Jahedad jaanid said mööda. Oli eestlaslikku grilli-chilli-lõkketuld ja vihmasadu. Ei saanud selgi aastal ilma paksema kehakatteta jaaniööl ringi joosta. Pisikesed “püromaanid” nautisid luba tuld süüdata ja selles puuoksaga sorkida. Muidugi tuli alles siis meelde, et sellesama oksa otsa oleks mõnusasti vahukommid sobinud, aga poeskäigul ei rääkinud sellest keegi. Lepiti siis grillvorsti ja lihaga. Küll tuleb neid mõnusaid suviseid lõkkeõhtuid veel. Koos vahukommidega siis. 😉
Usk paremasse homsesse aitab tavaliselt, kui mitte alati. Nii läksid meist üle ka vihmapilved ja tugevad tuulehood koos jaheda õhuga. Algas õige ja kauaoodatud suverõõm! Lastele ja lastemeelsetele sai üles pandud batuut ja kiik. Ootamas on veel õiget kinnitust Tarzani-raja trossid. (Ema närvide pärast 😀 ) Kõigi eriliseks lemmikuks on aga võrkkiik. Selles vedelemismugavuse nautimiseks päris järjekorda pole veel tekkinud. Oleme ikka kenasti üki-kaki-kommi-nommi lugedes paika saanud, kes kuna. Mina tegelesin seal küll suuresti lebamise, akude laadimise ning unistamisega, aga ühel hetkel tegin silmad lahti. Ja mulle avanes selline vaade:
Kui leidsin endas veidigi tahtmist pead keerata, siis vasakule vaadates nägin seda pilvepüramiidi:
Paremal pool olid valged tupsud end suvaliselt mööda taevalaotust laiali puistanud, ei mingeid reegleid ega korrapärasust – puhkus ju ometi:
Suurim rõõm ihule ja hingele on ikka päikesest! Piilusin pisut:
Unistada on hea ja selleks peab igas päevas leidma aega. Minu mõtted uitasid mööda lillelisi välju ja silme ette kerkisid pildid tuleviku lillelõhnalisest koduaiast. Enne mõte, siis plaan, siis arutelu, siis kooskõla ja siis tegutsema.
Aeg sammus omas tempos ja nii kolisin koos oma unistuste ja päikesega soojale trepile. Neile lisandusid ka kiisu-Pätu õnnelik nurrrrrrrr! ja kuum kohv külma jäätisega.
Suverõõm on südames ja silmis. Õnnelik on olla. Tänan! 🙂
Sofikene 