Astusin õhtu eel mööda käänulist kruusateed ja võtsin endasse õhtuilu. Taas on käes ühe erilise päeva minemine ja ühe õhtu algus. Augustikuu väsimatud muusikud – ritsikad – mängisid oma igaõhtuseid viise nii maas kui puus. Eriti meeldivad neile vist kastanid, ehkki ühte kohtasin päris lähedal hoopis toomingalehel istumas
.
Aitäh, päike, hoolega jagatud soojuse ja valguse eest! Head teed sulle pilvepadjal! Kohtume homme taas! Ja nii ta läkski…
Päike läks unele, aga enne jõudis veel tee ääres üle pintseldada roosad kanepiõied ja paitada õrnad ohakanutid. Rõõmu ja õhturahu jätkus kõigile.
Sofikene 