Õhtune külaline

“Õhtune külaline jääb öömajale”, ütles ikka meie armas memm, kui end koos taadiga lõppenud päevatööst õhtuti lauda ette seaheina tampimise kasti peale istuma sättis. Kui õhtune päike kuldas üle taamal asuva karikakraid ja tõrvalilli täis heinamaa, oli memme kortsulisel näol õnnis helk. Kui aga taevast katsid tumedad pilved ja esimesed piisad vastu katust klõbistasid ning memm oma hõbehalli juust roosilise pearätikuga kattis, võis tunda tema hääles murekillukest. Eriti siis, kui heinaaeg alles käes.  Meie, lapselapsed, istusime riburadapidi kõik sinnasamasse pisikese muruplatsi peale kuulama ja elutarkust koguma. See madal roheline hein, mis vähegi lauda ees kasvas, oli vanaema sõnul “seahein”. Nimi võis tal olla mis iganes, aga istuda seal peal oli mõnus – tihe ja pehme ning püsti tõustes jättis säärele toredaid mustreid.

Nii me siis suviti seal õhtuvalgust vaatasime ja kuulasime, millest memm ja taat rääkisid. Ah jaa, see kast! Sellel kastil oli eriline koht igapäevaelus. Ikka nägime seal kedagi istumas ja juttu puhumas.Tol ajal lasti maja ümber lillepeenarde vahel aias heinal kenasti kasvada ja siis vanaisa niitis järjest seda naati ja võilille. Meie tohtisime põõsaste ümbert käsitsi ära kakkuda selle, mida niita ei saanud ja suure heinatoomisteki peale visata. Tahtsime seda ise ka oma seljas lauda ette tassida, aga seda vanaisa tavaliselt ei lubanud. “Venitate oma naba selja peale!”, viskas taat nalja, aga meie uskusime sinisilmselt ja loobusime kohe.

Kui heinasülem oli kohale jõudnud, algas igapäevane trall järjekorra paika panemisega. Kes on täna esimene, kes saab värsket krõmpsuvat naadilehte S-kujulise searauaga tampima hakata. Poisse oli meil 2 ja tüdrukuid 3, aga õnneks poisid leidsid kiiresti mingi põnevama tegevuse ja nii saime meie, plikad, rohkem “tööd teha”. See oligi meie töö ja mäng üheskoos, sest pärast lubas vanaema meil põhja jäänud heinamassiga murul oma “kividest võlutud notsusid” ka sööta. Kui heinad purustatud, tõi vanaisa köögist suure seapajatäie auravaid seakartuleid sinnasamasse kasti. Aga neid meil tampida ei lubatud. “Kuum kartul, kõrvetate ennast ära!” Kui suve alguses olime selle jaoks väikesed, siis augustis enne ärasõitu koju, olime juba nii “tegijad”, et memm ja taat lõid ikka käsi kokku ja kiidulaul ei lõppenud nende suul: “Tublid lapsed! Homme ostame autolavkast teile kindlasti paki kommi”. Lubadust täideti alati, saime oma teenitud tasu kätte – “Hanejalakesed”. (Selgituseks – glasuurkomm moos sees) Oli teisigi komme, aga meile meeldisid need just oma paberi pärast. Need kommipaberid läksid ju kõik taaskasutusse – punusime neist kommikorve. Ka seda näputööd õpetas memm pisikesel hingetõmbehetkel seakartulikasti peal istudes ja pilguga taevasse vaadates. Küllap käis samal ajal tema mõtteis nii mõnigi palve ja tänu Kõigevägevama poole, sest meie kolm kuud suvel seal armsa talu õue peal olid nagu kauaoodatud sünnipäevahommik. Imeilus lapsepõlv! 🙂

Eile õhtul jalutades ja viimaseid päikesekiiri püüdes, tulid need sõnad meelde. Minu “õhtune külaline” oli päike ja täna hommikul rõõmustas ta mind taas! Sul oli õigus, armas memm!!! 🙂