ainult

punakuldse taevasaali
seinad ja laed
on õitsemas peagi
su silm seda näeb

kui astud õrnas
hommikuvaikuses
läbi koheva lume
käed kirjatud kinnastes

maailma rutt
sind kinni ei püüa
tuuletus aos
kui hääletult hüüad

su hääl muutub helbeks
eemalt vastu vaid kajab
puhasvalge lumena
maa peale sajab

****************************

üks lauluviis helises
su lumeokste pärlites
päikese viimane suudlus
ei sulatanud neid
see laul oli hingevaikusest
ava süda
nii kuuled vaid

**************************

ainult sina ise

oled enda jaoks parim

ainult sina ise

oma õnne või valu valid

ainult sina ise

teed päevast imeteo

ainult sina ise

oled Tuhkatriinu sel peol

ainult SINA ISE

Oled hoitud me mõtteis, me südameis

Ainult kurbust kogedes, oskame hinnata rõõmuaega.

Ainult raskusi ületades, oskame näha rahulolus hindamatut.

Nii tahame olla oma lastele alati toeks ja abiks, kui nad seda vajavad.

Ka seekord ei tulnud luule tuulest, tuli udust. Tuli südamest.

On udu sees puud ja majad ja teed,
on udused põllud ja järveveed.
On uttu mattunud päikesesära,
sa näed teda siis, kui udu läeb ära.
Kuid sina, me laps, oled helgemaist helgem
ning naer su silmis on ehe ja selge.
Läbi udu me näitame kätte sul raja,
et kuulda lõbusat sammudekaja.
Nii astugi alati eluteel julgelt,
siis iga käänak kergesti kulgeb.
Siis tõusud on lihtsad ja langused kiired
ning udu ei takista, ei sea piire.
On hea, kui su kõrval käib sõber või kaks,
siis olete toeks, kui ühel kaob jaks.
Siis võtate sülle või annate käe
või istute üheskoos puhkama mäel.
Peaasi, et üheskoos liigute rajal,
sest elus on ikka sul kedagi vaja,
kes hoiaks sind süles, kes ulataks käe,
kui ise sa udu sees teed ehk ei näe.

Kardina varjus

Kui sa kingid mulle oma naeratuse, oma sõnad, oma silmasära, siis olgu see aus. Olgu see südamest siiralt soovitud. Olgu see hingeheadusest kantud. Sest ma ei taha mahtuda su valede vahele. ei taha olla osake sinu äkki-ta-ei-saa-aru naljadest. Tahan kogu hingega tunda sinu siirust, sinu tahtmist olla minuga, minu jaoks üks. Mitte sina ja mina, vaid üks. Üks tee, üks soov, üks mõte, üks õrnus, üks arusaamine, üks liikumine.

Tahan sinuga koos minna, olla ja kui tulla tagasi, siis tänulikumana, targemana, õnnelikumana. Sa oskad küll anda endast seda, mis loob juurde armurõõme ja kirge. Ainult see on peidus. Sa oled selle oma naljade taha surunud, oma sarkasmi sisse toppinud. Ja see ei ole see, mida mina tahan. See ei vii ära murepilvi pea kohalt, see ei anna lootust paremast homsest, see ei kingi rõõmu. Pigem sunnib arutlema, mis on minus puudu, miks ma ei ole piisav?

Kuhu sa oled kadunud? Kuhu on jäänud sinu kaisukäsi, mis üle selja õrnalt käib ja peatub paitamiseks. Kuhu oled sa pistnud selle kindlustunde, et alati on tunnelis valgus, kasvõi pisike tikutule leek, mis valgustab me teed vaid väikeseks viivuks, aga ta on olemas, kui seda üheskoos otsime. Kuhu on jäänud need mesimagusad sõnad, mis sulatavad nagu küünlavaha mind su käte vahel ja ma olen õnnelik selles pehmuses, selles soojuses.

