Laususin mõni aeg tagasi sõnad: “Kui inimene kurdab, et pole aega teha seda või teist, on asi valedes valikutes!” Nüüd vaatan iseend ja mõtlen, et pole juba mitu päeva jõudnud Looduse ilu imetlema ja pildile püüdma. Vale valik? 😉 Tunnistan, et isegi mina pühendasin viimased päevad pigem riigitöö paberitööle ning jätsin päikeseloojangud ja kastepärlid hommikuvalguses pildistamata. Aga täna on esimene puhkuse päev ja nüüd ei tohi olla küll ühtegi vabandust, peale kodaniku “ei viitsi”. Õnneks ta käib minu juures üsna harva. 😀
Kes tahab, leiab võimalusi, kes ei taha, otsib vabandusi.
Oma viimaselt jalutuskäigult nopitud killud said sellised.
Miski sumises ja lõhnas:
Roosa roosiline:
Moonid õhtupäikese poole:
Esmakordne kogemus – õitsev vaarikas:
Kaunis karvane:
Sofikene 
Oi, kui ilusad moonid. Mul kiilus pilk kohe kinni 🙂
Täna selline lugu.
Sõitsin bussiga pealinna. Hommikul sadas vihma, aga pärast läks ju ilusaks. Vaatan bussi aknast heinamaid, puid ning lilli. Märkasin ilusaid siniseid laike, punaseid ja lillasid ning siis nägin lagendikul rebast … Vot sel hetkel oli mul tahtmine bussist välja karata ja pildistama minna …, aga ei saanud ju. Hing oli kohe haige … nii haige 🙂 Minust on saanud fanaatik 😀 😛
MeeldibMeeldib
Nüüd on küll õige koht öelda: “Ma tean, mida sa tunned!” 😀 Olen isegi bussipingil sügelema hakanud, kui aknast näed tuhandete kaupa linnukesi põllul või siis imelist sini-valget rukkilille-karikakra kaunistet heinamaad. 🙂
MeeldibMeeldib