Soojad kevadilmad ja päikesepaiste teevad hingele pai. Meeleolu on hea, tervis on hea ja …. Miks hea? Suurepärane! 🙂 Olen oma isetegemise blogi isetegijate seltskonnas juba aastaid tagasi vaikselt vaikusesse jätnud. Muutused igapäevaelus mõjutasid soovi ise midagi luua kohe päris kõvasti. Võib-olla tuleb tuhin tagasi ja võtan taas vardad kätte. 🙂
Tänasel päeval on ilutegemine pigem paberi ja pliiatsiga ning kaameraga looduses liikudes. Sellest praegu piisab, kosutab kenasti ja laeb akusid. Looduse ilu nautides on õnnetunne täiuslik. Juhuslikest klõpsudest parimate väljavalimine pakub piisavalt pinget ja ärevust. Neist omakorda kõige-kõige leidmine on praegu parim ajaviide (kauaoodatud puhkus ju ka kohe-kohe kohal).
Õnn tuleb siis, kui oled valmis seda vastu võtma. Unistused täituvad siis, kui paned nad sõnadesse, visualiseerid neid ja lähed neile poolele teele vastu. Sepp taob rauda ikka siis, kui ta kuum on. Mul ei ole veel aianurgas õunapuu all oma valge linaga lauakest, kus ma oma mõtteid kirja panen ning millel on vaasitäis karikakraid mind rõõmustamas. Aga nüüd on nad minu oma koduaias. 
Olen sündinud õnnelikul ajal, mil nurmed ja niidud on õisi täis. Ei oska ma tahta roosi või mõnd muud kuninglikku lille. Sünnipäevahommikul lihtsatest lilledest kimbuke laual on parim üllatus! Ühe sain juba varakult kätte, õdusal küünlavalgusõhtul. 😉
Seni kui lauda pole, teen oma lemmiktegevust teistmoodi. Kirjutada saab igas asendis. Kõhuli murul ja komm põses pole ma juba kaua aega kirjutanud. Mul oli abilisi ka – linnulaul ja teine Sofi. 😉
Sofikene 