Oled sa visanud need unustusteorgu? Oled sa saatnud nad kibestumiste teele, tuhandete kilomeetrite taha. Mis kasu sest on? Maailm on ju ümmmargune. Ühel päeval jõuavad nad ikka sinu ja minu juurde tagasi. Võta see tobe vabandus kätte, pane ta enda ette istuma ja räägi temaga. Räägi nagu oleks ta päriselt olemas. Vaata teda – on ta suur või väike, on ta elujõuline või vaevu hingitsev, on ta särav või tuhm, on tal jõudu või on ta väeti. Äkki pole mõtetki seda vabandust välja mõelda, et mitte keskenduda, mitte võtta vastutust, mitte hoolida, mitte süveneda ja kogu täiega kohal olla.

Võib-olla polegi seda vabandust olemas? Kujutad endale vaid ette, et nii saab parem, saab kergem, saab lihtsam. Ei saa! Tunne loeb. Ja kui tunne on hea, pole vabandusi tarviski. Kui tunne on halb, tegele sellega. Viska kõik muu hetkeks kõrvale ja tee stopp! Käivita omaenesetarkuse mootor ja kuula, kuidas ta töötab. Mis paneb teda külmalt kriiskama, mis sunnib jahedust pilduma, mis käseb raskustes minema kõndima. Seal ongi see valgus tunnelis. Seal ongi lahendus. Sinu enda sees. Ja siis saab muutuda su tuju ja tunne ja tahtmine olla jälle endine. Olla sina ise – puhas, ilustamata, muutmata kujul, ehe. Olla samamoodi nagu varem, olla lihtsalt veidi parem. Ja järgmine kord on juba kergem märgata seda, mil tuleb elu panna pausile, hingata ja piiluda oma hinge sisse.

Elu enda eest nagunii ära ei jookse. Ei saa peita end kardina taha, kuigi tahaks ja oodata seal seni, kui kogu halb mööda läheb. Mina just seda teengi. Võtan aega, et peatuda. Et märgata valu, märgata kiusu, märgata seda, mis kisub elulaeva kiiva. Vaatan talle otsa, võtan ta enda ette alasti, algosadeks lahti ja kui see tehtud, polegi enam muret, pole vaeva, pole solvumist, pole kibestumist. On ilu ja võlu – elada koos, hingata koos, astuda koos, nautida koos. Olen hea! Olen piisav! Olen väärtuslik!

Sinagi!

Südamepõhjani suves

Tere!

Kui nii suur auk on kahe külastuse vahel, siis tulebki nii viisakalt ja ametlikult alustada.

Ma ei hakka vabandama, kelle ees? Iseendaga saan asjad selgeks mõeldud ja kui siia mõni lugeja satub, siis see on rõõmus üllatus. 😉 Aga kuna olen juba loomult selline inimene, siis vähemalt mõtlesin korrraks, kas on viisakas vabandada? Samas, mille eest? Kellele ma midagi halba olen teinud sellega, et viimasel ajal võtab kõik muu tegevus ära minu vaba aja, mis väikesest inimesest, suurematest kaaslastest, loomadest ja majapidamisest alles jääb. Vahepeal on täiesti kosutav panna elu pausi peale ja lülitada sisse “mute”, et leida sellest info ja müra hulgast jälle üles iseennast.

Suvetorm käib ka meie õuel ringi, paneb sahmima siin ja seal, ikka liigutad miskit peenardel või põõsastes, toimetad tubaseid tegemisi ja pistad mõndagi talveks purki ja muidugi need kutsuvad suveteed… Istud aga jälle rooli taha ja keerad rattad õhtupäikese poole või lippad lihtsat varahommikul koos esimeste kiirtega mööda naabri põldu, et udus haigutavaid aiateibad pildile saada.

See ongi see suvi, kauaoodatud! Ilus, puhas rõõm ja nauding. Kell neli kodutrepile astudes ei ole vaja midagi selgagi panna, õhk on soe nagu saunas. Kuulad sookurgede laulu heinamaal ja pistad koos koeraga nina põõsastesse. Ainult eesmärk on meil erinev – mina ei aja rebase jälgi taga. 😀 Teda ennast küll pildistaks, kui va reinuvader veel kord meie kassidega “mängima” tuleks.

Mina keeran oma tähelepanu sajakraadiseks, et märgata väikest kastemärga kärbest lilleõiel või niidivedajate kaunist kätetööd kuusehekis. Milleks kõik looduse pisemadki esindajad on võmelised? Seda ju hommikukohvi köögilaua taga rüübates ei tunne, ei näe. Või isegi vastu päikest end istuma seades terrassi pingil, saad osa vaid vähesest – tuulehoog põsel päikesekiir nina otsa paitamas.

Selleks tuleb lükata end käima enne, kui maanteel algavad kibekiired võiduajamised, kes jõuab kaugemale, kes saab ette. Enne, kui tubli talumees saadab põllule seda väikestki viljatera kombainiga korjama, mis kuiva tõttu kiratses ja vihmailma oodates kolletus. Enne, kui suvevabadust nautivad lapsed oma silmaluugid avavad ja viitsivad end vooditest välja vedada.

Kui seda ilu tahad kogu hingega endasse hingata, siis tulebki koos naabrikukega ühel ajal märjal murul astuda. Kükitada, et märgata neid helkivaid pärlikeesid või sillerdavaid piisku heinakõrtel. Tõusta ja lasta silmadega üle vaikse looduse, mis puhkamisest kohe-kohe virgub, et tuules õõtsudes kanda kaasa mõned seemned, et pisipääsukesed, kes üle katuseharja esimesi lennuharjutusi teevad, leiaksid ka pärast koha keha kosutamiseks.

Nii on. seda on rõõm näha. Selleks tulebki minna välja. Loodusesse. Olla osake sellest. Võtta vastu pakutav kergus, värskus, puhtus, ilu ja jagada seda. Ainult nii rahulolu ja õnnetunde seeme kasvama saab. Sest koledusi ja kirumisi, võitlusi ja vägivalda, viha ja viitsimatust, on meie ümber nii palju, et sellele tulebki headusega vastata. Siis saab hea kasvada ja halb vajuda…maassse, porri, sügavasse süngusesse.

Meie päevadest on kohutaval hulgal puudu helgusest, selgusest, kui me kuulame uudiseid, kui me loeme liikluskultuuri statistikat või õigemini selle olematust ja laseme selle info endasse. Ei tohi! Ei saa lubada, et see negatiivne võtab üle kontrolli meie mõtetest, meie ootustest, meie väärtustest. Hakkame ise muutuma ja muutma. Jätame delfi avamata, jätame AK vaatamata. Alustame täna loodusesaladuste online seriaali vaatamist ja elame temaga samm-sammult kõrvu astudes.

Tõuseme koos päikesega, uinume koos päikesega. Kasutame üdini ära kevadsuvevalguse aja ja anname endast rohkem kui tavaliselt ning laseme kehal ja vaimul puhata koos sügishämaruse ja talvepimedusega. Nii meid ju elama ongi loodud. Miks sellele siis vastu töötada? Miks mitte tõsta oma tahtmised nii kõrgele, et neist saaksid südamesoovid, mis täituvad? Miks mitte uskuda looduse väe ja võimu juhatusse? Need on ju meile endile ainult abiks ja teejuhatuseks antud.

Kui loodus annab meile kapsad-kaalid ja mesimagusaid marjakobaraid, siis miks minna hamburgeri sappa kuhugi putkasse? Võta vastu see, mis sinu ümber sinu jaoks on loodud, et enda kehale kütust hankida. Punapõsksed õunad saagu pirukaks ning tomatipoisid mõnusaks mahlaseks salatiks.

Minu jaoks on see tohutu võitlus mugavuse ja oskamatusega, aga ma ei anna alla. Kui jooksma õpime joostes ja kõndima õpime kõndides, siis toidutegemist armastama õpin minagi ju ainult seda tehes. Vaid ilusaid isuäratavaid gurmeepilte vaadates ei teki oskused, ei saa harjumuseks haarata veetass enne kui kohvi tegema hakkan, ei tulegi kunagi ükski hõrgutis hõrk ja maitsemeeli paitav, kui ainult vaadata. Tegutsemine teeb targaks, annab kogemused ja viib edasi.

Alustasin sel suvel muutmist. Olen valmis hakkama liikuma, katsetama, mis on midagi täiesti uut minu jaoks. Traditsioonilised kartul-kaste saagu haruldaseks ja salat-smuuti võtku kohad sisse minu toitumisharjumuste tagaaias. Kõike korraga ja kohe ei saa, seda tean. Ei seagi ootusi Jamie Oliveri või Imre Kose tasemele. Iga päev natuke midagi uut ja nii tasapisi ikka edasi. Saab tervisele tugev annus head ja vaimulegi, kui näen ennast kõrvalt köögis toimetamas. Tuleb lihtsalt algust teha. Potid-pannid lüüa läikima ja tegutsema. Olen südamest tänulik, et elan maal, kus mul on võimalik oma aiast saada silmailu ja kõhutäidet. Elu on ilus!

Ei, ma ei vabanda. See oleks küll minulik, aga täiesti mittevajalik. Teen, siis kui saan ja siis kui tahan. Tähtis on nautida seda, mida teen. Ja täna naudingi – iseendast arusaamist, iseendale ja teistele pühendatud aega ning elan – õnnelikult!

Sinagi!

Mis tehtud, mis teoksil

Et mitte tekkinud vaikusepausi veel pikemaks venitada, võtan täna aega ja vaatan veidi tagasi ja miks mitte ka edasi. Möödunus seiklemine ei anna suurt midagi, kui ehk mõned ilusarmsad emotsioonid loovad head enesetunnet tänasesse juulikuu teise päeva.

Vihmailmad on kohal peale palavust ja põuda maikuust poole juunini. Vanarahvas ikka teadis, mida öelda ja neis ütlemistes on tõde. See, mida ja palju keegi usub, on suhteline ja seinast seina, õnneks ka täiesti vabatahtlik. Kellele meeldib Mangi nägemus eesootavast, kellele naabrimemm üksikus väikeses kodutalus, aga ilmast oskab vesta veel ja veel…

Jaan viskab jaheda kivi vette… Mitte ainult ei tundu tõene, vaid ongi nii. Olid mõned päikesekuldsed ilmad ka jaanikuu lõpus, aga eile-täna käib  korralik vihmaetendus tormituulega kahasse. Kui päev on selline, et rõõmuga toimetaks tubaseid tegemata-jätmisi, siis hämaruse saabudes Ilmataat ikka üllatab. Kord viskab imeilusa värvilise kaare üle ilmamaa, kord pakub võluvaid loojanguhetki. Ole vaid kohal ja püüa kinni.

 

Möödunud kuul tuli minu “elupuule” taas pisut küpsust juurde. Just nii tunnengi end oma sünnipäevale tagasi mõeldes. Aastad, mis toovad ju tegelikult vanust, on vaid numbrid. See, mida oma hinges tunned-kannad on kordades olulisem. Midagi on igast möödaläinud päevast üles noppida ja oma südames asuvasse elutarkuse laekasse talletada. Olgu selleks arusaamine iseendast või mõistmine aja-ruumi tähtsusetusest, kiiruse peatamise vajalikkus või andmisrõõmust pakatamine, uute võimaluste märkamine või hingele armsate sõnumite kuulmine. Igas päevas on midagi, mis õpetab, mis raputab, mis aitab, mis puudutab.

 

Kui selle kingituse realiseerimiseni jõuan, tuleb lisaks saamisele ka kuhjaga andmisrõõmu juurde – uue kaamera abil 😉

Jaanikuu tähtsündmuste hulka kuuluvad kindlasti ka meie pere koolilõpetajate ilusad aktused. Olen õnnelik ja tänulik ema, et vaatamata igasugustele elumuutustele, on minu lastes olemas need iseloomuomadused, mis aitavad neil elus edasi jõuda ilma suurte vaevade ja pingutusteta, küll aga vajaliku tööhulga ja arukusega – need on vastutustunne, eneseusk, julgus jääda igas olukorras iseendaks ning mõttekindlus. Poja valikud on veel meie suunata-mõjutada, aga tütrele antud valikuvabadus päädib loodetavasti meie kõigi rõõmu ja rahuloluga.

 

Kõige kirevam muster on siiski hetkel meie pesamuna elukangas, sest iga päev lisandub juurde mõni vahva tegu, mõni uus sõna, mõned üllatused ja mõned vallatused. Aasta ja pool on elatud siin ilmas. Kõik päevad on täis armastusest pakatavaid kallistusi, maasikamagusaid musisid, armsaid silmavaateid, õhkamapanevaid õnnehetki. Ja sinna vahele killukesi kavalaid krutskeid, mis nagu iseenesest selged ja mingit harjutamist ei vaja.

 

Igas päevas peab olema see miski, mis paneb silmad särama ja annab motivatsiooni tegutsemisteks. Oma laste õnnelikele särasilmadele lisaks on minul selleks jätkuvalt võimalus näha ja jäädvustada elamise ilu läbi kaamerasilma. Seepärast osalen ka sel aastal Suvisel fotojahil, kuhu lisatud fotod salvestan ka oma fotopessa Facebookis.

Leidke teiegi oma päevadest kirge ja sära, mis muudavad iga ettevõtmise pärliks teie suvemälestuste kees! 💞

 

 

 

 

Paar tundi pühapäevast

Nii mõnusarmas oli tänane hommik. Pisipiiga ärkas omal ajal nagu tavaliselt, enne seitset, aga ärkas naeratusega. Ei juhtu just alati, et ta ühest maailmast teise minnes omale õndsa näo jõuab ette teha. Üks silm veel pisut uneliivane ja käekesed mõnusasti piiikalt-piiikalt välja sirutamas unerammestust, säraski meie väike sõstrasilm peagi meie suurel voodil padjakuhila otsas. Ilus oli seda äsjaärganud last vaadata.  Ilus ja õnnelik oli olla. Kui neid hommikuid jätkuks vaid võimalikult kaua. No järgmised 6 aastat vähemalt, kui koolikohustusega vahepeal midagi ei muutu. Siis võib tulla hommikutesse kiirus, praegu on kogu maailma aeg meie päralt.

Meil on aega vaadata, kuidas ärkavad silmad, kõrvad, ninanöps, käekesed ja jalakesed. Kuidas suu on valmis teretama veel sõnatult algavat päeva ja emmet-issit, kes seda iluvõimlejat voodil imetluse ja armastusega vaatavad. Siis nagu kokkulepitult sirutavad mõlemad oma käed tütretirtsu poole, et päeva esimene kallipai saaks tehtud. Saabki, topelt. Saab topelt rõõmu ja armastust kaasa antud. Nii ilus on see üheskoos ärkamise aeg. On aeg silma vaadata, on aeg kallistada-kaisutada. On aeg lasta kehal ja vaimul rahulikult valmistuda tõusmiseks ja säramiseks. Sa oled ju meie päike!

Juuksed on silitatud ja silutud, käed ja jalad pikaks ringutatud, pea selgeks raputatud ning võibki Une-Katile öelda: “Aitäh, et minuga öö veetsid! Tule õhtul jälle!” Tegelikult meie suured, teame küll, et kosutav lõunauni on ka veel vahepeal, aga see kärsitu, tuleb tihtilugu poole mängu pealt. Lipsab kärnelt klotsitorni ehitamisse, surub end värvipildi värvimisse, viskab end kõhuli koos sinuga raamatuid vaatama ning mõnikord istub lausa sülle, kui jalutuskärus rataste all kivide pillerpalli oled kuulamas. Nii ta siis salamahti seda liivatolmu su silmisse heidab ning ega siis pole mõtet vastu punnida. Uni võidab nagunii!

Aga enne lõunaund jõuab veel nii palju teha! Pühapäevahommikune pannkoogilõhn on tuttavalt meelierutav ning maasikamoos käib sinna juurde ainult suurima rõõmuga. Klaasist külma piima kõrvale ning väike kõhuke tänab toitjat. Loomulikult käib sul kõik ISE! Istud oma toolis, sööd kahvliga ISE, jood tassist ise. Kui keegi just sinu poole ei vaata, siis ka viimase piimatilga tassipõhjast kallad lauale ISE, et seda oma väikeste sõrmedega lahedalt laiali vedada, nt päikeseks või hoopis lilleõieks!? Äsja selga pandud riided jäävad koogi-moosita vaid tänu põllele, mida sa õnneks lubad endale söömise ajaks ette panna. Aga kui oma toolist ära tuled, siis võtad ka põlle eest ISE ära. Kraanikausi juurde tooli lükkad sa ka ISE, ning kui vaid lubataks, peseksid käsi-suud samuti ISE ning pikalt ja põhjalikult. Seega tuleme sulle “appi”, et mitte peale sinu etteastet tervet kööki koristama-kuivatama hakata.

Kell on 7.45 ja me oleme õues. Päike on täna taas erakordselt silmapaistev sõna otseses mõttes ning seetõttu kasutamegi ära selle varahommikuse aja jalutuskäiguks. Päikesega võidu puhub ka päris tugev tuul, mistõttu pikad püksid ja väike kamps ei ole üldse liiast selle varajase kellaaja kohta. Seame sammud üle suure maantee mööda külateed astuma. Saab vabalt ISE istuda ja ISE astuda, sest tavaliselt on seal vaid mõnda autot päevas liikumas nähtud. Vastupidi tänasele hommikule, mil põllumees kiirustab loomadele heina varuma, sõidab sel teel veoautosid, traktoreid, isegi kombain. Järelikult tuleb olla valvas, hoida kaks paari silmi selja taga ja ees ning kõrvad peaksid ka hästi pestud olema. Reageerimiskiirus võiks olla samuti üle keskmise, sest kui juba pisike inimene seab endale sihiks astuda oma rada, siis tuleb emmel erilise hoolega valmis olla tee pealt heinamaale seda rada suunama.

Kõndisime, laulsime, naersime, kallistasime, märkasime linde ja lilli, korjasime väikeseid ja pisut suuremaid kive,  kuulasime tuule tuhinat viljapõllul ning jõudsimegi soovitud pisikese kaseni. See puu keset heinamaad on enda ümber hoida võtnud pisikesed härjasilmad. Möödunud aastal jättis niitja just selle lapikese kasvama, et kellegi silmad ja süda seda lilleilu saaks näha ja tunda. Sel aastal sealt veel niitmata. Loodan, et tänavugi neid kauaks jagub. Minu lemmikud ju!

Kui oleme kohale jõudnud, et seda habrast lilleilu kaameraga koju kaasa võtta, siis näemegi erinevaid masinaid pisut eemal olevale põllule sõitmas. Ei ole maamehel pühapäeva, kui töö tahab tegemist ja ilm on selleks kuldne. Nii me vaatasime madalalt lilleõite vahelt põrisevaid traktoreid ning saime ka soovitud pildid tehtud. Saime enamatki – lõbusat lillelist koosolemist. Mul on hea meel, et ka sina ei kipu ühtegi taime ise murdma. Sa küll vaatad ja nuusutad ja katsud käega, aga sellest piisabki. Mis looduses, see sinna jäägu. Seal, kus on ta kodu, õitseb ja kasvab iga taim palju paremini ja palju kauem.

Jõudsimegi koju tagasi. Kell on tunni võrra edasi liikunud, samuti päike on kohta vahetanud. Selle tõestuseks avavad oma õisi koduaia peenras järjest need lilled, mida päikesepai puudutab. Tuul on ainult samasugune – sahistab kastanipuus, kust ka kuldnokapere jutuajamist sekka kostub, kiigutab suure vahtrapuu võra, mille all paaril viimasel päeval olen märganud taas tuttavaid külalisi – vainurästaid. Hea, et me suveks garaaži ukse lahti jätsime – pääsukesed vuravad sisse-välja nii nobedalt, et neid pildile püüda kuidagi ei õnnestu, aga ju siis seal ikka kusagil pesa on ja pojad toitmist ootavad.

 

Lähme järjest palavama päikese eest varju. Vaatame üle tubased mängud ning haarame miskit mahedat-mahlast vahepalaks kõhule meeleheaks. Ja me vaatame silma, hoiame käsi käes, naerame, kallistame, emme sülest issi sülle ja oleme õnnelikud selles ilusas ajas. Jaanikuu kolmas päev, “püha päev”. Õnnerõõmu teiegi päeva!

Joonista mulle…

Pole vist ühtegi väikelast, kes ei armastaks joonistada. Pliiatsitega, vildikatega, võililledega, puulehtedega, oksaga, kiviga, kinganinaga, sõrmedega, maalimisest värvidega rääkimata. Vahenditest puudust pole, sest laste loovus on maagiline! Samuti võib neid näha joonistamas igas asendis ja igal pool – kõhuli põrandal, rannaliival, metsateel, lumehanges, udusel autoaknal…

Enne kui jõudsin talle mati tuua, millel mõnusam joonistada…

Pole vist ühtegi väikelapse vanemat, kes poleks kuulnud palvet: “Joonista mulle… koer, kass, lammas, maja, auto jne!” Enamus täiskasvanuid saavad nende kõigiga suurepäraselt hakkama. Ma joonistan tihti ja joonistan palju, sest Täpike on just selles eas, kes kõik minu joonistused kenasti “ära värvib”.  (Joonistan täiesti algelisi, aga äratuntavaid objekte, sest nendele osutades ja neid nimetades hakkab Täpike jäljendades ütlema sõnu ja nii täieneb tema sõnavara.) Täna koduõues talle kriitidega päikest-lilli-puid joonistades, vaatasin ennast kõrvalt. Vaatasin ennast ja märkasin, et ma alati alustan päikese joonistamist ringist, maja joonistamist vasakult ülevalt alla, paremale, üles ja vasakule nelinurgast.

Üldjuhul on kõik meie kunstiteosed kuupäevaga varustatud, et aastate pärast oleks hea meenutada

Me teeme seda üldjuhul automaatselt ega mõtle tavaliselt kuidas ja mis järjekorras me joonistame. Laste joonistuste “lugemiseks” on aga lausa meetodid ja õpetused välja mõeldud ning neist raamatuidki kirjutatud. Iga lapse pilt räägib sinuga, vaataja, kui sellesse süveneda. See aitab lapse hingeelust aru saada, tema käitumist mõista, enne kui hukka mõistame.

Mida ma siis märkasin?

PÄIKE – alustan ringist, teen naerunäo ja siis kiired, mis enamasti ei alga ringist vaid pisut kaugemalt

MAJA – nelinurk, katus, korsten, aknad ja uks

INIMENE – pea, keha, jalad, käed, nägu, juuksed

PUU – enamasti lehtpuu, alustan tüvest ja siis teen võra

AUTO – alati külgvaates, kaks ratas, siis kere ja siis uksed-aknad ja rool

LUMEMEMM – alati kolmest lumepallist, alustan kõige väiksemast, siis käed,  nägu, nööbid ja kübar

LILL – alustan ringist, ja siis kroonlehed, enamasti 5

“Ma ei oska joonistada” – oleks siin vist päris asjakohane? 😀

Täitsa põnevaks läks ja nii küsin teiltki, head joonistajad, millest alustate? Kas ühte ja sama asja joonistate alati ühtemoodi?